Ôigust öelda

Paljudest, täpsem olles enamikust uudistest ja kommentaaridest arusaamiseks puuduvad mul korralikud eelteadmised. Nii on arvatavasti teistegagi. Mis on BBC – jah, môistan. Ta on autoriteetne meediasüsteem nagu näiteks Reuters. Mis on ERR ehk meie Rahvusringhääling, ei tea ma täpselt, eriti kuna ma pole lugenud/kuulnud/silmanud ainsatki uudist, mida üle kogu maailma levitaks just ERR.
Olgu – kuni ERR omandab ka misiksuguse autoriteedi, kulubki aega. Tôenäoliselt 5, arvatavasti rohkem aastat. Esialgu avaldub ERR sel kujul, et televiisoriekraanil reklaamitakse ohtrasti teda ennast. Tahaksin väga näha seda aega, mil ERR-i reklaamib keegi teine. Kasvôi minagi. Ainult et seda saavutamaks peaks ERR pöörduma môttes ka minusuguse poole. See töö on tegemata.
Rahvusringhääling ei pea tôesti ”hüppama erameedia taktikepi järgi” (Mart Ummelas siinsamas 3. juunil). Kuid ta ei peagi hüppama. Ta peab töötama oludes, kus on tekkinud kolmepoolne kokkupôrge, vôib-olla küliti, vôib-olla laubiti. ERR tuleb arendada väikeseks BBC analoogiks ajal, mil arengurahad on napid ja kus tehnoloogiline mediaalsus on konfliktis ajakirjanike eksistentsiaalsete hirmudega. Näen neid hirmusid näiteks selles, kuidas rikutakse kirjutamata seadust, et toimetaja kohal töötav ajakirjanik avaldab ennast käesolevas numbris ainult ühe korra. Kui ta kirjutab samas lehes kaks korda, on see kaastööliste hankimisel pankrot. Kui olla ses suhtes väga karm, tuleks enamik meie lehtedest sulgeda. Kas ERR parandab selle vea, vedades kaastööliste ringi avaramaks? Ma kahtlen selles ja nimelt seetôttu, et demokraatia hoidmine ongi raske.
Kuismoodi?
Erinevalt ”Estonia” teatrimajast, mis püstitati rahva toetusel alt üles, püstitatakse Vabadussammas ülevalt alla, delegatsiooni korras. Praktiliselt ongi nii tegusam. Aga kui paarikümne aasta eest leiti, et üks puu on tähtsam kui uus suur ooperimaja, ent nüüd on otsustatud, et vanad müürid vôib enneolematu samba püstitajate plusspunktide nimel ohverdada, siis on, nagu oleks ühiskond omaenese majas segi läinud. Siis ei vôinud, nüüd peab. Mis on sel juhul see järgmine objekt, mis peab ära jääma ja mis oleks too objekt, mis peab valmis saama, kasvôi nui neljaks?
Kaasaegses Eesti ühiskonnas on kultuur tema sügavamas tähenduses fakultatiivne. Mitte kuldne nagu Horatiuse aegu, vaid hôbedane nagu Nero ajal. Kas see tähendab, et ka meie uus iseseisvus jääb tüpoloogiliselt Nero ajastusse?
Ôigust öeldes olen ma selles veendunud, kuid see ei meeldi mulle.
Tähtveres 4. juunil 2008

PEETER OLESK