Kindlasti oli Eesti Kirjanduse Seltsis aastail 1907-1940 niisuguseidki liikmeid, kes seltsi aastaraamatut ei lugenud. Lisaks ülevaadetele ja muule sai seal kombeks avaldada ka aruanne seltsi varadest ning rahalisest seisust. Kui Paul Ariste eestvedamisel hakati aastal 1955 andma välja ”Emakeele Seltsi Aastaraamatut”, siis jäi rahaline osa sellest juba välja – ehkki selle seis oli seltsi juhtidel kahtlemata teada. See mu märkus ei ole mõeldud etteheiteks ei seltsile ega Paul Aristelegi. Lihtsalt olud olidki säärased.
Miks sellised olud pikenevad aga meiegi päevadesse? Kodulehekülg www.tea.ee/ teatab, et ettetellimine TEA Kirjastuse entsüklopeediale on lõppenud. Viimane tähtaeg oligi 30. juuni, käesoleva hetke seisuga nädal tagasi. Tähtaega pikendati korduvalt, mis tähendab, et vajaliku miinimumiga (10 000 ettetellijat) oli probleeme. Asjatundjale on need mõistetavad ja muist raskusi ei tulene üldsegi mitte kirjastusest. Mis mind huvitab, on väga lihtne küsimus: kas prenumerantide arv tuli täis või mitte? See ei ole konkurendi huvi, sest kirjastus ”Ilmamaa” entsüklopeediaid välja ei anna. Tahaksin seda teada seepärast, et kujundada oma seisukoht TEA Kirjastuse profiilse jätkusuutlikkuse kohta, milleks mul on õigus, kui pidevalt küsitakse, mida nende entsüklopeediatega üldse teha.
Ma ei ole kuskil öelnud, et TEA entsüklopeedia on vale, luhtumisele määratud ettevõtmine. Olen vaid märkinud, et ei kujuta ette, kuidas inimesed, kellel ENE/EE on poolik, kavatsevad uue entsüklopeedia osta välja lõpuni. Ma olen skeptiline ja seda skepsist hajutaks ainult kiire selge vastus: jah, ettetellimine oli väga edukas jne. Selle asemel pean ma ootama kirjastuse kodulehekülje uut versiooni.
Üldistatud kujul: meie ajal võibki raske olla majandusliku seisu kirjeldamisel aus ja põhjalik. See ei ole seotud tsensuuriga, vaid seal taga on suuresti hirm selle ees, et mida teha siis, kui ausust hakatakse kuritarvitama. Ausus ei ole seesama, mis läbipaistvus. Ausus on otsekohesus tõe suhtes. Enne mind kirjutati siinsamas ID-kaartidest ja mõtlematust rahakulust digitaalse allkirja propagandaks. Tunnistan ausalt, et minuni see propaganda jõudnud ei ole ja kui olekski, tahtnuksin esmalt teada, kuivõrd turvaline ID küberterrori ajal on ning millal on mul tarvis midagi oma arvutimajanduses kas uuendada või lisada. Tõde seisneb antud juhul selles, et kui mina olen e-maailmas püsiklient, mis püsiteenindajat mul sealsamas ei ole. Mina, kes ma olen paigaline, pean olema aus juhusliku turisti ees. Raskeks läheb!
Pole minu tarkus, et hirm on halb partner ja tegelikult on ta vaenlane. Ohutunne siiski ei ole lahjendatud hirm, ”veest pisut paksem, verest vedelam” (Hamlet). Ohutunne on valmisolek halvaks. Praegusel juhul on halb see, et igaüks võib avalikest asjadest ”erastada” selle osa, mis talle meeldib või mis on parajasti ripakil.
Et olla taas praktiline: millal saab Eesti kodanik teada, kui palju on läinud Vabaduse väljaku ümbertegemine ja Vabadussamba rajamine juba maksma ning missugune on prognoos? Numbrid, kuupäevad, saldo. Viimane on muidugi negatiivne, ent ikkagi oleks vaja teada, kui palju on kulunud näiteks palkadele. Sammas ei jookse, palgad küll.
Tähtveres 7. juulil 2008
PEETER OLESK
7. juuli 2008
Tellimine:
Postitused (Atom)