Ühes Keskerakonnaga võitis mõistus

Oleme viimasel ajal näinud läbipõlenud inimesi, piinavat nälga ja vaevatud nägusid. See ongi masu. Ja Savisaar on näidanud, et ta hoolib inimestest, lihtsa rahva mured lähevad talle korda.
Nüüd päris ajaleht Kesknädal minult enne valimisi, mida ma arvan praegusest linnavalitsusest ja linnapeast, kas sama seltskond võiks veel neli aastat jätkata? Oma vastuses jäin kriitiliseks, sest mulle tulid korrapealt meelde mõningad Edgar Savisaarega seonduvad küsitavused, tema imelikud väljaütlemised ja tavaloogikasse mitte mahtuvad teod. Kuid Eesti poliitilist maastikku ja tipp-poliitikuid tuleks vaadata perspektiivis, näha nii häid kui halbu külgi – seda nimetataksegi kriitiliseks analüüsiks. Elu on pidevas muutumises: kord on üks poliitik muinasluule uurija, kes geniaalselt leiab isegi kindakirjadest enne ajaloo koidikut toimunud kosmilise katastroofi jälgi. Teisel ajal on tal vastupidine roll: temast on saanud pururikaste jõmmide kasusid jäägitult kaitsev riigiisa, kellelt soliidsed Eesti kindralid ei taha isegi aumärke vastu võtta. Just selline on paljude poliitikute saatus.
Pärast valimisi aga paistab Keskerakonna pale hoopis uues valguses. Rahvas on praegusest valitsusest totaalselt tüdinenud – seda näitas Tarandi võit eurovalimistel. Kuid Tarand pettis valijate ootusi ja läks meie musta pesuga Euroopasse ärplema, kaevates Euroopa onudele Savisaare, “meie Berlusconi” peale – on reegel, et rahvad ei taha oma sisetülisid võõraste ette tuua.
Nüüd võitis siis ülivõimsalt Keskerakond – suurima ülekaaluga iseseisvusaegstel valimistel üldse. Seda isegi hoolimata sellest, et kogu ajakirjandus töötas nende vastu. Nii ei saanud näiteks Toomas Vitsut end ajalehes rünnakute eest kaitsta isegi oma raha eest. Ja kõigest hoolimata tegi Keskerakond ära.
Mis juhtuks, kui ka 2011. aasta parlamendivalimised kujunevad protestivalimisteks ja Keskerakonda saadab riigi tasandil samasugune edu? See tekitaks suure segaduse ministeeriumide ja muude riigiametite palgaliste nupukeste seas. Ma mõtlen noori ametnikke, kelle elu on siiani kujunenud ühe kindla malli järgi: kõigepealt, veel väga noores eas, astutakse “valgesse” korporatsiooni või seltsi. Seal tegelevad sinuga vanemad seltsikaaslased, edutavad ülespoole. Siis astub selline hüpiknukk juba “valgesse” parteisse. Valgest läheb asjalik karjerist ikka valgesse. Õllelauas, kusagil omasuguste seas ei tee nad muud, kui kiruvad Savisaart. Kui võitis president Rüütel, siis tahtsid needsamad traatnukud Eestist emigreeruda. Kui nüüd võitis Savisaar, siis kõlas juba ettepanekuid end Tallinnast fiktiivselt välja registreerida, et oma maksuraha mitte linnavalitsuse kätte jätta. Vingumokad ei ole kunagi rahul, aga rahvale kätt ette panna ei saa.
Keskerakonna võidu puhul algab riigiaparaadis puhastus, omaette eetiline revolutsioon. Haridus hakkab maksma. Põhjust on väriseda neil kümnetel nõunikel, kes kogu elu kirjutavad oma CV-sse “kõrgharidus lõpetamisel”. Ühtäkki saavad nad aru, kui vähe on tegelikult võimu poliitilisel ringkäendusel, õllelaua teklitega sõpradel ja ebaakadeemilisusel. Kultuuriministeeriumigi tulevad tagasi Raivo Palmaru ajad. Palmaru on meediadoktor, kes likvideeris selle korra, mis valitses tema eelkäijate ajal – mil nõunikuks sai kord isegi keegi esmakursuslasest tütarlaps.
Põhjust on tunda ebamugavalt niihästi Euroopa ainsal keskharidusega kantseleijuhil (uuri Kadriorust!) kui ka Euroopa ainsal kultuurilehe keskharidusega peatoimetajal. Tõepoolest, mina ootan Palmarut ja akadeemilisust!
Eesti on väga keskhariduse-keskne maa, kui vaadata poliitilisi kulissidetaguseid. See mõjutab meie konkurentsivõimet pidevalt. Teine asi, mis Eestis haruldast on, on see lõputu linna ja riigi vastandamine. Saame aru, et Ansip ja Savisaar ei saa muud teha, kui jageleda piirikraavide pärast. Andres ja Pearu, see ongi just eestlase arhetüüp. Savisaar (all-linn) on pahane, et riik ei toeta linna euroraha-projekte. Ansip on pahane, et Savisaar lööb lärmi pensionide pärast, mida Reformierakond justkui langetavat.Aga see on tüüpiline poliitiku jutt. Ega siis pensionide vähendamine ei toimugi kohe. See võib toimuda järk-järgult, hiilivalt. Esiteks loodetakse, et küll kannatama harjunud vanem põlvkond kannatab kõik välja, ka järjekordse nende elatustaseme kärpimise! Teiseks loodetakse valitsuse toetajatele meedias — küll need selgeks teevad, et teisiti pole võimalik. Ja kui see ei õnnestu, siis vähemalt seda, et pensionide kärpimises pole süüdi parempoolne vähemusvalitsus, vaid endised kommunistid, Savisaar, halvad ilmad, Moskva pikk käsi, islami terroristid või veel keegi muu.

AARNE RUBEN