Kolmapäeval, 13. jaanuaril helistas mulle kunagine paralleelklassivend Urmas Vahe (pildil), kes töötab nüüd Õhtulehes: „Kuule, kas sa minusuguse lolliga viitsid rääkida?“ – „Urmas, sinusuguse lolliga viitsin ma alati rääkida!“ – „Ütle, mis värk nende „Raagus sõnadega“ valimiste ajal oli?“ Mida ma ka tegin.
Lugu oli minu osalusel järgmine. Kui tekkis küsimus, milline CD valimiskingituseks jagada, pakkusin välja sõbranna Marju Kuudi „Raagus sõnad“ – ta elab lakkamatult majandusraskustes (noh, konkureerivad erakonnad – tormake appi!). Marju oleks saanud sissetulekut, valijad ilusat muusikat ja valitavad sümpaatiat. Muidugi tuli asjaosalistelt luba küsida, pole ju võimalik valimistele minna piraatplaadiga! Fonogrammi omanik oli nõus, esitaja Marju Kuut oli nõus, helilooja Rein Rannap oli pärast lepingu täpsustusi nõus, sõnade autor Peeter Ilus oli nõus... aga siis meenus talle äkki, et tulemas on autoriplaat sellesama lauluga, ta helistas mulle ja võttis nõusoleku tagasi, sest arvas, et „Raagus sõnade“ ennakväljalase ei mõjuks läbimüügile hästi. Protsess tuli peatada. Plaadikujundus oli juba valmis ja väga kaunis – aga ehk saab seda veel kunagi kasutada.
Nõnda on lood. Ma ei tea, kuidas edeneb Peeter Ilusa autoriplaadi müük. Marju Kuut ütles viimati, et sealse esituse eest pole talle raha makstud. Võib-olla makstakse ka!
Järgmise päeva Õhtulehes ilmus Urmas Vahe artikkel „Keskerakonna katse osta menulaul „Raagus sõnad“ läks vett vedama“: „Mullu sügisel valimiseelses möllus tekkis Keskerakonna reklaaminõustajal Linnar Priimäel ilmselt laulu pöörasest menust johtunud idee panna lugu partei propagandavankri ette – anda pala välja singelplaadina, mida oleks jagatud parteikingitusena nagu tikutopse, võtmehoidjaid ja pastapliiatseid. Vastavate hüüdlausetega kaunistatuna oleks ju lembelaulu pealkiri hästi kõlvanud näiteks mõne konkurentpartei valimislubaduste iseloomustamiseks. Ent kaval plaan jäi katki, sest partei ei saanud asjaosalisi nõusse. Kõige suurema labidatäie liiva viskas masinasse luuletaja Peeter Ilus.“ Ja: „Marju Kuut on õnnetu: Peibutav honorar kadus enne, kui jõudis rahatähtedeks muutuda, sest keskpartei mainekujundaja Linnar Priimägi ei suutnudki Peeter Ilusalt imekaunist laulu välja nuiata.“
Ära painutatud ei olnud mitte ainult minu jutt, vaid ka Marju Kuut saatis mulle meili: „Pole mina seda öelnud, mis siin kirjas (Õhtulehes)! Mulle ei meeldi, kui mulle pannakse sõnu suhu – veel enam, et seda tehakse lehes!!! Ma ei teagi seda inimest, kes artikli kirjutas!“
No mina tean juba ammu. Lahe tüüp, kuuendas klassis võttis ta kooli kaasa paki pronograafilisi mängukaarte, mida me siis vaheajal nurga taga aknalaual karja poistega saime põgusalt silmitseda, mõni neist on praegugi veel silme ees (kaks alasti naist, kõrge kontsaga kingad jalas, ning üks mees...). Ma arvan, et Urmas ei ole pahatahtlikult valelik inimene. Et ta lehes teadlikult võltsis ja valetas, see polnud kindlasti mitte tema vaba valik. Eks nõnda kästud tal toda materjali moonutada. Leivatüki nimel – koondamised käivad – peab praegusajal ajakirjanik plastiliinistuma. (Rahvas ütleb niisuguste kohta rumalasti: „Pehme m...iga mees!“) Mis siis! Intelligentsetele lugejatele (ja neid ei olegi nii vähe) täidab tänane eesti ajakirjandus niikuinii pigem lõbustus- (ärapaneku) kui infokandja funktsiooni. See on pehme lõbustus.
LINNAR PRIIMÄGI