Tõde ei seisa kotis

Edgar on täis s...tud. Tubli, Vahur!*
Ei oleks ju mingit mõtet hakata kirjutamisele aega raiskama Vahur Kersna pärast. Tema loobumine konfereerimisest spordigalal on ta enda probleem.
Mahtusid ju linnapeaga sel õhtul ühele lavale ära Tõnu Kaljuste, Lenna Kuurmaa ja isegi Laine Jänes. Nemad ei protesteerinud Edgar Savisaare maailmavaate vastu. Gerd Kanter on pärast olümpiavõitu korduvalt Tallinna linnapealt nii õnnitlusi kui ka aunimetusi vastu võtnud. Pole ta sellest halvemaks ega paremaks muutunud. Küll aga pole need käepigistused kordagi meie teleekraanidele jõudnud – ei olümpiakangelaste vastuvõtul Raekojas augustis ega detsembris samas toimunud Tallinna parima sportlase tiitli üleandmisel, kus polnud kohal ainsatki uudistekaamerat. Nii, et kersnategemine on moes juba ammu. Vähemalt meedias.
Ei ole mõtet kirjutama hakata ka selleks, et Savisaart kaitsta. Tema ongi nii ehitatud, et mida rohkem sõimu ja valet välja tulistatakse, seda kindlamaks ja tugevamaks ta muutub. Kui Kersna oleks soovinud, et Savisaare reiting langema hakkaks, oleks tulnud teda hoopis kiita. Mängijad aga nii kanged pole, et pöördvõrdelisuse printsiibist aru saada.
Kallutatud jõud meedias
Olen ilmselt ainus inimene Eestis, kes tahaks lugejatele, kes ETV otseülekannet ei näinud ega saalis istunud, ERRi hästi organiseeritud 2008. spordiaasta galaõhtut kiita. Tahaks tunnustust avaldada produtsent Marko Kaljuveerile ja öelda häid sõnu saate režissööri Margus Miili aadressil. Tahaks jagada muljeid uskumatult originaalsest valguslahendusest, mida Estonia kontserdisaalis varem nähtud pole. Võiks rääkida ka õnnestunud lavakujundusest ja toredatest saatejuhtidest. Sooviksin, et lugejad saaksid teada, kui ilusaid sõnu ja soove meie spordi-
iidolitele öeldi, tahaksin, et Gerd Kanteri ja Jüri Jaansoni tänusõnu kuldse Kristjani vastvõtmisel kusagilt lugeda saaks.
Kõigest sellest jäid ilma laupäevase Postimehe ja Õhtulehe lugejad.
Need massitiraažis ilmuvad lehed pühendasid olümpiakangelastele vaid mõne hõreda rea. Seevastu kaeti Kersnaga Õhtulehes kaks lehekülge ja Postimehes ilmunud lugu kandideerib kindlasti Pulitzeri auhinnale parima kiituse eest parimale sõimajale.
Ma ei kirjutaks, kui ei ilmneks tõsiasi, mis Eestis üha rohkem silma paistab. See on diskussiooni puudumine, see on ärapanemine, nagu viimane Kersna keiss – see on ühtedele võimaluse andmine, see on poliitiline üheülbalisus, et mitte öelda korruptsioon ajakirjanike hulgas.
Kahju, et kapo seda ei uuri – oleks palju põnevat materjali.
Toon ühe näite probleemidest raadiosaatega, mida Eesti ajakirjandus praktiliselt puudutanud pole, kuigi asjasse on segatud Ajakirjanike Liidu esimees ja Rahvusringhääling.
On seal niisugune saade nagu "Rahva teenrid". Selles olid kunagi saatejuhid Mart Ummelas, Peeter Ernits, Rein Veidemann. Enam ei ole, sest kellelegi nad ei meeldinud ning neist saadi lahti. Asjast kirjutas rabava artikli Maalehes Peeter Ernits retoorilise pealkirjaga – "Kellele kuulub Tõe monopol?".
Edasi on tegemist lausa imega Eesti meedias – asja käsitles oma istungil 15. detsembril Rahvusringhäälingu nõukogu. Viimase esimees ütles seal, et pärast Ernitsa, Veidemanni ja Ummelase lahkumist saate tegijate hulgast on saade muutunud ühetaoliseks, kuna puudub diskussioon. Ernits oma artiklis aga kinnitas seda, mida siiani on agaralt eitanud paljud peatoimetajad, tsiteerin Maalehte: "Arutasime Allikmaaga toona asja korduvalt. Rahvusringhäälingu juht tunnistas mulle ausalt, et ka tema on mures "Rahva teenrite" poliitilise kallutatuse pärast."
Kas tuleb tuttav ette – kusagil struktuurides on kallutatud jõud?
Sellele järgnes RHNi murelik istung. Teemaks tegelikult meie ajakirjanduse puhtus, ausus, usaldusväärsus.
Ja ei mingit diskussiooni meie meediaruumis. Ei ainsatki vastukaja. Ei jõudnud see vääritu RHNi istung kuulsa Pulleritsu kõrvu, ei tea sellest midagi muidu hästi informeeritud Eesti Ekspress, ei ole selles ka Õhtulehele skandaaliiva.
Presidendi nõunik puksis Savisaart
Mis siis ikka. Peksame Savisaart. Ilma diskussioonita. See on lihtsam. See on nagu oma teema. Selleks oleks otsekui ühiskondlik kokkulepe sõlmitud. Kasutame ära iga võimaluse. Ja Eesti parima sportlase portree Õhtulehe esiküljel asendub nagu nõiaväel skandalisti laia naeratusega. Rahvas kirub ja kommenteerib. Peaasi, et klikivad.
Tundub, et ühiskondliku leppe sõlmijad on oma eesmärgi saavutanud – Savisaar on s..alabidas, Kersna kivikuningas. Keegi Savisaart ennast ei küsitle, tema sõimamiseks piisab ju tema olemasolust. Aga lugejad ei tea veel kõike. Sest sellest lihtsalt ei kirjuta keegi.
Oli veel ka teine tähtis isik, kes Savisaare osavõtuga spordigalast ei nõustunud ja see oli õhtu lavastaja Jaanus Rohumaa. Jah, presidendi kultuurinõunik Jaanus Rohumaa. Veel mõni tund enne galaetenduse algust nõudis ta Savisaare eemaldamist ja oli valmis loobuma isegi kultuuriministrist, (et saaks seda põhjendada poliitikutevaba õhtuga), peaasi, et Savisaar kellelegi auhinda ei annaks. Nii tuleb välja, et eksisteeris ikkagi väike vandenõu, mitte vaid Kersna üllas sooloesinemine. Oo sport, sa oled poliitika, poliitika, poliitika...
Minu poolt õnnitlused Kersna poliitikukarjääri alguse puhuks. Aga mis puutub televisioonireporteri edasisse karjääri, siis mõtle järele, Vahur, ehk Sul ei kõlba tulevikus ka ETV ekraanil olla, sest tegi ju viimane hiljuti Edgar Savisaarest saate "Tähelaev".
Mõtle – ERR, kelle leiba Sa teenid, pühendab terve tunni inimesele, kelle meelsus Sinu sõnul "heidaks varju puhta ja ausa mängu renomeele" (Õhtuleht 27.12.). Ja ka AKs on Savisaar liiga tihti. Vahur, kui Sul enam ei sobi ETV ekraanil olla, siis mine Toompeale, Sul on seal sõpru ees.
Pealkirja allikaks on vastukaja Priit Pulleritsu artiklile Postimees online´is.
* ÕHTULEHT 29.12.2008

TOOMAS LEPP
(Ajakirjanike Liidu liige, produtsent)

Presidendi aastalõpukõne

Kaamerad on üles seatud ja ruum ehitud. Ühest küljest meenutab stuudio Härma talu sisustust, teisalt paistab aknast jällegi vaade öisele Tallinnale. Kõik on nii nagu peab. On jäänud vähem kui tund uue aasta saabumiseni ja kogu võttemeeskond ootab presidenti, et hakata üle kandma tema aastalõpukõnet.
Sealt ta tulebki!
Heas tujus ja täis energiat. Põsed õhetamas õuekülmast, avab ta kiirustades mantlinööpe. Teretab kõiki rõõmsalt ja istub laua taha. Haarab laualt paberilehe assistendi kirjutatud kõnetekstiga. Laseb silmadel üle ridade joosta... ja tema ilme tõmbub tõsisemaks.
Ta viipab käega ning assistent jookseb kummargil lähemale.
„Mis see siin on?“ küsib Ilves ja koputab sõrmeotsaga vastu paberit.
„Ma palusin, et selle aasta kõne oleks heatahtlik ja täis optimismi, aga näete, see lõik siin ei kõla küll sedamoodi. Ma saan aru, et me kõik oleme aasta jooksul vigu teinud, aga valitsuse kohta ei saa seda nii otse öelda.“
Ilves võtab kuldse sulepea ja joonistab tekstilõigu kõrvale küsimärgi. Assistent punastab ja kummardab vabandavalt. President jätkab lugemist.
„Nii, nii. See siin ka ei sobi. Ma saan aru, et tegemist on Savisaarega, aga kui ma ei ütle teiste kohta halvasti, siis ei saa ma ka temale etteheiteid teha. Kindlasti annab neid asju ka kuidagi teistmoodi öelda.“
Ja ta joonistab ridade kõrvale veel ühe küsimärgi.
„Majanduskriis. Ei, selle tõmbame üldse maha.“
President veab üle tekstirea jämeda, ähvardava joone.
„Ja näed, see koht siin on kah küsitav. Ka seda peaks kohendama.“
Järgneb veelgi märkusi, parandusi ja mahakriipsutusi. Presidendi kulmud kisuvad järjest rohkem kortsu ja muidu sirgena seisnud kikilips vajub õnnetult viltu.
Lõpuks paneb ta sulepea kõrvale.
„Soh. Valmis!“ hüüab ta ja kamandab assistendi lähemale.
„Natuke peaks veel ülekandeni aega olema. Äkki jõuad teksti ära parandada. Ja pea meeles – ei ühtegi solvangut. Ei mingit sõimu! Ei ole vaja anda negatiivseid hinnanguid. Ja kui midagi head ei oska öelda, siis jätame üldse ütlemata. Ega see kõne peagi pikk olema. Mis ta ikka kestab, mingi 3-4 minutit ehk. Nii, jookse! Ja kordan – kui hästi ei oska öelda, siis jätta üldse ütlemata. Sellel aastal räägime vaid heast.“
Assistent jookseb kõrvaltuppa ning asub teksti parandama.
Kõik ootavad. President rüüpab vahepeal lonksu veini, et jutt paremini jookseks, ja võttemeeskond vaatab närviliselt kella, et uus kõne ikka õigeks ajaks valmis saaks. Enam pole kaua aega jäänud, ainult mõni minut.
Õnneks tullaksegi juba joostes ja tuuakse uus paberileht.
President kohendab lipsu, prožektorid süttivad ja kaamerad lülitatakse sisse.
„Armas eesti rahvas,“ alustab president ja langetab pilgu lehele laual.
Ta vaatab lehte ja... vaikib.
Ta vaikib veel.
Ja veel.
Seejärel köhatab, tõstab pea ja jääb tühjal pilgul kaamerasse vaatama.
Aeg kulub, kuid president vaikib endiselt.
Ta vaikib.
Vaikib.
Veel üks minut. Siis järgmine. Ta vaikib.
Kaameramees haigutab ja kõik teised stuudios vaatavad kella.
Ilves vaikib.
Seejärel köhatab veel korra.
Aknast on näha kuidas Tallinna kohale kerkib värviline ilutulestik.
Keegi hüüab midagi kaamera taga ning üle presidendi pea kihutab šampusekork.
Uus aasta on käes!

TIIT KLAOS

Head sõbrad!

KUJUTLUSI ÕNNEST

Kreeka kuldne ajastu andis meile isiksuse ideaali, milles on ühendatud atleet, mõtleja ning sotsiaalselt ergas polise kodanik. Me ei ole pärinud muistsetelt helleenidelt ainult olümpiamängude traditsiooni. Me oleme saanud neilt märksa olulisema - teadmise selle kohta, milline on üks hästi ja õigesti elatud inimelu.

• Miks on kaasaja inimestel helleenliku humanismi ideaale oluline tunda?


• Mis on õnneliku elu sotsiaalne raamistik?

Filosoof Mart Raukas otsib nendele küsimustele vastust Ööülikooli saates KUJUTLUSI ÕNNEST, mis on alla laetav ning kuulatav lingilt: http://www.ylikool.ee/et/13

Teine osa: KUJUTLUSI ÕNNEST – KARAKTER jõuab eetrisse jaanuari keskepaigas.

Niimoodi arvab ei keegi muu kui äsjane Nobeli majanduspreemia laureaat Paul Krugman.

Päeva anekdoot

Andrus Ansip istub oma kabinetis ja ohkab:
"Küll oli raske aasta: skandaalid, kehv ilm ja majanduskriis. Saaks see kõik juba mööda! Ei jõua kohe uut aastat ära oodata."
Sekretär kõrval lohutab: "Enam pole vaja kaua kannatada. Praegu on juba jõulud. Uus aasta on varsti käes."
Ansip jääb mõttesse:
"Ei, see tuleb liiga ruttu. Ma mõtlesin 2010. aastat!"

Riigikogu teab, mis vahe on poliitikal ja populismil

Kui teed inimestele halba, siis on see poliitika. Kui teed inimestele head, siis see on populism!

Päeva lause

"Kasvatage vene eliiti, kes suudaks Eesti ühiskonna debattides eesti keeles kaasa rääkida."

(MARJU LAURISTIN, Põhjarannik 11.12.2008)

Päeva anekdoot

Majandus-, haridus- ja kultuuriminister hakkavad üksteisel külas käima.
Esimesel korral saadakse kokku majandusministri pool.
Tema elamine on väga uhke ja teised imestavad, kuidas ta endale küll nii uhke elamise on soetanud.
„Tulge siia akna juurde, ma näitan teile midagi,“ ütleb majandusminister ja viipab käega.
„Kas näete seda maanteed seal?“
„Jaa, näeme,“ ütlevad teised.
„Selles asi ongi. Selle remondi rahasid sai kokku hoitud ja nõnda mu elu edenes."
Järgmisel nädalal saadakse kokku haridusministri pool.
Tolle elamine on veelgi uhkem. See näeb välja nagu mõni mõis.
„Kuidas sul küll nii uhke maja on?“ küsivad teised.
„Tulge siis akna juurde, ma näitan teile midagi. Kas näete seda tühja koolimaja seal?“
„Jaa, näeme,“ ütlevad teised.
„Selles asi ongi. Alguses pidi siin uus õppeaasta algama, aga, hoidsime palgafondi kokku ja nii ma saingi endale uue maja ehitada."
Kolmandal nädalal saadakse kokku kultuuriministri pool ja tema elamist ei suuda keegi ära imestada. Tema maja on lausa loss!
„Kuidas see küll nii on, et sina nii uhkelt elad?“ küsivad teised kadedalt.
„Tulge vaadake,“ ütleb kultuuriminister ja näitab käega aknast välja.
„Näete seda teatrimaja seal?“
„Ei näe....“ venitavad teised.
„No vot, selles asi ongi,“ vastab minister ja laiutab käsi.

Pressiteade: Eesti filmitootjad ei lepi eelarve vähenemisega

Eesti Filmitootjate Liit valis oma aastakoosolekul uue kolmeliikmelise juhatuse ja arutas 2009. a riigieelarve filmitootmist puudutavaid kärpeid. Leiti, et olukorras, kus 2007.a on just film esinenud olulisima kultuuriekspordi artiklina, ei tohi aktsepteerida filmitööstuse niigi napi eelarve vähendamist 7% võrra.
Eesti filmitootjaid ühendaval erialaliidul on 8 liiget. Liidu eesmärk on eesti filmitööstuse põhialuste tugevdamine ja filmi kui loomemajanduse ühe olulisema valdkonna arendamine. Liidu juhatusse kuuluvad Anneli Ahven (Exitfilm), Piret Tibbo- Hudgins (Allfilm) ja Riho Västrik (Vesilind).

RIHO VÄSTRIK, Eesti Filmitootjate Liit

Suurremont

Korduvalt on osad poliitikud ja ajakirjanikud rääkinud Gruusia ja Eesti sarnasusest. Ühest küljest tundub see muidugi liigutav ja kaunis, teisalt jällegi kõhedusttekitav.
Kõige selle taustal peaks päris huvitav tunduma ka praegu seal toimuv valitsusremont, kus vahetati korraga välja 4 ministrit!
Tundub, et eesti poisid on käinud seal jälle nõu andmas. Kuid kas sellest ka abi on...?
Loodetavasti jah, kuid teades eelmiseid tulemusi, siis kardetavasti mitte.
Lähemalt saab lugeda Postimehest 06.12.2008
http://www.postimees.ee/?id=55664

Laar tuli Gruusiast

„Teate, mehed, milline naljaks asi minuga täna juhtus!“ hüüab Ivari Padar uksest sisse astudes.
Ta hüüab seda nii ootamatult ja sellise reipusega, et kõik toas istujad võpatavad.
„Tulin Viru Keskust, läksin telemaja poole ja vaatan, et issake küll, tee peal tuleb vastu Lia Laats!“
„Jeerum küll,“ pomiseb Jaak Aaviksoo ja paneb kausta süles kinni.
„Lia Laats on ju surnud!“ hüüab Keit Pentus.
„Lia Laats oli kultuuriinimene,“ lisab Laine Jänes.
Mart Laar vaatab Ivari Padarit kahtlustava pilguga ja Andrus Ansip vangutab pead.
„No, täitsa Lia Laats oli, Lia Laats mis Lia Laats,“ jätkab Padar ja riputab mantli varna.
„Jõudsin talle natuke lähemale, aga siis vaatasin, et ei, see ikka ei ole Laats. Läksin veel sammukese – jälle hakkas too proua Laatsi moodi välja nägema. Alles siis, kui päris vastamisi jõudsime, sain aru, et ei – ta ikkagi ei ole Lia Laats.“
„No kes see siis oli?“ küsib Mart Laar ja sügab habet.
„Jah, kes see siis oli?“ säutsub ka Keit Pentus.
„Lia Laats oli näitleja. Ta tegi unustamatu rolli...“ lisab Laine Jänes vahele, aga nähes, et Ansip vangutab jälle pead ja kortsutab kulmu, jääb kiiresti vait.
„See oli Ester Tuiksoo!“ ühmab Padar ja võtab teiste juures istet.
„Issake,“ pomiseb Aaviksoo ja upitab kausta laua peale.
„Nii piinlik oli. Hea, et ma teda ei suudelnud.“
Padar punastab ja avab pintsakunööbid, toas on korraga väga palav hakanud.
„Ega sellest midagi. Selliseid asju on meil kõigil juhtunud. Ma ise olen ka tänaval inimesi segi ajanud,“ püüab Keit Pentus teda lohutada.
„Mul lähevad mu oma sõbrannad vahel sassi. Värvib keegi juuksed ära või on uus mees käevangus – mul kohe mõtted laiali. Ei tunne enam tuttavat äragi!“
Pentus lagistab nii helget naeru, et tuba läheb valgemaks ja Padaril suurem häbi üle.
„Ega jah, ikka juhtub eksitusi,“ jätkab Jaak Aaviksoo.
„Segi ei lähe mitte ainult inimesed, vaid ka asjad. Mina teadsin kogu aeg, et Vabaduse väljakule pidi ülikoolile mingi kõrvalhoone tulema, aga nüüd selgub, et hoopis mingi sammas. Keegi oli mulle kogemata valed paberid ette sokutanud ja ma lollakas kirjutasin alla.“
Kõik jäävad hetkeks vait, kuid siis hakatakse omavahel uuesti muljeid vahetama.
Laar ohkab ja sügab uuesti habet.
„Kuule Jaak, see oli nüüd kole lugu küll, aga mul on veelgi hullem rääkida. Tulin just möödunud nädalal Gruusiast, paar pudelit head veini kaenla all, ja kõmpisin üles Toompeale. Ja siis näen, et minu ees läheb Ansip.“
Kõik jäävad kuulama ning Andrus Ansip teeb üllatusest suured silmad.
„Täiesti Andruse moodi mees oli. Võtsin mõned kiiremad sammud, pidin kogu aeg vaatama, et pudeleid maha ei pilla, ja jõudsin tema kõrvale. Haarasin varrukast ja hüüdsin: „Tere, Andrus!“ Aga ta ei teinud teist nägugi, nagu ei tunnekski mind. „Tere, Andrus!“ hüüdsin veel korra. „Kas sa ei taha vana sõpra ära tunda või?! Kas ma pole su jaoks piisavalt hea? Näh, rüüpa siit!“ hüüdsin ma ning ulatasin pudeli. Ma ikka tõsiselt mõtlesin, et on Ansip. Aga ei, ta vaatas mind imeliku pilguga, isegi tõukas mind pahaselt ja seejärel kiirustas eest minema. No siis selja tagant vaatasin, et ei, tõesti, see vist küll ei ole Ansip. Kohe muidu täitsa tema moodi, aga midagi oli nagu teisiti ka. Oh, kui kehv oli pärast olla! Nii paha tunne oli, et jõin selle veini ise sealsamas ära. Järgmisel päeval vaevas ka veel paha tunne, aga nüüd on see õnneks üle läinud.“
Laar näeb rääkides välja nagu õnnetu poisike: puhib, ähib ja on segaduses. On aru saada, et ta pole oma häbist tegelikult siiamaani täielikult üle saanud.
Ta tahaks veel midagi lisada, aga Pentus ei suuda itsitamist tagasi hoida ja seejärel hakkavad ka kõik teised mürinal naerma.
„Ojah, päris naljaks lugu,“ suudab lõpuks Ansip kogeleda ja pühib silmanurgast naerupisara.
„Te kõik olete neid segiajamise jutte rääkinud ja mul on ka üks lugu. Läksin mõni päev tagasi rahulikult tööle, olin oma mõtetes ja korraga kargas mulle mingi joodik ligi. Ikka kohe täitsa selline asotsiaal oli. Ja ta ajas mind kellegi oma joomakaaslasega segi! Ei, see ei ole naljakas, see on täitsa traagiline! Toppis veel oma pudelit mulle nina alla ja käskis juua, aga ei mina ei tahtnud temaga pikemalt rääkida. „Ei, vabandage, te ajate mind kellegagi segamini,“ ütlesin ma ja lükkasin ta eemale. Pärast, kui tagasi vaatasin, nägin, et ta oli sinnasamasse maha istunud ja kummutas veini. No küll on hea, et temast lahti sain!“ ohkab Andrus kergendatult.
„Äkki oli kultuurinimene?“ küsib Laine Jänes ettevaatlikult, kuid nüüd kortsutavad kõik pahaselt kulmu ja ta paneb oma suukese kiiresti kinni.

TIIT KLAOS

Kultuurikatel vs Linnateater

27.11.2008 ilmus Delfis Linnar Priimäe artikkel: Rahvas, ütle: “Teater!”
Teemaks oli Tallinna valmistume Euroopa Kultuuripealinnaks 2011 ja nö „Savisaare korraldatud“ rahvaküsitlus „Kultuurikatel või Linnateater?“
Artiklile reageeriti elavalt ja nagu ikka, oldi nii autoriga nõus, kui ka vastu. Võib öelda, et tekkis kolm erinevat rühma: Linnateatri fännid, Kultuurikatla fännid ja kohtunikud.
Siin on valik kommentaaridest ja vastuolude tekkimisest:

- Kultuurikatel! Mitte küll internetis hääletades!!! Et oleks ka alternatiivsele kunstiväljendusele koht
- Ei ole olemas alternatiivset kultuuri. Kultuur ei jagune mitte alternatiivseks ja mittealternatiivseks, vaid kunstiliseks ja mittekunstiliseks

- Tõesti, aga mis asi see "katel" ikkagi on? Isegi vana sõber Google jättis hätta, viiteid on, aga asjale pihta ikkagi ei saa
- Muidugi teater!
- Kultuurikatel erineb ühiskäimlast ainult selle poolest, et seal s*itutakse purki!
- Annaks raha pigem uue kunstiakadeemia hoone ehituseks
- oot-oot, teatreid on eestis kümneid, kultuurikatlaid ainult 1. miks peab mõtlema nii, et teater=kultuur ja kõik muu on saatanast
- Aga Linnar, mina valisin katla. Lihtsalt selleks, et boikoteerida Linnateatri rahastamist. Sest mulle meeldib nende lavaauk
- olen alati Priimäe vastu, ükskõik milles
- Toetan igal juhul "katelt" . Ja sellepärast, et saaks need väärtuslikud hooned restaureeritud ja päästa
- Mina olen Priimäe poolt ja hääletan linnateatri eest internetis
- Kui riik paneks oma õla alla Kultuuripealinn 2011 projektile saaks valmis ehitada mõlemad, kuid kuna riik on ennast sellest projektist distantseerunud, siis ei jää linnal muud üle, kui tuleb enne ehitada üks ja siis teine
- Linnar Priimäe artikkel mulle meeldib, kuid mina kutsuksin hääletama minna kultuurikatla poolt nt minu sõbrad on hääletanud ka selle loomise poolt
- Nõustun artikli kirjutajaga. Samas, nii palju kui on inimesi on ka eriarvamusi. Kahtlen ka mina inimeste teadlikkuses, kas nad saavad aru mida seal „katlas” keetma hakatakse
- tegelikult arvan, et linn saab hakkama ka Linnateatrita
- Kahju neist inimestest, kes oskavad ainult millegi vastu olla - linna vastu, Savisaare vastu, Priimäe vastu, teatri vastu ...ühel päeval olete vastu puud! Aga teater tuleb lõpuni teha, nagunii nagu häbiplekk oma auguga kesk linna!
- Kui peab valima, siis muidugi valin teatri. Kultuurikatel võib olla hea ja tore, see võib olla kultuuri arendav, see võib pakkuda inimestele huvi jne, aga teatri puhul me oleme neis asjadest juba kindlad
- Noorsoo teatris käisin ma esimest korda vist 1979a.Linnateatris olen käinud selle loomisest ja kolimisest Vanalinna algusest peale. Iseasi,kuidas sinna pileteid suudan hankida. Aga mingist Kultuurikatlast kuulsin -lugesin esimest korda eelmine nädal. Kas siis saab neid kahte asja võrrelda?
- No aga valgustage siis, mis asjandus see "katel" on! Uuest Sakalast ju pidi juba suur kultuurikeskus tulema. Või ei tule? Palju neid katlaid siis vaja on?
- Ise hääletasin missioonitundliku eestlasena loomulikult Linnateatri poolt
- Mulle ei ole kunagi meeldinud Linnar Priimäe väljaütlemised, kuid seekord on Linnari jutt õige. Hääletasin ise Linnateatri poolt ja soovitan ka kõigil oma sõpradel ja tuttavatel seda teha
- Olen ise väga suur Linnateatri austaja, kuid kultuurikatlast küll ei tea, millist "suppi" seal hakatakse tegema
- Mina olen katla poolt, kus keedetakse mitmekesist kultuuritoitu

Artikli leiab aadressilt:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=20457558