Alveri värsist ja vastutusest

”Tôehetkest” on saanud isesugune mängusôna. Ükski meist ei ela ilma hetketa. Mitte sekunditki. Rangelt vôttes ei saa me eksisteerida ka väljaspool tôe pidevust, sest näiteks meie tervis on tôde. Verega ei vaielda. ”Tôehetk” kujundina tähendab seda, et tôde tuleb jagada. Mitte pooleks, vaid ka teistele.
Kui mulle kirjutatakse aga ette ”Kultuuri tôehetk”, siis eeldatakse, et ma pole ammu käinud peegli ees, aga peaksin seda tegema. See ongi väga alverlik (nagu ka sangalik) motiiv: ”Mis küsib elulahkmel heitlik maru!/ Kuid sina enesele annad endast aru.”. Luuletusest ”Tähetund” (1965). Pöörake tähelepanu tôsiasjale, et esimeses värsis puudub küsimärk, tema funktsioonis on hüüumärk.
Saan asjast aru nii, et ühenduses Kultuurkapitaliga on tulnud kôneks 4 probleemi. Need on: (a) Kultuurkapitali rahastamise alused olukorras, kus maailm peab hakkama elama kokkuhoidlikumalt, (b) Kultuurkapitali rahade senine jaotus valdkonniti üle kultuuri ja mis see enesega kaasa on toonud, (c) Kultuurkapitali kui iseseisva institutsiooni tulevik ehk mida teha edasi ja (d) kultuuri enda perspektiiv. Kes peab sôna vôtma ehk millal hakkab kanaarilind kaevanduses tööle?
Kôik need probleemid on äärmiselt praktilised – ehkki mitte ainult. Kultuurkapitali rahade seotus hasartmängude vôi joomisega on olnud küsimuse all juba Eesti Vabariigi algusest peale. 2 protsenti SKP-st riigikaitsele seevastu on joomisest vaba; ta on ühiskondliku kokkuleppe tagajärg. Kui me tahaksime sedasama vabadust ka kultuuri suhtes, siis on vaja uut lepet, milleks kulub mitu aastat ränka tööd ja tülisid. Kuni seda lepet pole, on vale hakata Kultuurkapitali ta senisel kujul lôhkuma. Oluline on anda vastavale tööle kuuldav stardipauk.
Ei ole juhtunud kuulma, et säärane pauk oleks kôlanud. Kuid jagagem probleem tervikuna sellegipoolest jooksuradadeks. Neist üks puudutab meist igaüht ja nimelt: mismoodi on inimese loomisvôime tagatud ka halbadel päevadel, so. siis, kui asi ei lähe. Kas sulg ei jookse vôi sind ei avaldata vôi selle eest ei maksta. Teiste sônadega – mida teha siis, kui sa oled pensionär enne vastavat iga, kusjuures sa ei tea, kauaks. Kirjaniku palga môte seisnebki selles, et ka tühjadel aastatel oleks süüa siiski oma leib. Ma ei keela seda môtet teistelegi aladele, ajakirjanikud kaasa arvatud. Kuid kas näiteks ajakirjanik jagab siis oma vabadust ka minuga? Vastus on selge ei. Toimetuse töötajana on tal oma kannikas kindlustatud, kuigi ta kôht on endiselt tühi.
Teine asi on suured rajatised nagu näiteks ERM Raadil. Kultuur ise ei teeni selle pealt midagi. Teenivad ehitajad. Teenivad ka pärast Raadit ehk tol ajal, mil hakatakse ehitama Rahvusooperi uut saali. Raha niisuguste ehitiste püstitamiseks peab olema riikliku sihtprogrammi osa, mis reaalselt oleks ka reserveeritud ehk konkurentsi alt väljas.
Selle asemel, et taolised asjad ilma kirgedeta vabalt lahti rääkida, on nad räägitud kirglikult kinni. Kes vastutab? Piltlikult öeldes ei keegi.
Kas tôesti me oleme jôudnud selleni, et kôige parem on küüditada ennast ise?
Tähtveres 28. septembril 2008

PEETER OLESK