„Teate, mehed, milline naljaks asi minuga täna juhtus!“ hüüab Ivari Padar uksest sisse astudes.
Ta hüüab seda nii ootamatult ja sellise reipusega, et kõik toas istujad võpatavad.
„Tulin Viru Keskust, läksin telemaja poole ja vaatan, et issake küll, tee peal tuleb vastu Lia Laats!“
„Jeerum küll,“ pomiseb Jaak Aaviksoo ja paneb kausta süles kinni.
„Lia Laats on ju surnud!“ hüüab Keit Pentus.
„Lia Laats oli kultuuriinimene,“ lisab Laine Jänes.
Mart Laar vaatab Ivari Padarit kahtlustava pilguga ja Andrus Ansip vangutab pead.
„No, täitsa Lia Laats oli, Lia Laats mis Lia Laats,“ jätkab Padar ja riputab mantli varna.
„Jõudsin talle natuke lähemale, aga siis vaatasin, et ei, see ikka ei ole Laats. Läksin veel sammukese – jälle hakkas too proua Laatsi moodi välja nägema. Alles siis, kui päris vastamisi jõudsime, sain aru, et ei – ta ikkagi ei ole Lia Laats.“
„No kes see siis oli?“ küsib Mart Laar ja sügab habet.
„Jah, kes see siis oli?“ säutsub ka Keit Pentus.
„Lia Laats oli näitleja. Ta tegi unustamatu rolli...“ lisab Laine Jänes vahele, aga nähes, et Ansip vangutab jälle pead ja kortsutab kulmu, jääb kiiresti vait.
„See oli Ester Tuiksoo!“ ühmab Padar ja võtab teiste juures istet.
„Issake,“ pomiseb Aaviksoo ja upitab kausta laua peale.
„Nii piinlik oli. Hea, et ma teda ei suudelnud.“
Padar punastab ja avab pintsakunööbid, toas on korraga väga palav hakanud.
„Ega sellest midagi. Selliseid asju on meil kõigil juhtunud. Ma ise olen ka tänaval inimesi segi ajanud,“ püüab Keit Pentus teda lohutada.
„Mul lähevad mu oma sõbrannad vahel sassi. Värvib keegi juuksed ära või on uus mees käevangus – mul kohe mõtted laiali. Ei tunne enam tuttavat äragi!“
Pentus lagistab nii helget naeru, et tuba läheb valgemaks ja Padaril suurem häbi üle.
„Ega jah, ikka juhtub eksitusi,“ jätkab Jaak Aaviksoo.
„Segi ei lähe mitte ainult inimesed, vaid ka asjad. Mina teadsin kogu aeg, et Vabaduse väljakule pidi ülikoolile mingi kõrvalhoone tulema, aga nüüd selgub, et hoopis mingi sammas. Keegi oli mulle kogemata valed paberid ette sokutanud ja ma lollakas kirjutasin alla.“
Kõik jäävad hetkeks vait, kuid siis hakatakse omavahel uuesti muljeid vahetama.
Laar ohkab ja sügab uuesti habet.
„Kuule Jaak, see oli nüüd kole lugu küll, aga mul on veelgi hullem rääkida. Tulin just möödunud nädalal Gruusiast, paar pudelit head veini kaenla all, ja kõmpisin üles Toompeale. Ja siis näen, et minu ees läheb Ansip.“
Kõik jäävad kuulama ning Andrus Ansip teeb üllatusest suured silmad.
„Täiesti Andruse moodi mees oli. Võtsin mõned kiiremad sammud, pidin kogu aeg vaatama, et pudeleid maha ei pilla, ja jõudsin tema kõrvale. Haarasin varrukast ja hüüdsin: „Tere, Andrus!“ Aga ta ei teinud teist nägugi, nagu ei tunnekski mind. „Tere, Andrus!“ hüüdsin veel korra. „Kas sa ei taha vana sõpra ära tunda või?! Kas ma pole su jaoks piisavalt hea? Näh, rüüpa siit!“ hüüdsin ma ning ulatasin pudeli. Ma ikka tõsiselt mõtlesin, et on Ansip. Aga ei, ta vaatas mind imeliku pilguga, isegi tõukas mind pahaselt ja seejärel kiirustas eest minema. No siis selja tagant vaatasin, et ei, tõesti, see vist küll ei ole Ansip. Kohe muidu täitsa tema moodi, aga midagi oli nagu teisiti ka. Oh, kui kehv oli pärast olla! Nii paha tunne oli, et jõin selle veini ise sealsamas ära. Järgmisel päeval vaevas ka veel paha tunne, aga nüüd on see õnneks üle läinud.“
Laar näeb rääkides välja nagu õnnetu poisike: puhib, ähib ja on segaduses. On aru saada, et ta pole oma häbist tegelikult siiamaani täielikult üle saanud.
Ta tahaks veel midagi lisada, aga Pentus ei suuda itsitamist tagasi hoida ja seejärel hakkavad ka kõik teised mürinal naerma.
„Ojah, päris naljaks lugu,“ suudab lõpuks Ansip kogeleda ja pühib silmanurgast naerupisara.
„Te kõik olete neid segiajamise jutte rääkinud ja mul on ka üks lugu. Läksin mõni päev tagasi rahulikult tööle, olin oma mõtetes ja korraga kargas mulle mingi joodik ligi. Ikka kohe täitsa selline asotsiaal oli. Ja ta ajas mind kellegi oma joomakaaslasega segi! Ei, see ei ole naljakas, see on täitsa traagiline! Toppis veel oma pudelit mulle nina alla ja käskis juua, aga ei mina ei tahtnud temaga pikemalt rääkida. „Ei, vabandage, te ajate mind kellegagi segamini,“ ütlesin ma ja lükkasin ta eemale. Pärast, kui tagasi vaatasin, nägin, et ta oli sinnasamasse maha istunud ja kummutas veini. No küll on hea, et temast lahti sain!“ ohkab Andrus kergendatult.
„Äkki oli kultuurinimene?“ küsib Laine Jänes ettevaatlikult, kuid nüüd kortsutavad kõik pahaselt kulmu ja ta paneb oma suukese kiiresti kinni.
TIIT KLAOS