Raamat siin, arvustus võõrsil. Või vastupidi?

Interneti universumis valitsevad raamatu arvustamisel teised kombed kui Gutenbergi galaktikas. Esiteks on virtuaalne raamat ise ja teiseks võib iga lugeja kommenteerida sinu arvustust otsekohe. Gutenbergi galaktikas oli raamat empiiriline ning lugejakommentaare väga vähe. Mitu arvustust ühe ja sama teose kohta sama väljaande veergudel oli täielik erand.
Kakskümmend aastat tagasi, vastu suve 1988, avaldas Tartu Riiklik Ülikool, täpsemalt tema ühiskonnateaduste kateedrid üheskoos, paksu vihu ”Ühiskonnateaduste põhimõisted. Abivahend TRÜ üliõpilastele ühiskonnateaduste õppimiseks”. Paks see on, 161 lehekülge, millest viimane on trükitud tagakaane siseküljele. Mõeldud oli ta kasutamiseks ”nii üksikute ühiskonnateaduste eksamite eel kui ka marksismi-leninismi riigieksami eel” (tsiteerin kirjapilti – rotaprinttrükistes pidid ridade lõpud väljaspool taandridu olema kohakuti). Väheldane leksikon, jätk okupatsiooniaegsetele filosoofialeksikonidele aastaist 1965 ja ...85.
Kakskümmend aastat hiljem, vastu suve 2008, on Linnar Priimägi avaldanud leksikoni ”Reklaam & propaganda. Mõistevara” (Vara-abi), mille tutvustus leidub eespool (Äsja ilmunud! 19 06, 13:21) . Ka arvustus võib olla tutvustus. Niisuguseid kirjutas sageli professor Paul Ariste ja seda on teinud teisedki. Arvustus võib olla ka karvustus: näitad ära vead ning näitad ette, mis on õige. Kuid arvustus võib olla ka analüüs – käsitled seda, mida on raamatus juba uuritud, teisiti kui tolles raamatus.
Siinkohal jään ma mitme tule vahele. Valisin Linnar Priimäe raamatu suhtes Eesti mõtte kahekümneaastase arenguloo markeerimisel välja kaks märksõna, nimelt ”ideoloogia” ja ”natsionalism”. Nõukogude korra ajal ja all polnud kumbki sõna defineeritud kuskil fundamentaalselt samas tähenduses nagu näiteks ”prooton” või ”vesinik”. Nad olid ideologiseeritud algusest peale ja nii järgneb ka paksus vihus märksõnale ”IDEOLOOGIA” – ”termin võeti esmakordselt laialt kasutusele K. Marxi ja F. Engelsi poolt.” See pole mingi definitsioon, meie ees on kõigest viide termini funktsionaalsele ajaloole.
Linnar Priimäe raamat on üles ehitatud nagu tesaurus, rohkete siseviidetega. Lk. 52 sõnastab ta, et ”ideoloogia on suletud paradigma”. See juba on definitsiooni moodi, ehkki on samuti funktsionaalne, mõistetav tesauruse sees ja mitte üldiselt. Linnarlikult vaatekohalt on ”ideoloogia” sarnane doktriini ja dogmaga. Ta on seda, kui jutt käib fundamentalismist. Ta pole seda, kui peame silmas kohanemist. Ja kuna me enamasti kohaneme, siis on meie ideoloogia avatud paradigma!
Leheküljel 74 fikseerib ”Ühiskonnateaduste ...”, et ”NATSIONALISM – tähistab marksistlikus ühiskonnakäsituses nii ...”. Jätan kõrvale küsimuse, kui palju ühiskonnakäsitusi üldse on olemas. Ka selle, kas näiteks mustlaste endi meelest nemad on natsionalistid. Võtan kõrvale Linnar Priimäe lause, et ”natsionalism (marurahvuslus) on isolatsionistlik kollektiivne meelsus, mis ”meie”-tunde seob konkreetse rahvuse ideoloogiaga” (lk. 90-91). Ühendades selle lause määratlusega ”ideoloogia” kohta saame, et rahvuslus on loomuldasa ikkagi hermeetiline. Soojussurmalik. Mis oleks ses suhtes aga ”soojuselav”?
Kahtlemata on Linnar Priimäe raamat väga pikk samm edasi. Väga pikk. Kui nii, siis miks on sellest raamatust lugeda absurdselt vähe? Alates küsimusest, kus see raamat on müügil, kui palju ta maksab jne. Kuni näiteks küsimuseni, kui palju meil sääraseid tesaurusi on vaja ja millistega on eriti kiire.
Alati on võimalik olla põhjalik. Näikse küll, et Interneti universum tahab teha meid pealiskaudseteks. Raamat ees või taga – kelle asi?
Või ”kulle esi”, nagu kirjutas Mart Raud.
2. augustil 2008

PEETER OLESK