It is only by the cultivation of the habit of intellectual criticism that we shall be able to rise superior to race-prejudices. Goethe—you will not misunderstand what I say—was a German of the Germans. He loved his country—no man more so. Its people were dear to him; and he led them. Yet, when the iron hoof of Napoleon trampled upon vineyard and cornfield, his lips were silent. 'How can one write songs of hatred without hating?' he said to Eckermann, 'and how could I, to whom culture and barbarism are alone of importance, hate a nation which is among the most cultivated of the earth and to which I owe so great a part of my own cultivation?' This note, sounded in the modern world by Goethe first, will become, I think, the starting point for the cosmopolitanism of the future.
„Üksnes kultiveerides vaimse kriitika harjumust, saame tõusta kõrgemale tõulisest eelarvamustest. Goethe – ära mõista mind valesti – oli sakslaste sakslane. Ta armastas oma isamaad – rohkem kui keegi teine. Ta pidas oma rahvast kalliks, oli selle juht. Aga kui Napoleoni raudne kand üle viinamägede ja viljapõldude trampis, vaikisid tema huuled. „Kuidas saab kirjutada vihavärsse ilma vihkamata,“ ütles ta Eckermannile, „ ja kuidas saaksin mina, kellele on tähtis vaid kultuur või barbaarsus, vihata üht maailma kultiveerituimat rahvust, kellele ma võlgnen suure osa omaenda kultuurist?“ Sellest mõttest, mille nüüdismaailmas esimesena lausus Goethe, saab minu meelest maailmakodanike ühenduse kujunemise lähtekoht.“
Oscar Wilde, „Kriitik kui kunstnik“ (The Critic as Artist, 1888)