Presidendi vastuvõtt

Presidendi vastuvõtule on kogunenud hulga rahvast. Nende hulgas on poliitikuid, kultuuritöötajaid, ärimehi, erinevaid avaliku elu tegelasi ja ka tavalisi inimesi, keda president on pidanud vääriliseks Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtule kutsuda.
Kõigi ametlikult kutsutud inimeste hulka on ära eksinud ka üks väike mehike, kes ise ka ei saa õieti aru kus ta asub ja mis toimub.
Aga koht on ilus ja toimub midagi tähtsat – see on selge.
Ja mehele on selge ka see, et sellisel üritusel tuleb endast hea mulje jätta. Tuleb olla nagu teised!
Moodustub järjekord, et õnnitleda presidenti ja tema abikaasat.
Mehike trügib järjekorras natuke ettepoole, kuid keegi ei pane seda väga pahaks. Nad teavad, et üritus on oluline ja eks kõik tahavad sellest osa saada.
Järjekord venib ja venib. Vahepeal hakkab mängima Eesti hümn, kuid kõik on juba niigi püsti ja kuulavad seda hardunult.
Vaid ratastoolis istuva Enn Soosaare rebivad turvamehed toolilt püsti ja hoiavad teda kuni hümni lõppemiseni kindlalt käevangus. Juba eakas mees üritab küll vastu hakata ning tagasi toolile pääseda, kuid turvameeste haare on tema jaoks liiga tugev. Lõpuks hümn siiski lõppeb ja ta pääseb taas oma kodusele toolile istuma.
Järjekord liigub edasi ja lõpuks jõuab ka tavaline mees presidendi ette.
Ta on väga ärevil ja sirutab käe tervituseks välja. Käe ulatab ka president.
„Eee...“ venitab mehike ja otsib sõnu millest rääkida. Millestki peab ju rääkima, sest tema vastas seisev mees tundub väga tähtis olevat.
„Väää...“ kokutab ta.
„Väääga meeldiv tutvuda. Aga kuidas on Teie nimi?“ küsib ta lõpuks ja raputab hoogsalt presidendi kätt.
President kohmetub hetkeks.
„Minu nimi on Toomas Hendrik Ilves.“
„Oi kui meeldiv!“ hüüab mehike rõõmsalt.
„Minu nimi on ka Toomas Hendrik Ilves,“ valetab ta ja raputab kätt edasi.
Juba tundub, et nende tutvumine laabub. Kui kahel mehel on ühesugune nimi, siis nendest lihtsalt peavad sõbrad saama!
„Ja kuidas on veetleva proua nimi?“ küsib ta ja jääb presidendi kõrval seisvat naist vaatama.
„Tema on Evelin Ilves. Ta on minu abikaasa.“
„Milline üllatus! Ka minu naise nimi on Evelin Ilves. No, kes oleks võinud seda arvata!“
Ja ta raputab ja raputab kätt sellise hooga nagu tahaks seda küljest rebida. Ta nägu lausa särab rõõmust.
„Ja mis ametit Te siis ka peate?“
Ta tõmbab teretamisel natuke hoogu tagasi, sest tema selja taga seisev naine on paar korda närviliselt köhatanud.
„Ma olen Eesti Vabariigi president.“
„No see on küll ime! Mina olen ka president!“ hüüab mehike ja lööb endale imestunult käega otsa ette.
„Einoh, ma lihtsalt ei suuda uskuda kui palju on meil ühist!“
„Minge juba edasi. Siin on teisi ka. Jalad surevad ära,“ hakkab ta selja taga seisev naine pahandama ja selgub, et selleks naiseks on Ene Ergma.
Presidendipaar hakkab samuti närviliseks muutuma ja presidendi põsed õhetavad.
„Ja kes on su lemmiklaulja?“
Nüüd ei taha president enam sugugi seda vestlust jätkata, sest iga külalise tervitamiseks antud aeg on mitmekordselt ületatud ja on näha, et see jutt kuhugi ei vii.
Evelin annab vahepeal märku, et nende ees seisev mees on veidi napakas.
Ta pööritab sõrmega oimukohas ja ajab silmad kõõrdi.
„Kes on su lemmiklaulja? Noh, ütle,“ on mehike järjekindel.
„Aga ütle sina esimesena,“ hakkab president talle korraga vastu.
Saaks tast ometigi juba lahti!
„Ei, ütle sa esimesena,“ jonnib mehike.
„Ei, ikka sina esimesena.“
„Ei, ikka sina ütle esimesena. Sina oled president.“
„Ise sa ütlesid, et sa oled ka president. Nii, et ütle heaga esimesena.“
„Ei sina ütle.“
„Ütle ikka ise.“
Ja nad muudkui vaidlevad ja vaidlevad. Ene Ergma hakkab uuesti pahandama ja kaebab, et tal on nõrk põis ja ta ei suuda enam rohkem kannatada.
„No ütle siis, kes on su lemmiklaulja?“
„Ei, sina. Ütle ikka sina.“
„Mina küsisin esimesena!“
Lõpuks ei kannata Toomas Hendrik Ilves enam seda juttu välja ja hüüab pahaselt:
„Hea küll, ma ütlen. Mu lemmiklaulja on Anne Veski!“
President on seda öeldes viha täis. Ta surub sõrmed rusikasse nii, et sõrmenukid lähevad valgeks..
„Milline kokkusattumus! Minu lemmiklaulja on ka Anne Veski! No see peab küll ime olema, et niimooodi...“ hakkab mehike rõõmsalt seletama, kuid tal ei lasta oma juttu lõpetada, sest Ene Ergma annab talle käekotiga kõva laksu vastu tagumikku ja lükkab seejärel ta jõuga edasi.
Kaua sa ikka kannatad, nüüd on tema kord!
Ta surub käe mehise liigutusega presidendile pihku ja lausub:
„No küll oli tüütu külaline. Muudkui seletas ja seletas ja järjekord ei liikunud ega liikunud.
Ma sain juba ise ka nii pahaseks, et unustasin ähmis peaga teie täisnime ära. Eesnimi oli ju Toomas, aga mis see teine nimi oli?“
President tõmbab silmad kissi.
„Minu nimi on Ene Ergma,“ sisistab ta vihaselt läbi hammaste.
Evelin Ilves annab turvameestele korralduse vana naine ära lohistada.

TIIT KLAOS