KAIKAMEES TAHAB TAGASI TUUA VAPSIDE AJASTU!

Vt EPL http://www.epl.ee/artikkel/465570
Kommenteerib keegi Jüri Saar

Küsimus pole retooriline, vaid esitatud silmas pidades Eesti olusid. Vaatamata sellele et ametlikult käib juba pikemat aega võitlus korruptsiooniga, on raske tõestada, et meie korruptantide elu on pigem raske ja närune kui mõnus ja meeldiv.
Korruptiivse käitumise suhtes üldise sallimatuse õhkkonna kujundamine ei taha kuidagi edeneda. Me kuuleme meediast hoopis suurpartei juhtfiguuri esitatud parastavaid süüdistusi õiguskaitseinstitutsiooni kohta, kuna korruptiivsete tehingutega seotud linnaametnik jäi formaalsetel põhjustel kohtus süüdi mõistmata. Või näeme televisiooni vahendusel järjekordset võimuesindajat, kes on oma tegevusega tõstnud riigilt miljoneid kroone kellegi taskusse, kuid kes ei tunne vähimatki süütunnet ega hirmu võimaliku vastutuse ees. Pigem peegeldub tema näolt debiilne lihtsameelsus, muretus, justkui pole ta selle peale ealeski tulnud, et mereäärne maa maksab mitte mõnikümmend tuhat vaid miljon krooni. Pealegi on otsused tehtud kollektiivselt ja kinni hakata pole konkreetselt kellestki.
Läänelikus mõttes normaalne turumajandus toimib ainult siis, kui üldreeglina on välistatud, et korruptiivne tegevus annab suuremat kasumit kui ausasse ärisse tehtud investeeringud. Samuti ei ole võimalik normaalne demokraatlik riigivalitsemine, kui pole suudetud tagada, et võimule saamine ja võimul püsimine ei toimu ebaseaduslikke või ebaeetilisi viise/vahendeid kasutades. Riigi esmane ülesanne on luua keskkond, kus kehtiksid just niisugust normaalset arengut tagavad reeglid.
Hämarad skeemid
Paraku on nii, et kohtus tuleb korruptsioonikuritegude puhul tõendada mitte ainult riigile tekitatud kahju, vaid ka hüve saamine ametniku poolt, ning lisaks veel põhjuslik seos konkreetse teo, kahjuliku tagajärje ja saadud hüve vahel. Võistlev kriminaalmenetlus koos kehtiva karistusseadustikuga lubab altkäemaksu andmist ja võtmist tõrgeteta kvalifitseerida vaid siis, kui nii andja kui ka võtja ise esitavad juhtunu kohta kohtule vettpidavad tõendid. Miks nad seda küll teha tahaksid, pole selge. Eelnimetatud põhjustel kulgeb korruptiivne karjäär majanduses või poliitikas üldjuhul raskusteta ning reaalseid karistamisi saab näha ka edaspidi suhteliselt harva.
Parteide rahastamise skeemid jäävad endiselt hämaraks ja aeg-ajalt sel teemal toimunud paljastused pole olukorda muutnud. Küsimus ei ole aga mitte ainult parteiraha päritolu kontrollimises, vaid ka selle kasutamise võimalustes. Kui on lubatud permanentne avalik parteipropaganda, mis lõpeb vahetult enne valimisi ning mis ei allu kaubanduslikule reklaamile kehtestatud reeglitele (näiteks konkurendi halvustamise keeld), on sellega loodud soodustingimused kahtlast päritolu raha kasutamiseks.
Korruptsiooni soosiva olukorra saaks lõpetada näiteks järgmisel viisil. Avalik, kogu elanikkonnale suunatud poliitpropaganda keelatakse valimistevahelisel ajal täielikult ja parteid näitavad ennast igapäevase tegevusega, mitte enda kiitmise ja lubaduste andmisega. Poliitreklaami/-propagandat saaks tavaolukorras teha üksnes spetsiaalsete parteikanalite kaudu ning see oleks suunatud kindlale elanikkonna kontingendile (näiteks partei liikmeskond). Parteilist propagandat tuleks lubada vaid kindlal perioodil, näiteks algusega kaks nädalat enne valimisi ja selle edastamine peab olema lõpetatud üks päev enne valimisi.
Parteide ja riiklike (avalike) huvide omakasuline kattumine on saavutanud suured mõõtmed, mis omakorda hägustab piiri lubatu-keelatu vahel. Termin „poliitiline otsus” on omandanud müstilise, ülima ja vastuvaidlemist välistava tähenduse, kuigi tegemist on just nimelt subjektiivse, mitte objektiivsetel asjaoludel põhineva otsusega. Parteid on üritanud ilma häbitundeta allutada oma juhtimisele ja kontrollile ka seni politiseerimata jäänud tegevussfääre. Ei ole palju möödas ajast, kui iga uue siseministri tulekul toimus politseiametis põhjalik poliittuulutamine, st vahetati välja selle struktuuri juhtfiguurid. Praegu kummitab politiseerumise oht peaaegu kõiki olulisemaid avalik-õiguslikke institutsioone. Kuna on põhjust karta nende mineku pärast konkureeriva partei täieliku kontrolli alla, püütakse ohtu neutraliseerida eri parteidest pärit tipp-poliitikute lülitamisega riigiettevõtete ja -asutuste nõukogudesse ja muudetakse need parteilisteks kauplemisfoorumiteks. Nii kahjustatakse asutuse/ettevõtte põhikirjalist tegevust, rääkimata nõukogu liikme tasudega seotud moraalsest kahjust.
Parteiline, isiklik kasu
Parteiliste ja riiklike huvide segunemine võib tähendada sisuliselt varjamatut korruptsiooni ehk üldlevinud praktikat, kus parteilist positsiooni kasutatakse isikliku kasu saamiseks. Kui sõpradele, sugulastele, tuttavatele tagatakse ebaseaduslikult riiklikke tellimusi või töökohti, on tegemist korruptsiooniga. Kui aga sama tehakse partei huvides, ei räägita sellest millegipärast kriminaalse üleastumise terminites. Ununeb, et parteiline kasu on lõppude lõpuks isiklik ja mitte üldine. Võib-olla peaks kõiki niisuguseid juhtumeid, kus riiklikke ametikohti ja finantse jagatakse parteilisel printsiibil või kui ametniku tegevus seguneb parteilise tegevu­sega, hakkama käsitlema korruptsiooni ilmingutena?
Meie karistusseadustikus on sätestatud kõrvuti füüsiliste isikute kriminaalvastutusega ka juriidiliste isikute kriminaalvastutus. Miks mitte laiendada kriminaalvastutust ja võimalikku sundlõpetamist parteile, kui selle juhid kasutavad poliitilist võimu korruptiivselt, s.o parteilise ehk isikliku kasu saamise huvides?
Täpse piiri paikapanek, mille abil eristada parteilisi ja riiklikke huvisid, pole kerge, kuid on põhimõtteliselt võimalik. Eesti vajab praegu mitte uue nimega parteisid, vaid hoopis uut poliitilist kultuuri, mille raamides võiks toimuda normaalne demokraatlikku ühiskonda sobiv poliitiline tegevus. Selle üheks tunnusjooneks on mõõdukus ehk säilivad ulatuslikud parteilisest aktiivsusest puutumatud riigi- ja avaliku elu sfäärid, mille efektiivsuse peamine garantii ongi nende poliitiline sõltumatus. Ei tohi unustada, et demokraatlikus õigusriigis ollakse lojaalne mitte isikutele ega gruppidele, vaid riigile ja riigi põhiseadusele.