LINNAR PRIIMÄGI
Propagandateoorias käibib „publiku neljanduse“ mõiste. Tsiteerin oma sõnastikust „Reklaam ja propaganda“ (Tallinn 2010):
----------------------------------------------------------
PUBLIKU NELJANDUS on seaduspära, mille kohaselt suhtumises propagandasõnumisse jaguneb publik seadumuselt neljaks ebavõrdseks sektoriks:
(1) A-sektor (always: +): need, kes on juba ette nõus, kellele propaganda subjekt niikuinii meeldib („meie”),
Sarimõrvar JURI USTIMENKO ema 2002:
“Ta on väga hea laps, hea poeg...”
(2) B-sektor (bi: +/–): need, kes on kahevahel, kas nõustuda, propaganda subjekt omaks võtta või mitte,
„Nõukogude võimu eksisteerimise esimese kuue kuu jooksul Ukrainas tegid sealsed kommunistid vigu suhtumises kesktalurahvasse ja see tõukas keskmikud nõukogude võimust eemale. Kuid Denikin vallutas mitmed Ukraina piirkonnad ja pani seal maksma oma korra, mis kutsus talupoegade seas esile suure rahulolematuse, nad tõusid Denikini vastu üles, talupoegade seas tugevnesid nõukogude võimu pooldavad meeleolud. Keskmikud, olles oma kogemuste najal ära proovinud kaks teineteist välistavat võimusüsteemi, hakkasid kalduma nõukogude võimu poole... Kõige olulisemaks Keskkomitee [1919. aasta VIII konverentsi] otsuses ja [VLADIMIR ILJITŠ] LENINI seisukohtades talurahvasse suhtumise küsimuses oli selle rõhutamine, et Ukrainas tuleb nõukogude poole tõmmata peale kehvikute kaasa ka keskmikud.“
(3) C-sektor (contra: –): need, kes niikuinii ei nõustu, kellele propaganda subjekt tülgastust tekitab,
ROONE ROOST 2010:
„Mind häirivad üldiselt kõik erakonnad ja poliitikud – suuremal või vähemal määral. Aga see haige roheline ususekt, see ei häiri mind, selle vastu on mul konkreetne psühhootiline viha. Keskerakond...“
(4) D-sektor (don’t: 0): need, kellel on ükspuha, kes on mängust väljas.
Propaganda primaarse sihtrühma moodustab kõige soodsamas seadumuses publiku B-sektor.
Sekundaarse sihtrühma moodustab publiku C-sektor, kes – erinevalt D- ehk 0-sektorist – propagandasõnumiga suhtestub.
THOMAS MANN 1930:
„... Vastuseis tulemust ei muuda. On olemas vabadus ja on olemas tahe, aga... oma vabadusele suunatud tahe langeb tühjusse.”
Publikusektor D hoiab kriitilist distantsi ja vajab äratust.
ÄRATUS on ümberlülitus virguse seisundisse tähelepanu aktiveerimise teel.
Tähelepanu äratada võib niihästi tahtmatult (piinlik tähelepanu) kui ka tahtlikult, kavandatult.
Tähelepanu äratab taustast irdumus (silmatorkavus) kaheti:
(1) vormiliselt vastandlikkuselt (kontrastsuselt: kujus, suuruses, värvuses, ilmumiskohas, ilmumisajas, ilmumisviisis),
(2) sisuliselt vastakuselt (konfliktsuselt).
Mida järsem on eristumus ümbrusest, seda suurem on võime tähelepanu püüda.
Ühtse Eesti aktsiooni tulemus ei olnud kunstiline. See tulemus ei olnud ka poliitiline. Aga see oli propagandistlik – D-sektori äratus, D-sektori (0) muut B-sektoriks (+/-). Kummatigi ei antud äratatuile plussi, mille poole hoida! Nad lihtsalt erutati üles, pakkumata midagi positiivset, mida pooldama hakata. Sellega tapeti nende viimne usk poliitika võimalikkusse. Nad laskuvad järgmisteks riigikogu valimisteks 2011 märtsis letargiasse. Kui see nii juhtub, siis oli Ühtse Eesti aktsioon vastutustundetu poliitiline genotsiid.