Ajalugu ei ole mitte ainult mäletamise, vaid samal määral ka unustamise saadus. Nii nagu päikesesüsteemi struktuuri määrab tühiruum planeetide vahel, aatomi struktuuri aga tühiruum aineosakeste vahel, tekitab mälu struktuuri osaline teadvussisude kustumine ja puudumine. Unustamine struktureerib. Kus kõik on ühtviisi võrdselt meeles ja tähtis, ei tähtsustu miski. Kui tekstis on alla kriipsutatud iga sõna, pole seal õieti mitte miski allakriipsutatud (ja kriipsud võiksid sama hästi olemata olla).
Unustamine on igasuguse tunnetusprotsessi koostisosa, kuivõrd tunnetus on üldistav, liikudes esemelt ettekujutusele ning ettekujutuselt mõistele üksnes väljajätu ning olematuks arvamise, s.t. unustamise jõul. Üldistamisprotsess on suunatud unustamisprotsess.
Juri Lotman on näidanud, et semiootiliselt peab mis tahes mõtlev seadeldis koosnema minimaalselt kahest teadvusest või teadvuse analoogist (keelest, koodist, kultuurist). See kehtib ka mälu kohta. Selleks, et miski omandaks ajaloo kui mälestusväärsuse staatuse, läheb vaja vähemalt kaht teadvust: üht, mis mäletab (teab), ja teist, mis ei mäleta (on unustanud, ei ole veel teada saanud). Samal eeldusel sünnivad ka reministsents, allusioon ja retro. Ajalugu tekib nende eri seisundis teadvuste vahelise vahendustegevuse tulemusel kui meeldetuletamine. Teda produtseeritakse, s.t. juhitakse, antakse edasi. Nõnda osutub ajalugu produtseerivaks seadeldiseks (“vabrikuks”), milles minimaalselt osaleb kaks mälu (või kaks mälu funktsiooni: mäletamine ja mittemäletamine).
Ajalugu on niisiis midagi sellist, mis ei “juhtu” ise, vaid mida tuleb toota, esile tuua, fabritseerida. Just selles tootmisprotsessis eristuvad “produktiivsed” seigad “mitteproduktiivsetest”: juhtumid, millest mitte midagi (erilist) ei järgne (mis mitte kuhugi edasi ei juhata, vaid lõpevad iseendaga), ajalugu ei moodusta. Ajaloo puhul on küsimus “Noh ja mis siis?” alati vastatav.
Mäletavale teadvusele on ajaloo produtseerimine (esiletoomine) tegelikult reprodutseerimine. Ajalugu eksisteerib loona, mille žanriks on ümberjutustus. Iga ümberjutustus on valikuline (vastasel korral oleks tegemist algteksti enda, mitte ümberjutustusega). Nõnda osaleb unustamine (väljajätt) ka ajaloo tootmise protsessis.
Üheainsa inimese peaski toimib ajalugu kui mäletamise faasi ning unustamise faasi vaheldus. Selles mõttes on igal inimesel oma ajalugu. Kuid niisamuti, nagu lisaks individuaalsele mälule (ja järelikult ka unustamisele) on olemas kollektiivne mälu (ning unustamine), on ka lisaks individuaalsele ajaloole olemas kollektiivne. See kollektiivse ajaloo “vabrik” on väheseid tõeliselt natsionaliseeritud tootmisettevõtteid maailmas.
LINNAR PRIIMÄGI