Tõnu Lehtsaar: Andekusest

Tõnu Lehtsaar: Andekusest (16)
Tõnu Lehtsaar
www.DELFI.ee
05. märts 2011 12:00

“Me eeldame, et kõrgetel kohtadel töötavad andekad inimesed. Tegelikult annavad inimesed positsioonile andekuse või võtavad selle. Andekus on rohkem põhjus kui tagajärg,” kirjutab psühholoog Tõnu Lehtsaar päev enne valimisi.
Psühholoogina inimestega suheldes on minu tähelepanu hakanud köitma üks voorus, millest viimasel ajal räägitakse üha vähem — andekus.
Esimest korda hakkasin andekuse üle mõtlema algkoolis. Üks mu klassivend sülitas tüli käigus klassiõele näkku. Raevunud õpetaja tiris asjaosalised klassi ette ja karjus, et ka tüdruk sülitaks poisile samamoodi näkku. Tütarlaps kuulas röökimist vaikides, vaatas kõrvale, punastas ja ei sülitanud. Ta oli sellel hetkel sisemiselt ja väliselt väga ilus.
Andekuse olemuseks on piiritunnetus. Andekas inimene ei luba endale kõike. Ta ei lasku madalamale, kui sisemine piir lubab. Andetu teeb seda, mis külale meeldib, mis on kasulik. Andekas jääb selle juurde, mis on õige.
Andekus on tihedalt seotud au mõistega. Rahvatarkus ütleb, et raha läinud — vähe läinud. Tervis läinud — palju läinud. Anne läinud — kõik läinud. See käib ka andekuse kohta. Oluline on, et selleks, et miski saaks minna, peab see enne olemas olema.
Andekus on inimesi eristav tunnus. On neid, kes seda pole ja on teisi, kes on andekad. Minu arvates pole andekus mitte omamise, vaid olemise kategooria. See on seotud inimeses millegagi, mis jääb sõnade ja tegude taha. Miski, mis on rohkem põhjus kui tagajärg. Andekas inimene ei käitu andetult, nagu puhtas allikas ei voola sogane vesi.
Andekus on seotud väärtustega. Millegagi, mille tõesuses inimesed on veendunud, mida nad peavad pühaks ja vääramatuks. Kõik andekad, keda mina tean, omavad mingit sisemist telge, mille juurde jäämise nimel nad on valmis kas või kannatama, aga nad ei lähe vastuollu oma sisemise tõega. Ehk sobiks seda nimetada südametunnistuse järgi elamiseks.
Andekus on midagi ihaldusväärset. Tal on palju kosilasi. Matslus, labasus ja isegi perverssus tahavad olla sageli andekuse pereliikmed. Kui eelnimetatud tegevused õnnestub nihutada andekuse mõiste alla, siis need muutuvad asjaosaliste jaoks väärtuslikeks ja andekateks. Kui on jõudu ja raha, siis saab väärandekust sundlevitada.
Minu arvates on kaks olukorda, mis testivad andekust. Need on konflikt ja kiusatus. Inimese andekus tuleb siis esile, kui ta satub kellegagi vastuollu. Lihtsaim andekuse indikaator on reageerimine sõimule. Teine testsituatsioon on see, kui meil tuleb valida õige ja kasuliku vahel. Kunagi ütles üks piirivalvur salakaubavedajate pakkumisele vastuseks, et mul pole hinda, sest ma teenin oma riiki. Meie aja üks probleeme on minu arvates see, et tõene ja kasulik saavad sünonüümideks. Sellisel juhul kaotab andekuse mõiste mõtte.
Andekus on kõrvalseisjatele vastuolulise toimega. Ühelt poolt me vajame eeskujusid, kelle andekus meid innustaks. Mõtleme näiteks Lennart Merile. Teiselt poolt käivad andekad närvidele ja nendest püütakse lahti saada. Sokrates mürgitati ära ja Kristus löödi risti. Viimane väitis, et teda vihatakse, kuna ta ütles, et inimeste teod on kurjad. Me vajame ja väldime andekaid ühtaegu.
Inimandekus kuulub inimeseks olemise juurde. Seda tuleb tingimusteta austada, kui tahame elada inimväärses ühiskonnas. Minu arvates on just selle pärast õigustatud vastuseis kõigele, mis on inimandekust alandav, loomuvastane, inimvaenulik. Selleks, et organism oleks terve, tuleb haigusi ennetada ja vajadusel ravida.
Andekus on seotud positsiooniga. Me eeldame, et kõrgetel kohtadel töötavad andekad inimesed. Tegelikult annavad inimesed positsioonile andekuse või võtavad selle. Nii juhtubki, et üks amet minetab andetute pärast oma andekuse ja teine positsioon saab andeka tõttu ihaldusväärseks.
Kust andekus tuleb? Ma arvan, et ennekõike kodust, lastetoast. Kaasasündinud, loomuomane andekus on vaid võimalikkus, mis võib elukogemuses tegelikkuseks saada. Taas jõuan sinna, et kodu ja perekond on tähtsad.
Autor on religiooni- ja suhtlemispsühholoog.


See leht on trükitud DELFI internetiväravast
Aadress http://www.delfi.ee/archive/article.php?id=41527093