Ausast kriitikast isikliku kogemuse alusel

MART UMMELAS 

Kriitika olevat teadagi edasiviiv jõud. Olen kahjuks oma (töö)elus korduvalt kogenud seda, et kriitika on kujunenud pigem tagasiviivaks jõuks. Vähemasti ka enda meelest edasiviivat kriitikat õigete asjade nimel tehes. Targad inimesed on mulle seda selgitanud nii, et inimesed ei kannata suurt ja selget otsekohesust. Selle asemel, et kriitikast õppida, võtavad nad sisse
kaitseasendi või veelgi hullem – lähevad üle vasturünnakule. Tulemuseks on kasu asemel kahju, sest lõpuks ei ole enam paha mitte see, kes on julenud kritiseerida, vaid see, kes on andnud kritiseerimiseks võimaluse ehk loonud keskkonna kriitiliste väljaütlemiste levikuks.

Kas kriitik peaks sellises olukorras siis vaikima? Olmetasandil on see ehk „kodurahu huvides“ vahel mõistlikki, sest kriitika mingis piiratud koosluses – perekonnas, asutuses, erakonnas – võib kaasa tuua ettearvamatuid siseseid probleeme, intriige, pahimal juhul koosluse mainekaotust. Oleme seda viimaste kuude jooksul näinud eelkõige parteielus. Ent siiski, mis oleks alternatiiviks peale ausa kriitika ka neis kooslustes, rääkimata ühiskonnast tervikuna!? Viimases tähendaks ju otsekohesest kriitikast, ka kõige teravamatest ütlemistest ja isiklikest rünnakutest loobumine järjekordset vaikivat ajastut, mis omakorda mängiks trumbid kätte neile, kes tahavadki enda ümber rajada kriitikavaba tsooni, aga pole lõpuks siiski valmis vastutama ei oma tegude ega tegematajätmiste eest.

Missugune on selline kriitika tase või vorm, mis võimaldaks siis konstruktiivset, osapooli arvestavat ja tulemuslikku diskussiooni? Ma ei kujuta küll ette, et selleks peaks olema kummagi poole ebasiirus, oma põhimõtete ja seisukohtade maskeerimine barokselt ebamääraste hinnangute ja pistvalt irooniliste ümberütlemiste taha. Minu meelest on see kõige ebaausam ja kokkuvõttes ka tulutum, kui kritiseeritakse nii, et keegi ei saa lõpuks aru,
keda, miks ja mis eesmärgil arvustati. Arvustajal peab olema julgust otse välja öelda, mis talle ei meeldi, mis tuleks tema meelest teha teisiti. Teiste asi on anda talle argumenteeritud vastus, mitte asuda arvustajat ründama isikuna, nagu sageli juhtub. Kas just see pole peletanud täna enamiku ühiskonnakriitikast portaalide anonüümsuse varju!

Laiendades seda mõtet ühiskonnale tervikuna tahaksin loota, et õiglase kriitikana ei mõistetaks täna ega tulevikus seda, et keegi nn arvamusliider kusagil on öelnud, et just see on halvasti, et seda tulebki arvustada või „kottida“, ja meie kõik ülejäänud üheskoos asume nüüd ebakohti ja puudusi üksmeeles ja ühisel jõul taunima, pilama, naeruvääristama ja sõimama. (Kunagise „Herilase“ või „Pikri“ satiiri stiilis.) Kahjuks paneme tähele, et ka tänases meedias on üha rohkem maaslamajate peksmist ja teisitimõtlejate ristilöömist. Kriitika saab
olla efektiivne vaid siis, kui see tuleb südamest, olgugi et vahel valulikult, teravalt, õukonnareegleid mittearvestavas otsekohesuses, vahel isegi kellegi jaoks solvavalt, kuid sealjuures ausalt. Selline kritiseerimine, et võtame juba ette sellise hoiaku, et ootame oma sõnumile vastuseks käteplaginat ja üldist ümisevat heakskiitu massidelt või ülemustelt, on olemuslikult valelik ega anna lõpuks mingeid tulemusi – peale tegelike probleemide süvenemise ja põletikukollete pahenemise.