Austatud kaasvõitlejad! Armas rahvas!
Nelikümmend viis aastat tagasi, 28. augustil 1963 tõuseb üks tõmmunahaline pastori ametit pidav mees, kuulsa usureformija nimekaim Martin Luther King Washingtonis Lincolni memoriaali treppidele ja kuulutab veerand miljonilisele inimhulgale peetud ning ajalukku läinud kõnes pealkirja all „Mul on üks unistus“ uue ajastu, inimõiguste ajastu algust.
Kakskümmend aastat tagasi, 1988. aasta 1. oktoobril koguneb Tallinna Linnahalli enam kui saja tuhande eestlase ja eestimaalase poolt valitud kolm tuhat kakssada esindajat, selleks et vormistada vähemalt Eesti senises ajaloos ainulaadne rahvaliikumine – Eestimaa Rahvarinne. Kui Rahvarinde programm, harta ja resolutsioonid – muide, dokumendid, millest paljude sisu on tänagi põletavalt ajakohane – on vastu võetud, loeb näitleja ja lavastaja, toona ühtlasi Eesti Teatriliidu esimees Mikk Mikiver ette Eestimaa Rahvarinde Manifesti. Sel hetkel on ta kehastunud kõigi meie ühishääleks, kui ta kõmistab üle kogu saali: „Me ei taha vähem ega rohkem, ei midagi iseenesestmõistetavamat, kui olla vaba rahvas vabal maal.“ Nõnda juhatatakse sisse Rahvarinde ajastu, mis kaks aastat ja kümme kuud hiljem toobki Eesti tagasi iseseisvate riikide perre ning avab võimaluse sõlmida eesti rahval uus füüsiline ja kultuuriline elukindlustusleping.
Mis on ühist neil kahel, pastor Kingi ja läbi Mikiveri isiku kõlanud Rahvarinde pöördumisel?
Selleks on südame ja mõistuse liit. See on teadmine, et rahva kollektiivses mälus kantud igatsus leiab tee tegelikkusesse üksnes siis, kui selle nimel ollakse valmis ületama eelarvamusi, andestama ülekohut, vabanema isikliku omakasu taga-ajamisest.
See on teadmine, et ühisele otsusele ei järgne ühist vastutust, vaid et sealtpeale langeb vastutuskoorem igaühele eraldi võetuna. Just see teadmine teebki ajalookulgu mõjutavate otsuste tegemise erakordselt raskeks. Kui keegi ütleb: „Ma otsustan rahva nimel, mul on rahva mandaat“, siis ei tähenda see, et rahvas taanduks sel hetkel statistiliseks keskmiseks või matemaatiliseks vormeliks, millega saab manipuleerida.
Ei, rahvas jaguneb endiselt nii naisteks kui meesteks, lasteks ja vanuriteks; oma sisemuses eristub see rahvas oskustelt ja võimetelt, elu- ja hariduskogemuselt, päritolult, keelelt ja uskumustelt. Ja rahva nimel või isegi konsensuslikult langetatud otsus mõjutab iga üksikut ühiskonnaliiget vastavalt tema eripärale.
Rahvarinde jõud avalduski sellega arvestamises. Rahvarinne võimendas kodanikuühiskonnale olemuslikku nö orgaanilist solidaarsust, milles inimesi ühendavad vastastikku sõltuvuse sillad, kus neid sildu tunnistatakse ja kus lähtutakse põhimõttest, et igaühe vabaduse piiriks on teine inimene ja kogu ühiskond. Ja kui tahetakse saavutada üldist vabadust, siis saavutatakse seda mitte üksteise arvelt, vaid jagades vabadust üksteisega.
Siinkohal on mul taas võimalus osutada Martin Luther Kingi kõne ja Rahvarinde manifesti ideelisele sarnasusele. „Mul on unistus, et ühel päeval tõuseb see rahvas ning hakkab elama oma tõekspidamiste tõelise tähenduse järgi: me peame enesestmõistetavaks, et kõik inimesed on loodud võrdsetena,“ tunnistab King. Ja Rahvarinde manifestki deklareerib ühiskonna inimlikustamist ning tõelise rahvavõimu teostamist kui oma ülimat eesmärki.
Nüüdseks on sellest päevast kulunud kaks aastakümmet. Koos Rahvarinde sünniga sündis Eestimaale põlvkond, kes juba täna, aga veel enam lähimatel aastatel hakkab kujundama mitte ainult Eesti palet, vaid kelle tõekspidamistest ja tegudest hakkab sõltuma kogu Eesti saatus.
Mida oleks mul öelda või mida võiks meil olla öelda neile eluteele kaasa andmiseks?
Kõigepealt muidugi seda, et see rahvas, nende noorte inimeste vanemad ja vanavanemad suutsid ja oskasid ära kasutada ühe juhusliku ajahetke nii täiuslikult, et tõid Eesti tagasi maailma poliitilisele kaardile, taastasid demokraatliku riigi kui iseotsustamise sümboli ja elukorralduse vahendi. Ja tegid seda veretult, ilma ühegi ohvrita. Ja kuna nad juba lootusetuna näivast seisust suutsid välja mängida võidu, siis jääb uuele põlvkonnale püsivaks kohustuseks tõestada, et see polnud Pyrrhose võit.
Aga tahaksin veel midagi soovida, mille kohta tänagi paraku tuleb veel öelda: „Mul on üks unistus.“
See on unistus läbinisti eneseväärikast eesti rahvast, kes on suutnud ületada oma ajaloo paine ja sallib seetõttu enese kõrval ka neid inimesi ja kogukondi, kelle identiteeti on kujundanud teistsugused müüdid. See on unistus rahvast, kes ei kuluta oma eluvaimu teiste rahvaste pööramisele ja misjonitegevusele, vaid keskendub valvsana omaenda füüsilisele ja kultuurilisele kestmisele. See on unistus eneseväärikast Eesti riigist – mitte sellest kartulikoorena õhukesest riigist, milliseks teda viimased kümme aastat on nüsitud - , vaid riigist, kelle sõnal on kaalu ja kes geopoliitiliselt ja geokultuuriliselt ära määratud piiririigina seisab riikidevahelise dialoogi kui ainsa rahutagatise kestmise eest.
Aga see on ka unistus selle riigi väärikast vaimueliidist, kes suudaks taastada oma kaotsi läinud või hajunud positsiooni ühiskonnas, mida ta on etendanud Eesti ajaloos; vaimueliidist, kes, erinevalt poliitikutest, suudaks kõrgemal olla hetkehuvidest ja massi meeleoludest, millega poliitiline võim ju nii kergesti kaldub mängima; vaimueliidist, keda rahvas võtaks taas usaldada kui eksperti ja eesti ühiskonna südametunnistust.
Ja lõpuks on see unistus niisugusest eesti inimesest, kelle kujutlus väärikusest ei rajaneks ratsa rikkaks saamisel, üksteisele ärapanemisel, kadedusel, väiklusel ja vihkamisel – sest see kõik pigem alandab kui ülendab inimest. See on unistus niisugusest väärikusest, mida harvadel, aga õnnestavatel hetkedel oleme kogenud lauluväljakul õlg-õla kõrval ühises hingamisrütmis isamaalisi laule lauldes.
Niisiis, ma unistan, et uus põlvkond, Rahvarinde harjal, kires ja sängis sündinud põlvkond suudaks juurutada endas ning oma igapäevaolemises ja tegudes laulupidude vaimu ja hingestatust, seda kuskil ikka veel säilinud eestlaste kui igipõlise maarahva väärikust.
Armsad sõbrad!
Õieti öeldes, kakskümmend aastat tagasi Rahvarindega liitudes unistasin ja lootsingi ju sedasama. Nüüd jääb mul edasi loota, sest lootus sureb viimasena.
Kõne Rahvarinde 20. sünniaastapäeval 4. oktoobril 2008 Tallinna Linnahallis
REIN VEIDEMANN
Rahvarinde eestseisuse liige 1988 – 1990
Tallinna Ülikooli professor
Propagandasõja olukorras, kus käiku läheb kõik, mis vähegi kommunikatiivset eesmärki teenib, pole näo ründamine strateegilises meedias niivõrd aja kokkuhoiu kuivõrd rünnaku intentsiivse küsimus. Hitleri-partei Hindenburgi-vastane valimispropagandaplakat kujutab kümmekonna natsionaalsotsialisti portreed ning täpselt sama arvu vastaskanditaatide omi, manitsedes: “Vaata neid päid, ja Sa tead kuhu kuulud Sina!” 
Need episoodid asetati oskuslikult kontrasti kaadritegaVenemaa liidrite rõhutatult maskuliinsest ja rahulikust esinemisest. Punase lipsu sinise vastu vahetanud Gruusia president võib küll ise soovida, et piinlik vahejuhtum unustataks, kuid pildid värisevast temast jäid hästi mällu, mistõttu võit meediasõja antud rindelõigus läheb kindlalt venelaste kontosse. 
Samas vaimus ütleb Johann Wolfgang von Goethe ”Faustis” (1808) nimitegelane Mephistophelesele, kes tuleb temaga lepingut sõlmima (Goethe 1992):
Paberraha juurutada osutuski sellepärast nii raskeks, et seda ei võtnud mitte keegi tõena. Tuntava hoobi andis inglise pankuri ja majandusteoreetiku John Law’ 1716. aasta katse kustutada katteta paberrahaga Prantsusmaa riigivõlg – üritus, mis lõppes 1720. aasta ränga majanduskriisiga. (Goethe 1973:703-704) Prantsuse vabariigi ajal 1792 väljaantud assignaadid – piltlikult öeldes – joodi kõrtsis kibekiiresti maha – kartusest, et nood võidakse tühistada.
"Ära sõima peeglit, kui lõust viltu!" (Nikolai Gogol)
