Presidendi aastalõpukõne

Kaamerad on üles seatud ja ruum ehitud. Ühest küljest meenutab stuudio Härma talu sisustust, teisalt paistab aknast jällegi vaade öisele Tallinnale. Kõik on nii nagu peab. On jäänud vähem kui tund uue aasta saabumiseni ja kogu võttemeeskond ootab presidenti, et hakata üle kandma tema aastalõpukõnet.
Sealt ta tulebki!
Heas tujus ja täis energiat. Põsed õhetamas õuekülmast, avab ta kiirustades mantlinööpe. Teretab kõiki rõõmsalt ja istub laua taha. Haarab laualt paberilehe assistendi kirjutatud kõnetekstiga. Laseb silmadel üle ridade joosta... ja tema ilme tõmbub tõsisemaks.
Ta viipab käega ning assistent jookseb kummargil lähemale.
„Mis see siin on?“ küsib Ilves ja koputab sõrmeotsaga vastu paberit.
„Ma palusin, et selle aasta kõne oleks heatahtlik ja täis optimismi, aga näete, see lõik siin ei kõla küll sedamoodi. Ma saan aru, et me kõik oleme aasta jooksul vigu teinud, aga valitsuse kohta ei saa seda nii otse öelda.“
Ilves võtab kuldse sulepea ja joonistab tekstilõigu kõrvale küsimärgi. Assistent punastab ja kummardab vabandavalt. President jätkab lugemist.
„Nii, nii. See siin ka ei sobi. Ma saan aru, et tegemist on Savisaarega, aga kui ma ei ütle teiste kohta halvasti, siis ei saa ma ka temale etteheiteid teha. Kindlasti annab neid asju ka kuidagi teistmoodi öelda.“
Ja ta joonistab ridade kõrvale veel ühe küsimärgi.
„Majanduskriis. Ei, selle tõmbame üldse maha.“
President veab üle tekstirea jämeda, ähvardava joone.
„Ja näed, see koht siin on kah küsitav. Ka seda peaks kohendama.“
Järgneb veelgi märkusi, parandusi ja mahakriipsutusi. Presidendi kulmud kisuvad järjest rohkem kortsu ja muidu sirgena seisnud kikilips vajub õnnetult viltu.
Lõpuks paneb ta sulepea kõrvale.
„Soh. Valmis!“ hüüab ta ja kamandab assistendi lähemale.
„Natuke peaks veel ülekandeni aega olema. Äkki jõuad teksti ära parandada. Ja pea meeles – ei ühtegi solvangut. Ei mingit sõimu! Ei ole vaja anda negatiivseid hinnanguid. Ja kui midagi head ei oska öelda, siis jätame üldse ütlemata. Ega see kõne peagi pikk olema. Mis ta ikka kestab, mingi 3-4 minutit ehk. Nii, jookse! Ja kordan – kui hästi ei oska öelda, siis jätta üldse ütlemata. Sellel aastal räägime vaid heast.“
Assistent jookseb kõrvaltuppa ning asub teksti parandama.
Kõik ootavad. President rüüpab vahepeal lonksu veini, et jutt paremini jookseks, ja võttemeeskond vaatab närviliselt kella, et uus kõne ikka õigeks ajaks valmis saaks. Enam pole kaua aega jäänud, ainult mõni minut.
Õnneks tullaksegi juba joostes ja tuuakse uus paberileht.
President kohendab lipsu, prožektorid süttivad ja kaamerad lülitatakse sisse.
„Armas eesti rahvas,“ alustab president ja langetab pilgu lehele laual.
Ta vaatab lehte ja... vaikib.
Ta vaikib veel.
Ja veel.
Seejärel köhatab, tõstab pea ja jääb tühjal pilgul kaamerasse vaatama.
Aeg kulub, kuid president vaikib endiselt.
Ta vaikib.
Vaikib.
Veel üks minut. Siis järgmine. Ta vaikib.
Kaameramees haigutab ja kõik teised stuudios vaatavad kella.
Ilves vaikib.
Seejärel köhatab veel korra.
Aknast on näha kuidas Tallinna kohale kerkib värviline ilutulestik.
Keegi hüüab midagi kaamera taga ning üle presidendi pea kihutab šampusekork.
Uus aasta on käes!

TIIT KLAOS