Aeg maha!

Time out! Aeg maha! Kes meist ei teaks, kui tähtis on niisugustes kollektiivsetes mängudes nagu korv-, käsi- ja võrkpall aja mahavõtt, selleks et mänguplaani korrastada või taktikat muuta ja ühtlasi vastasvõistkonna rünnakuhoogu pidurdada. On aga ka sunnitud aja mahavõttusid, täpsemalt küll pidurdusi, nagu autode ringrajasõitudel, kus võistlejate kokkupõrge või rajalt väljasõit toob autorivi ette vilkuritega turva-auto, kuniks rada on risust puhastatud. Sellist sunnitud aja mahavõttu oleme ilmselt kõik lapsepõlves kogenud ka üht lauamängu mängides, kus täringuviske tulemusena on meie mängunupp jõudnud trahviruudule, mis on kukutanud meid madalamale reale või koguni tagasi mängu algusesse või siis jätnud ilma järgmisest viskeõigusest.
Eesti tänane seis ei jäta kahtlust, et oleme just niisuguses viskeõiguseta mänguolukorras. Eesti edulugu on kangestunud müüdiks, mida mõned erakonnad meelsasti ja egoistliku kasu eesmärgil ära kasutavad. Põhjus näib olevat paljuski ikka ja jälle võimendatud pettekujutelmas, nagu võitnuks Eesti tagasi oma iseseisvuse juhuste õnneliku kokkusattumise tulemusena. Pean tunnistama, et olen isegi libastunud aeg-ajalt sellesse uinutavasse illusiooni. Aga kui ka 1991. aasta 20. augustit pidada kujundlikult Suureks Täringuheiteks, mis vormistas meile vabaduse, siis kolm aastat sellele eelnevas pingelises vabadusvõitluses ei mängitud kordagi juhusele, vaid ammutati kogu jõud Eestis talupojatarkusena tuntud tervemõistuslikust kaalutletusest ja kultuurist.
Iseäranis paistab see silma 1988. aasta „avamängus“, millest kõneleb Ene Hioni ja Mati Põldre dokumentaalfilm „Kas oskame hoida ühte“. Eesti Televisioon näitas seda kaheosalist epopöafilmi 9. ja 10. juunil südaööl, kui enamus töölkäijaid juba magas. Ma ei tea, kas see oli tahtlik häbelikkus – sest film kõneles enamasti eesti haritlaskonna koondumisest ja Rahvarindest, ent Eesti ametlik diskursus püüab vähendada Rahvarinde rolli Eesti vabadusvõitluses – või oli see tingitud jalgpalli diktaadist avalik-õiguslikul kanalil, aga pigem „linnukese kirjapanemisena“ laulva revolutsiooni ja Rahvarinde sünni tähistamiseks mõjus filminäitamine pärast südaööd küll.
See selleks – filmis nähtu on emotsionaalse kõrglaengu kõrval ka äärmiselt õpetlik. Kõnekoosolekutel, Tallinna lauluväljakul hingestatud, enese äratundmisest ja lootusest õnnelikke nägusid nähes tekib tahtmatult küsimus, kas 1988. aastal oli hoopis üks teine eesti rahvas, kes sihiteadlikult, targu, aga visalt oma riigi poole liikus. Sest kakskümmend aastat hiljem täidab meie avalikku ruumi kurjus, õelus, kolklikkus ja kildkondlikkus. Rahvas on taandatud hääletajateks, valikuvõimalused määratakse reklaamiga. Ajupesuni ulatuvate turu- ja tarbimistehnoloogiate diktaat on moonutanud kogu meie väärtusilma.
Aga pöördelist 1988. aastat iseloomustas põhilises just vastupidine lähenemine: tähtsaimaks oli kätte võita ja taastada kontroll oma tuleviku üle, selleks et minevikuvarjudest vabaneda, selleks et löödud haavad saaksid armistuda, selleks et eesti rahvas pääseks valitsema demokraatia kõigis vormides (vahetus, osalus- ja esindusdemokraatias). Kas võime täna öelda, et nii on läinudki?
Aja sunnitud mahavõtus on ülim aeg seda küsida. On ülim aeg küsida, kas 1990-ndate alguse „platsipuhastamise“ käigus ei heidetud koos pesuveega välja ka laps – kujundlikult see hingejõud, mida täna nii väga vajame mitte ainult 21. sajandiga kohanemist võimaldava uue rahvusliku eeskava väljatöötamiseks, vaid kogu Eesti ühiskonna kestmisvõime ja toimimise tagamiseks? Ülim aeg on küsida, kas just 1990-ndatel ei andnud me oma ühiskonna käekäigu liialt kõikvõimalike soodsate juhuste kokkusattumise või –mängimise hooleks, mille taustaks oli meie soodne asend tõeliselt eduka Soome külje all, Euroopa Liidu laienemistung, Venemaa nõrkus? Seda, et Eesti majandusarengut on mõjutanud tosinkond aastat allhankija ja sageli õilsa välisinvestori maski taha varjuvale, aga eeskätt odavale tööjõule orienteeritud rahvusvaheliste korporatsioonide töövõtjaseisund; et turu „nähtamatu käsi“ on osutunud liigagi tihti kauboi- või kasiinokapitalismiks – seda tunnistavad akadeemilise usalduskrediidiga majandusteadlasedki. Me ei ole osanud oma vabadust investeerida eesti ühiskonna eluvõimelisusse, kõlab hiljaaegu Rein Taagepera väljaöeldud karm hinnang (EPL 31.05.2008) ja otsekui „aeg maha!“ tunnuslauseks sobib tema nõue: „Meil on vaja järsku muutust hoiakus, arusaamas sellest, mis on tähtis. / - - - /Meie rahval on vaja meeleparandust.“
Võetagu selle meeleparanduse sissejuhatuseks kätte vaadata üle uuesti Hioni-Põldre dokumentaalfilm „Kas oskame hoida ühte“, loetagu üle üks tagasihoidlik pehmekaaneline raamat – mille taastrükk oleks igati asjakohane allikate mõistmiseks – „Rahvakongress. Eestimaa Rahvarinde kongress 1. – 2. X 1988. materjalide kogumik“ Tallinn, Perioodika, 1988. Selleks et mõista mitte ainult tänase tee algusmeetrite paradoksaalsust, vaid ka seda, kui erinev on olnud suhtumine poliitikategemisse, ühiskonnakäsitlusse ajal, kui elati veel ideaalide nimel, ja nüüd, kus ideaalidest on saanud täringud või võimupokkeri kaardid.
„Kas oskame hoida ühte“ film tsiteerib finaalis pikalt Marju Lauristini ettekannet Rahvarinde kongressil. „Meie tee on alt ülespoole. Surve altpoolt, kontroll altpoolt, ilma selleta ei saa olla demokraatiat, me peame sellest hirmust üle saama, hirmust surve ees, hirmust rahva ees. Alles siis tekib meil tõesti Rahva Võim,“ lõpetab Lauristin oma kõne Linnahalli ligi kolme tuhande inimese ovatsioonitormis.
Küsigem nüüd, kas me mitte kakskümmend aastat hiljem ei seisa sama tõdemuse ees? Ja kui, siis mis on ikkagi meiega vahepeal juhtunud, et selliselt mõistetud demokraatia on devalveerunud? See tähendab, et rahvas ja võim käivad eri teid pidi. Kas oskame, suudame, tahame saada jälle kord üheks? See on Eesti põhiküsimus.

REIN VEIDEMANN
Tallinna Ülikooli professor