Kodanik ja tema õigused Eestis ning Tallinnas

Eile oli Eesti Vabariigis kodanikupäev ning õhtustes teleuudistes uuriti inimestelt tänaval, kas nad teavad oma kodanikuõigusi. Üks naine ütles: õigus tööle. Vaeseke, ta rääkis oma nõukogudeaegsest õigusest!

Nõukogude inimesel oli õigus tööle, enamgi veel – töökohustus. Ning oli õigus eluasemele. Ka kodu omada oli kohustuslik, nii et arutati, kas rändrahvale, nagu mustlased, eluasemeõigus üldse tohiks laieneda. Ilma kindla töö- ning elukohata oli üksnes kriminaalne element. Oli veel õigus tasuta haridusele (aga jälle: kohustuslik keskharidus), arstiabile.

Nüüd, teatas reporter uhkelt, on kodanikul õigus vabalt oma arvamust avaldada. Ha-ha-haa! Kui inimene on kaotanud töö ning ilma jäänud eluasemest, siis... avaldagu vabalt arvamust! Ventileerigu kopse!

Tallinna juhtimise poliitika erineb Eesti juhtimise poliitikast just selle poolest, et praegune Tallinna linnavõim peab inimese üheks põhiõiguseks õigust eluasemele. Mida muud tähendaks sundüürnike seisuse likvideerimise, munitsipaalkorterite ehitamise ja pensionäride toetamise programm? Ning mida muud kui inimeste õigust tööle kaitsevad Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare majandusalased ettepanekud ja Tallinna linnapea Edgar Savisaare tegevused, nagu ettevõtlusinkubaatorite asutamine?

Pange tähele – praegune Tallinna võim jätkab omaaegsete õiguste tagamist linnakodanikele. Kas ta mitte selle salajase programmi pärast pole rahva seas nii populaarne? 1990. aastate keskel läks Keskerakond valimistele plakatiga “Keskerakonna Liit kaitseb Teie õigusi”. Eile oli Eesti Vabariigis kodanikupäev ning õhtustes teleuudistes uuriti inimestelt tänaval, kas nad teavad oma kodanikuõigusi. Üks naine ütles: õigus tööle.


LINNAR PRIIMÄGI

Võsareportaaž

„Tere armsad vaatajad. Täna oleme tulnud kaameraga siia Kuldnoka tänavale, ilusa kollase maja ette, kus kuuldavasti pidi narkolabor asuma“ alustab Võsapets saadet ja köhatab seejärel hääle puhtaks.
„Egas midagi. Liigume aga kaameraga edasi ja vaatame, mis jälkusi me seekord paljastada suudame.“
Saatejuht ja kaameramees liiguvad majauksele lähemale ja minnes kõigub kaamera kergelt kaasa.
„Nii, olemegi ukse taga.“
Tirr-tirr (uksekell)
Ukse avab keskealine meesterahvas, kes jääb ootamatutele külalistele nõutult otsa vaatama.
„Kes te olete...?“ püüab ta küsida, kuid Võsapets sekkub aktiivselt.
„Tere õhtust härra. Me kuulsime, et siin majas pidi narkolabor asuma.“
„Kes seda ütles?“ kogeleb mees segaduses.
„Naabrid ütlesid,“ valetab Võsapets kähku.
Kaamera suunatakse korraks ühe suvalise naabermaja poole, mille aknad on osaliselt laudadega kinni löödud ja kust kostub joodikute hõikeid.
„Väga hea, liigume kaameraga edasi“ teatab saatejuht tähtsalt ja surub jala ukse vahele.
Korteriperemees on üllatusest tumm ja taandub maja sisemusse.
„Nüüd siis saamegi lähemalt näha, mis ilgusi see pealtnäha kena maja siin Kuldnoka tänaval tegelikult peidab. Nagu me kõik peremehe ilmest võisime aru saada, on tal nii mõndagi varjata,“ jutustab saatejuht ja kaamera püüab õnnetu mehikese fookusesse.
„Kas te elate siin üksi või on teil siin kusagil ka mõni silmarõõm peidus?“
Mikrofon surutakse mehele nina alla. Mikrofon on jäme nagu lapse pea.
„Naine on ka...“ kogeleb mees ja kohendab prille.
„Ah et naine on ka? Seda on küll rõõm kuulda. Kuid rõõm pole mitte näha, et te olete endale püksi sirtsutanud.“
„Ei ole!“ muutub mees korraga enesekindlamaks.
„Eks selle katsume kohe järgi.“
Võsapets üritab korteriperemehe kubemest haarata ning lindistuse vappumisest on aru saada, et kaameramees naerab.
„Mida te nüüd niimoodi põgenete mu eest? Kas teil on midagi varjata või polegi teid mõni meesterahvas enne niimoodi alt katsunud?“
„Ei ole jah!“ teatab mees nüüd peaaegu meeleheitlikult ja põgeneb elutuppa.
„Hea küll siis, liigume kaameraga jälle edasi ja vaatame järele, mida võib varjata näiteks see suletud uks.“
Võsapets teeb käega kutsuva liigutuse ja kaameramees järgneb talle.
„Nii, siin ongi üks uks, ja nagu ma praegu aru saan, on see uks suletud.“
Kop-kop-kop (Võsapets koputab uksele)
„Kinni on!“ kostab ukse tagant naisterahva hääl.
„Uks on kinni pandud ja ilmselt just siin ja praegu tegeletaksegi narkootikumide valmistamisega,“ sosistab Võsapets mikrofoni. Valgus paistab talle näkku nii, et silmade alla tekivad pikad, tumedad ja salapärased varjud.
„Peab jõudu kasutama!“ jätkab Võsapets sosinal ja müksab ust õlaga.
„Kinni on!“ hüüab naishääl uuesti.
„Lükkame siis tugevamini.“
Võsapetsi tagant sirutub välja abistav kaameramehe käsi ja varsti saadaksegi ust kinni hoidnud riivist jagu.
Kaamera suunatakse ukseavast sisse, selgub, et tegemist on WC-ga ja potil istub naisterahvas.
„Ahaa! Tegemist polnud küll narkolaboriga, kuid mingit selgust me ikkagi saime.“
„Minge minema!!“ kriiskab naine ja katab kätega näo.
Kaamera vappub taas ja kuulda on allasurutud itsitamist.
„Me saime selgust, et siin majas tegelevad sirtsutamisega ka teised pereliikmed. Aga läheme nüüd jälle edasi ja vaatame, mida me veel leiame.“
„Minge minema! Minge ometigi minema!!!“ kostab jätkuvalt naise kriiskamist.
Kaamera eemaldub.
„Nii. Oleme nüüd köögis. Vaatame nüüd siia ukse taha, mis meil siin on...“
Võsapets hoiab ühe käega mikrofoni ja teisega avab ukse kraanikausi all.
„Seda oligi arvata – prügikast. Nii, mis me siit siis leiame....“
Võsapets hakkab prügi sees sobrama.
„Väga vastik on see küll, aga ega Piiblis ka pole öeldud, et inimese elu peab lihtne olema. Vaata, võta seda nüüd lähemalt.“
Kaamera võtab lähemalt.
„Munakoored!“ teatab Võsapets võidukalt nagu oleks kulda leidnud.
„Me leidsime siit prügikastist, õigemini lausa prügikotist, munakoored. Ja mitte ainult! Nagu me näha võime on siin ka paar leivakoorukest ja üks tühi konservikarp.“
Seejärel ajab saatejuht endal selja sirgu ja pühib käed vastu püksisäärt puhtaks.
„Nagu me täna taas kord näha võisime, leidub igasuguseid veidrikke kasvõi oma naabrite hulgas ja neid ei peagi kuhugi kaugele otsima minema. Nagu rahvasuugi ütleb – enne kui sõidate Pariisi, käige Nuustakul ära. Mina pole muidugi see kes hakkaks näpuga näitama, mis on õige või mis on vale, ja see, mis on loo moraal, jääb ikkagi eelkõige televaataja enda otsustada.“
Kaamera laskub allapoole ja filmib veel mõne sekundi vältel põrandat. Põrand on puhas ja lausa läigib.
„Minge ometigi minema! Minge minema!!!“ kostavad naise kriisked.
„Ära nuta... me saame vähemalt telekasse, “ lohutab meeshääl. „Ise ütlesid, et oled unistanud...“
Hääled kaovad ja kaamerapilt kustub. Lindistuse lõpp.

TIIT KLAOS

AJAKIRJANIK PEETER ERNITS MURETSEB: "Kelle käes Eestis on tõemonopol?"

Mullu kevadel tunnistas rahvas Eesti parimaks raadiohääleks Mart Ummelase. Väga vähesed teavad, et juba järgmisel esmaspäeval sundisid raadiojuhid sellesama mehe nädalat kokkuvõtva poliitikasaate Rahva Teenrid saatejuhi kohalt lahkuma.

Viisaka ja alahoidliku inimesena ei hakanud populaarne raadiohääl toona lärmi lööma. Neelas alanduse lihtsalt vaikselt alla. Üksnes nördinud Rein Veidemann teatas Vikerrraadio peatoimetajale Riina Rõõmsale läkitatud kirjas, et protestiks lahkub ka tema Rahva Teenrite ridadest.

Umbes samal ajal jõudsid minuni kuuldused, et alanud poliitilise puhastuse käigus olen järgmine Rahva Teenrite saatejuhi kohalt lahkuja mina. Pärast seda olla saade kontrolli all. Ma naersin selle üle. Jama! Mida kõike nn hästiinformeeritud ringkondades ei räägita! Kuni selle sügispäevani, kui toosama emand Rõõmus mulle sellest isiklikult teatas.

Eelnevat hästi teades ei olnud ma mõistagi nõus vait jääma.
Kinnitasin seda ka Rahvusringhäälingu juhile Margus Allikmaale.
Allikmaa vandus, et tema pole sellist otsust langetanud.
Vähe sellest, vana kolleeg kinnitas, et minu vaikima sundimise taga pole ka Reformierakonna karvane käsi, nagu Keskerakond toona näidata püüdis.
Arutasime Allikmaaga toona asja korduvalt.
Rahvusringhäälingu juht tunnistas mulle ausalt, et ka tema on mures Rahva Teenrite poliitilise kallutatuse pärast.
Plaanisin juba toona piinliku loo avalikkuse ette tuua ja küsida, et kui Rahvusringhäälingu tippjuht ei otsusta kellel on õigus riigiraadios oma arvamust avaldada ja kellel mitte, siis k e s seda teeb? Kelle käes on maksumaksja rahadega ülal peetavas raadios ja teles tõe monopol? Kahjuks jäi see ajapuudusel tegemata.

Läinud laupäeval teatasid Rahva Teenrite saatejuht Aarne Rannamäe ja ERR-i uudistetoimetuse juht Urmet Kook vastuvaidlemist mittekannataval moel, et nüüdsest tuleb minu nime ees igavesest ajast igavesti kustutada ka sõna ajakirjanik. Vähe sellest, Tallinna meediastipendiumi vastuvõtmine pronksiööst raamatu kirjutamiseks olla lausa korruptsioon....
Kuigi Rahvusringhäälingu eetikanõunik Tarmu Tammerk probleemi ei näe ("Sõltub milleks ja mis tingimustel kohalik omavalitsus stipendiumi annab. Kui oma tegevuse kajastamiseks, siis pole tegemist ajakirjandusvabadusega. Kui stipendium on mingi üldise teema jaoks, siis mina probleemi ei näe.") pidas riigiraadio nädala keskne poliitikasaade meediastipendiumi määramist nõnda oluliseks, et käsitles seda esimesena ja pühendas sellele tervelt kolmandiku (!!!) eetriajast. Pensioniea võimalik tõstmine ja Gruusia sündmused olid seekordsete rahva teenrite hinnangul väiksema kaaluga. Kõik muu mis Eesti poliitikas läinud nädalal juhtus (sealhulgas ka suveräänsusdeklaratsiooni 20. aastapäevale pühendatud esindulik konverents rahvusraamatukogus) ei pälvinud üldse tähelepanu. Vähe sellest, samas võtmes sekundeeris Rahva Teenritele ka tema televisiooni analoog Aeg Luubis.

Seega rahvusringhäälingu uudisetoimetuse mõnele võtmetegelasele tundus nn "kaheksajõugu" paljastamine kuhu minu kõrval kuuluvad veel Maire Aunaste ETV-st, Märt Treier TV3-st, Viktoria Ladõnskaja Eesti Ekspressist, Andrei Babin Postimehest, Aleksandr Zukermann ja Mihhail Vladislavlev PBK-st ja Josef Katz Molodjoz Estoniist nädala tähtsündmusena.
Uskumatu!

Olen alati isepäiselt tegutsenud, kirjutanud ja rääkinud nii nagu õigeks pean, teen seda ka edaspidi. Ma olen harjunud enne kaagutama hakkamist asja pikalt ja põhjalikult uurima. Savisaare või mistahes poliitiku käsilaseks tembeldamine on mulle aga solvav. Mis korruptsiooni puutub, siis keeruliste korruptsiooniasjadega tegeldes olen oma isiklikus elus sedalaadi asjades lausa paranoiliselt pedantne olnud.
Samal ajal olen tihti märganud, kuidas mitmed mu ametivennad ja õed toimivad.
Märksõnadeks on pealiskaudsus, tasakaalustamatus, siltide kleepimine ja soov iga hinna eest ära panna. Ärapanemisest endast on laiemalt võttes saanud aga lausa elustiil.
Just seetõttu ei saa ma mitmeid tegelasi, kes tänases Eestis ajakirjanikuna tegutsevad, kahjuks usaldada. Nii valus kui seda ka pole tunnistada, meie meedia on veel tänagi liiga tihti poliitiliselt manipuleeritav ja nö paremale kaldu.

Mõni aeg tagasi tuli Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas, keda meedia on ühtaegu nii armutult peksnud kui taevastesse kõrgustesse tõstnud, välja minu meelest suurepärase ideega: poliitikute ja ametnike kõrval peaksid ka ajakirjanikud ja väljaanded, kus nad töötavad oma poliitilise tausta kui majanduslikud huvid avalikustama. Siis oleks pilt selgem, kes kelle peost ikkagi sööb ja kelle laulu laulab.
Endise ajakirjanikuna teab Kallas hästi, et tõe ja õiguse eest seismise asemel on paljudest kolleegidest saanud poliitikute ja riigiasutuste varjatud eestkõnelejad.
Ajakirjandusest endast on aga saanud väli, kus erinevad tõed ja valed omavahel armutult võitlevad. Paraku kaitseb üks ennast künka otsast, teine on sunnitud soos võitlema, nagu Siim Kallas tabavalt kirjutas.
Üks näeb kaugele, teisele puhub tuul suitsu silma.
Aeg on maskid maha kiskuda.
Alustada võiks lähedalt.
Härrad Kook ja Rannamäe, kelle mehed teie õigupoolest olete?
Tühja loba tõe ja õiguse teenimisest ei maksa seekord hakata ajama.
Kelle käes on maksumaksja raha eest ülalpeetavas raadios ja teles ikkagi tõe monopol?

Artikkel ilmus Maalehes 18.11.2008
www.maaleht.ee

PEETER ERNITS

Põrgu meie keskel

Ôigeksmôistmine on niisama fundamentaalne protsess nagu süüdimôistminegi. Selle vahega, et süüdimôistmine jääb hiljaks küllalt harva, kuna ôigeksmôistmine hilineb alatasa.
Ma ei kujuta ette, kuidas vôiks môista ôigeks kommunismi, kui teda pole kohtu ette toodudki. Môtlemisviisi tasemel ta seal, nimelt kohtu ees, olema ka ei pea. Niisama hästi vôiks kohtu ette tirida ju ka feodalismi. Kohtu ette saab tuua ikkagi ainult tegemisi, mis on kvalifitseeritud kui kuriteod. Kui niisuguse sooritaja on süüdiv ja tegu on tôestatud, siis on karistus möödapääsmatu ja seda saab leevendada ainult armuandmine. Kui ta on süüdimatu, läheb kas sundravile vôi sundhooldusele.
Ma ei kirjuta neid ridu ôhinaga. Lihtsalt hakkas vastu see, kuidas kajastatakse kohtuprotsessi Arnold Meri üle. Ja kajastatakse seda ajuvabalt ehk süüdimatult. Alates sellest, et ühestki sônumist ei tule esile, kellena Arnold Meri küüditamisel 1949 Hiiumaal tegutses ehk missugune oli tema ”mandaat”. Selline pidi olema, kasvôi komandeerimistunnistusel. Niisuguste faktide asemel peab lugeja saama teada, missugune on Arnold Meri enesetunne jne. See, mida meie pakutakse, on subjektiivne, sest muidugi ei saa väga vana inimene ennast kohtuprotsessil hästi tunda. Arusaadavalt on tema seisund sant. Vale ja nimelt väga pôhimôtteline vale seisab selles, et kirjutataksegi seisundist jms., mitte aga teost ja tegudest. Arnold Meri teoks on aga isegi môtlemisviis, sest kui küüditamine oli tema järgi parem kui surm kohapeal, siis järgneb sellest, et Nôukogude Liit oli parem kui Eesti Vabariik.
Eesti Televisiooni arhiivis peab olema tallel saade, kus Arnold Meri ütleb, et ta oleks end maha lasknud selle asemel, et anda end sakslastele vangi. 1949 otsustas ta teisiti: teie vôite surra Siberis, mina pean siin ellu jääma. Kuidas tôlgendab sedalaadi tôsiasju kohus, on kohtu asi. Minu kohus on öelda välja, et kogu jutt kommunistlike kuritegude hukkamôistmisest on jabur, kui nende tegude asemel räägitakse sellest, kuidas süüalune jaksas laevaga üle mere sôita ning sureb varsti niikuinii.
Kui see tähendab, et pôrgu ongi kasulikum, siis on lihtsam tômmata vabariigile rist peale. Üldiselt see tähendab iseseisvuse reetmist.
Tähtveres

PEETER OLESK

Milleks on vabadussambal rist?

Kas selleks, et igaveseks oleks kivisse raiutud mälestus sellest, kuidas Eesti ala 800 aastat tagasi ristiusustati?
Kas selleks, et viia võhikuid eksiteele arvamusega, et nüüdseks on eestlased väga kirikumeelne rahvas?
Või hoopis kummardusena eelviimasele okupatsioonile ja viimasele sõjale, kui riputati rinda just sääraseid raudriste?
Üks enese ja oma ajaloo vastu aus eestimeelne inimene ei saa sellest aru.
Kihnu Virve julgeb seda otse öelda: „See vabadussamba rist ei meeldi mulle mitte üks põrm.” (PM 20.11.)
Veel pole hilja jätta vähemalt see rist panemata.

Kas Karl Marxi ideed päästavad maailmamajanduse?

Saksa kirjastaja Karl Dietzi sõnul kasvab tema kodumaal huvi Karl Marxi ideede vastu. Dietz seostab Marxi populaarsuse tõusu globaalse majanduskriisiga, vahendas 28. oktoobril BBC. Kirjastaja väitel on ta tänavu müünud 1500 eksemplari Marxi teost „Das Kapital“. Eelmistel aastatel oli see näitaja keskmiselt 200 raamatut aastas.
„Karl Marx on praegu kindlasti moes,“ nentis ka kirjastajate pealik Joern Schuetrumpf. Tema hinnangul ostavad „Kapitali“ eelkõige nooremad sakslased, sest nad pole rahul suunaga, mille on valinud sakslaste vanem generatsioon. „Akadeemikud nooremast põlvkonnast on käsile võtnud raskete küsimuste üle arutlemise ja vaatavad vastuste leidmiseks praegu just Marxi poole,“ sõnas Schuetrumpf.
Kirjastajate ja meedia väitel on Marxi „Kapitali“ läbimüük Saksamaal tõusnud koguni 300%.
Viimastel kuudel on meedias sõna saanud ka mõned marksistliku ideoloogia ammu unustatud esindajad, näiteks ajaloolane Eric Hobsbawm. „Läbi erinevate kriiside tegutseva kapitalismi üks ilminguid, globaliseerumine ei hävita mitte üksnes erinevate rahvaste kultuuripärandit ja traditsioone, vaid on oma olemuselt ka äärmiselt ebastabiilne. Minu meelest on jõutud mõistmisele, et üks konkreetne ajajärk on lõppenud,“ sõnas Hobsbawm.

Teemat kommenteerib majandusteadlane HEIDO VITSUR:
„Lausliberalismi aeg on selleks korraks ümber.“

Tuleb arvestada, et läbimüüdud „Kapitali“ 1500 eksemplari on Saksamaa kohta väga väike arv. Samas ei ole sellises müügi suurenemises midagi üllatavat. Käimas on ülemaailmne finants- ja majanduskriis ning inimesed püüavad toimuvat lahti mõtestada. On loomulik, et osa inimesi tahab teada, mida arvas asjast kapitalistliku tootmisviisi kõige mõjukam kriitik Karl Marx. Korralikes ülikoolides tunnistatakse ilma igasuguse valehäbita, et kapitalistliku tootmise tsüklilisuse teooria rajas just Marx ja et tema üldseisukohad peavad tänini paika. Paraku on möödunud poolteise sajandi jooksul tsüklite uurimisega jõutud Marxist palju kaugemale.
Lisaks võib suurenenud huvi Marxi vastu seostada inimeste sooviga teada saada, millist alternatiivi ta kapitalistlikule tootmisviisile nägi. Abi nad kahjuks Marxilt eriti ei leia, sest ka Marx ise ei suutnud selgusele jõuda, milline võiks olla kapitalismi asendav ühiskond. See „Kapitali“ osa jäi tal ju lõpetamata ja on väga raskelt mõistetav, osaliselt vasturääkiv. Mis veel olulisem – maailma areng ei läinud kaugeltki niimoodi, kui Marx ennustas. Ilmselt ei hakka ka pärast praegust kriisi arengud minema Marxi ennustuste kohaselt.
Ometi on lausliberalismi aeg selleks korraks ümber saanud. Nende imerelv „nähtamatu käsi“ ei hoidnud majandusmasinat teel, vaid laskis tal hoopis täiel hool kraavi sõita. Eelseisvatel aastatel hakatakse turge senisest enam reguleerima ja kontrollima. Riigi osa majanduses hakkab kasvama. Juba praegu on enamikes riikides osutunud vajalikuks valitsuse investeeringud mitmesse majandussektorisse.

Palju lõbusat ja veidi mõtlemapanevat järellugemist leiab antud teemal Delfi kommentaariumist:
http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=20384479

Hando Runneli teemal

Andrus Ansip ütles mulle:
“Vaba mees ei valeta.”
Ütles sulle, ütles mulle -
ausa mehe paleta!

Vt. värske “Akadeemia”

БОЕВОЕ КРЕЩЕНИЕ ЭСТОНСКИХ СМИ: Bойна в Грузии

Грузинская война, от которой нас уже отделяет определенная дистанция, кроме прочего стала серьезным испытанием готовности «пропагандистской мускулатуры» эстонских стратегических средств массовой информации. На недавнем семинаре «Molon Labe» профессор философии Март Раукас оценил такую пробу сил эстонских СМИ против России, как полный провал.


Март Раукас, в чем наши стратегические СМИ во время грузинской войны попали в цель, а в чем – промахнулись? Вы и ранее критиковали эстонские СМИ за то, что они смотрят мимо важных вещей. Почему эстонские СМИ несомненно проиграли пропагандистское сражение России?

Каковы цели стратегических средств массовой информации? Верно ведь, что сначала нужно наметить цель и лишь затем оценивать результат? Хорошо – определенно, целью СМИ не является сделаться посмешищем и недостоверным источником в глазах мыслящей части населения своей страны. Есть разница в том, как врать – умно или глупо. В первые дни грузинского конфликта наши основные издания искажали и фильтровали факты крайне прозрачно. Основная часть населения Эстонии посчитало такое отношение к себе оскорбительным. Именно поэтому многие открыли для себя русскоязычные СМИ, которые давали более «многогранное» представление о событиях.

Стратегические СМИ должны работать эффективно. Откуда же такая ошибка?

По сути, в наших СМИ с самого начала войны проявился советский пропагандистский инстинкт, хотя новые обстоятельства требовали чего-то иного: люди хотят найти в СМИ «многогранность» и разные точки зрения, даже если у них уже сложилось по некому поводу определенное мнение и они изо всех сил будут спорить с несогласными. Государство вложило средства в виртуальную среду. Основная часть населения владеет иностранными языками. Поэтому не очень разумно поступать так, как если бы население интересовалось только местными средствами массовой информации.
Если сравнить новости и мнения времен событий в Грузии, опубликованные в Eesti Päevaleht, Postimeees или Eesti Rahvusringhääling с теми, что появлялись на каналах BBC, CNN, Reuters или Russia Today, то становится понятно, что наша пресса поступила неразумно. В первые дни войны наши СМИ сообщали только те мнения, в которых подчеркивалось, что Россия развязала и уже проиграла войну.
Чуть позднее, когда журналисты осознали абсурдность ситуации, они стали передавать и мнения, более соответствующие тем, что появлялись в международных СМИ. Но значительная часть населения к тому моменту уже стала доверять другим источниками – в том числе российским СМИ. Таким образом, грузинская война поспособствовала интересу жителей нашей страны в отношении российских СМИ.

В стратегических СМИ, как в шахматах – первые ходы играют существенную роль. Что же показала неспособность наших СМИ реагировать адекватно?

Она показала, что отсутствует оперативная готовность к информационной войне. Наши СМИ занимались не войной, а трансатлантической присягой на верность. Также стало понятно, что новые пропагандистские знания, приобретенные на зарубежных курсах, эффективны лишь тогда, когда они доведены до инстинктивного уровня. Сражения чаще выигрывают с помощью опытных солдат, а не тех, кто только-только принял присягу. (Аналогичной темы я коснулся в своем эссе «Sõjasulased».) Фигурально выражаясь – сколько военной техники Грузия потеряла за 5 дней военных действий с Россией, столько же доверия мыслящих жителей Эстонии потеряли эстонские стратегические СМИ.

Ведь в какой-то момент в наших СМИ стали цитироваться и слова российских лидеров.

Но, кажется, уже спустя несколько дней после того, как это стали делать BBC, Reuters и CNN? В состоянии информационной лихорадки, когда люди начинают свое утро, скорее, с чтения новостей, чем с глотка кофе, время является очень важным фактором. Эстонские стратегические СМИ опоздали во всех эпизодах не меньше, чем на шаг-другой.

Возьмем какой-нибудь конкретный казус: например то, как талантливо российские СМИ воспользовались видеозаписями BBC с Саакашвили, поедающим галстук или в ужасе убегающим по улицам.

Эти эпизоды сильно контрастировали с кадрами о подчеркнутой мужественности и спокойных выступлениях российских лидеров – Саакашвили, сменивший красный галстук на синий, может, конечно, мечтать о том, чтобы его постыдный конфуз был забыт, но кадры хорошо въелись в память и победа в этом бою информационной войны однозначно за русскими.

Победе немало поспособствовала команда BBC. Многие задаются вопросом – почему англичане пустили в ротацию высмеивающие лидера Грузии кадры?

Я не знаю. Я недавно общался с одним английским журналистом, который пояснил, что далеко не все англичане, центральному банку чьей страны несколько лет назад серьезно повредили финансовые махинации Джорджа Сороса, считают необходимым применять джентльменские приемы в отношении лиц, которых они характеризуют как «грабителей английского банка» - и в отношении очередного проекта Сороса «Открытого общества», побочным продуктом которого иногда считают Саакашвили.

Давайте вспомним в этой связи, какой была попытка ответа эстонских СМИ, носившихся с лидером Грузии, на виртуозный британско-российский хук челюсть?

Если я правильно помню, то в одном из выпусков передачи «Reporter» долго восхищались большим носом гуманиста президента Грузии и всячески поносили рот и глаза президента России. Ну и любители!
Почему наши журналисты не учатся у Аристотеля, который говорит в своей «Физиогномике», что глупо что-либо заключать по отдельным чертам лица. Следует наблюдать за движениями лица в целом, и из этого делать выводы о характере человека.
Если есть желание использовать козырь европейских ценностей в информационной войне с Россией, в будущем следует избегать бытовой психологии. Школьные социологические уловки также следует дополнить мудростью учителя Александра Великого и пройти у специалиста по имиджу Линнара Приймяги курс на тему техник пропаганды.