Ajalugu ei ole mitte ainult mäletamise, vaid samal määral ka unustamise saadus. Nii nagu päikesesüsteemi struktuuri määrab tühiruum planeetide vahel, aatomi struktuuri aga tühiruum aineosakeste vahel, tekitab mälu struktuuri osaline teadvussisude kustumine ja puudumine. Unustamine struktureerib. Kus kõik on ühtviisi võrdselt meeles ja tähtis, ei tähtsustu miski. Kui tekstis on alla kriipsutatud iga sõna, pole seal õieti mitte miski allakriipsutatud (ja kriipsud võiksid sama hästi olemata olla).
Unustamine on igasuguse tunnetusprotsessi koostisosa, kuivõrd tunnetus on üldistav, liikudes esemelt ettekujutusele ning ettekujutuselt mõistele üksnes väljajätu ning olematuks arvamise, s.t. unustamise jõul. Üldistamisprotsess on suunatud unustamisprotsess.
Juri Lotman on näidanud, et semiootiliselt peab mis tahes mõtlev seadeldis koosnema minimaalselt kahest teadvusest või teadvuse analoogist (keelest, koodist, kultuurist). See kehtib ka mälu kohta. Selleks, et miski omandaks ajaloo kui mälestusväärsuse staatuse, läheb vaja vähemalt kaht teadvust: üht, mis mäletab (teab), ja teist, mis ei mäleta (on unustanud, ei ole veel teada saanud). Samal eeldusel sünnivad ka reministsents, allusioon ja retro. Ajalugu tekib nende eri seisundis teadvuste vahelise vahendustegevuse tulemusel kui meeldetuletamine. Teda produtseeritakse, s.t. juhitakse, antakse edasi. Nõnda osutub ajalugu produtseerivaks seadeldiseks (“vabrikuks”), milles minimaalselt osaleb kaks mälu (või kaks mälu funktsiooni: mäletamine ja mittemäletamine).
Ajalugu on niisiis midagi sellist, mis ei “juhtu” ise, vaid mida tuleb toota, esile tuua, fabritseerida. Just selles tootmisprotsessis eristuvad “produktiivsed” seigad “mitteproduktiivsetest”: juhtumid, millest mitte midagi (erilist) ei järgne (mis mitte kuhugi edasi ei juhata, vaid lõpevad iseendaga), ajalugu ei moodusta. Ajaloo puhul on küsimus “Noh ja mis siis?” alati vastatav.
Mäletavale teadvusele on ajaloo produtseerimine (esiletoomine) tegelikult reprodutseerimine. Ajalugu eksisteerib loona, mille žanriks on ümberjutustus. Iga ümberjutustus on valikuline (vastasel korral oleks tegemist algteksti enda, mitte ümberjutustusega). Nõnda osaleb unustamine (väljajätt) ka ajaloo tootmise protsessis.
Üheainsa inimese peaski toimib ajalugu kui mäletamise faasi ning unustamise faasi vaheldus. Selles mõttes on igal inimesel oma ajalugu. Kuid niisamuti, nagu lisaks individuaalsele mälule (ja järelikult ka unustamisele) on olemas kollektiivne mälu (ning unustamine), on ka lisaks individuaalsele ajaloole olemas kollektiivne. See kollektiivse ajaloo “vabrik” on väheseid tõeliselt natsionaliseeritud tootmisettevõtteid maailmas.
LINNAR PRIIMÄGI
29. mai 2008
Ansipist ja Jänesest
Peaminister Andrus Ansip ei jaga Tallinna linnapea Edgar Savisaare arvamust, nagu peaks riik korvama Tallinnale AS Ühisteenuste poolt nõutava leppetrahvi, sest (põhiseadusega vastuolus olnud?) seadus lubas küll piletikontrolli delegeerida, kuid ei teinud seda kohustuslikuks.
Niisiis, peaministri meelest on seadused valikuliseks kasutamiseks. Täitevvõimu juhi poolt tähendab see ohtlikku üleskutset kodanikuallumatusele (eriti veel oma erakonna käilakuju Märt Raski allkirjastatud seaduse suhtes). Mida arvavad Delfi kommentaatorid sellest? Ehkki "peldikuseinal", nagu arvab ülemeelikus tujus aegajalt keegi Tommy Kadriorus, olevad alljärgnevad arvamused osutavad, siis suur osa ausaid eesti inimesi jääb ka kemmergus arukamaks kui peaminister Toompeal. Muidugi on hugas grupp našiste reformierakonnast, kelle ainus argument on kellegi Burešini materdamine. Küsiksime selle peale, kes oli Ansipi ämm!?
remark, 29.05.2008 14:00
Kui seadusega on lubatud delegeerida piletikontroll, siis tuua põhjenduseks kahju linnale jätmiseks see, et linn ise ei teostanud kontrolli, on ju labane demagoogia ja peaministrile häbiväärne.
Ansip!, 29.05.2008 14:03
Te ei ole kogu riigi peamisnister, mul on kogu aeg tunne, et olete reformierakonna ja Pentuse peaminister. Teis puudub see väärikus, ühistunne ja intelligentne vaade distantsilt. Selline ärapanemise stiil ei ole koguriigiliku juhi suhtumise stiil. On kahju ja piinlik Teie mittekonstruktiivse suhtumise pärast. Vägikaikavedamine sobib rammumeeste spordiala juurde, aga mitte väärikale peaministrile. Mõelge selle üle. Inimesed pole rumalad.
Vaimuhaige, 29.05.2008 14:04
Halastage ometi haigele inimesele ja saatke ta lollimajja ravile, see on juba sadism, et vaimuhaiget hoitakse vägisi peaministritoolil -- näete, et ta ei anna aru enda tegudest ega sõnadest, võib-olla ei saa iseseisvalt urineeridagi. Meenutab kunagist poolsurnud brezhnevit.
kas, 29.05.2008 14:13
see inimene mõtleb ka, mida ta räägib. Kuidas siis üldse vastu võetud seadustesse suhtuda, on nad siis täitmiseks või ei, või on vastu võetud savisaarele augu kaevamiseks. Ansip võiks selle kohta pressika teha.
hallhaigur, 29.05.2008
14:15kuldnokk, 29.05.2008 14:06
Meie linnupere läheb Ansipi järel üle Surnumere ja Tema toidab meid viie kalaga ära.
Ansipile!, 29.05.2008 14:15
Kas Eesti on kogu Eesti, Tallinn, või kõik, mis on peale Tallinna? Te, Ansip, ei toeta kuskil linna, Tallinna, ja ikka olete majandusega hädas. Iga peaminister mujal on peaminister kogu riigile, Teie mitte. See pole aus ja õiglane. Seni kuni reformierakonnal on kombeks tegeleda küsimustega, kuidas keskerakonnale "ära panna", seni teil edu ja rahva poolehoidu ei saa olema. Sellest on kahju, see tee viib meid rappa. Varsti hakkab 20 aastat täis saama. Ansip, hakake kogu riigi peaministrike, olge suuremeelne, aus ja visake vaenukirves, enne kui hilja pole!
kuldnokk, 29.05.2008 14:42
Kiitke parem hullu, siis ta tahab veel peaminister olla ja teda tuleb hoida nagu paska pilpa peal kuni järgmise aasta europarlamendi ja kohalike valimisteni. Selleks ajaks on reform liikmetest tühjaks jooksnud, nagu juba juhtus Võrumaal Rõngu vallas, kus kõik 20 oravat äsja parteist välja astusid.
no, 29.05.2008 14:55
SEE ON JÄRJEKORDENE LAPSESUUGA TEHTUD AVALDUS.KES KÜLL NII TARGA INIMESE ,NAGU ANSIP,EEST NEID KIRJATÜKIKESI VEHIB.EGA OMETI MICHAL,NO SIIS MA EI IMESTA.AGA PEAMINISTRILE KÜLL SEE EI SOBI.VAHETA NÕUANDJAID.PENTUS ON KA SULLE VASTU TÖÖTAMA HAKANUD.LÜKKAB SU PUKIST NAGU NIUHTI,PANEB ROSIMANNUSE ASEMELE.KÕVA MUTT.ISE HAKKAB LINNAPEAKS JA ANSIPILE POLEGI NII KOHTA,MINE VÕI TARTUSSE TAGASI.AGA POLE VAJA TULLA,ASENDAJA SELI ON OLEMAS JA KÕIK KÄIB NAGU KELLAVÄRK.
nujah, 29.05.2008 15:05
tindub et see avaldus on suunatud IDIOOTIDELE. aga kuna selliseid on oravate valijate hulgas pea pooled (ja teine poole kesikute hulgast vaja üle lüüa), siis on see ka loomulik.
Kuhu minna?, 29.05.2008 15:28
Tegelikult ei ole siin millegi üle väga vaielda.1. Seadus nägi piletikontrolli delegeerimise võimaluse ette2. Seaduse võtab vastu Riigikogu ning eelnõu menetlemise käigus peab tagama, et seadus ei ole vastuolus teiste seaduste, sh Põhiseadusega3. Kohalikel omavalitsustel tekkis pärast seaduse vastuvõtmist õigustatud ootus, et piletikontrolli delegeerimine eraettevõtjale on seadustega, sh Põhiseadusega kooskõlas4. Seadusemuudatus oli vastuolus Põhiseadusega, seega oli keegi õigusloome protsessis oma töö tegemata jätnud või allunud poliitilisele survele, mis on ilmselt tõenäolisem5. Tallinn on sunnitud lepingu selle seadusevastasusest tulenevalt lõpetama6. Kuivõrd tegemist on halduslepinguga, saab linn selle lõpetada ülekaalukast avalikust huvist või vääramatust jõust lähtuvalt, ilma kompensatsiooni tasumata.
Niisiis, peaministri meelest on seadused valikuliseks kasutamiseks. Täitevvõimu juhi poolt tähendab see ohtlikku üleskutset kodanikuallumatusele (eriti veel oma erakonna käilakuju Märt Raski allkirjastatud seaduse suhtes). Mida arvavad Delfi kommentaatorid sellest? Ehkki "peldikuseinal", nagu arvab ülemeelikus tujus aegajalt keegi Tommy Kadriorus, olevad alljärgnevad arvamused osutavad, siis suur osa ausaid eesti inimesi jääb ka kemmergus arukamaks kui peaminister Toompeal. Muidugi on hugas grupp našiste reformierakonnast, kelle ainus argument on kellegi Burešini materdamine. Küsiksime selle peale, kes oli Ansipi ämm!?
remark, 29.05.2008 14:00
Kui seadusega on lubatud delegeerida piletikontroll, siis tuua põhjenduseks kahju linnale jätmiseks see, et linn ise ei teostanud kontrolli, on ju labane demagoogia ja peaministrile häbiväärne.
Ansip!, 29.05.2008 14:03
Te ei ole kogu riigi peamisnister, mul on kogu aeg tunne, et olete reformierakonna ja Pentuse peaminister. Teis puudub see väärikus, ühistunne ja intelligentne vaade distantsilt. Selline ärapanemise stiil ei ole koguriigiliku juhi suhtumise stiil. On kahju ja piinlik Teie mittekonstruktiivse suhtumise pärast. Vägikaikavedamine sobib rammumeeste spordiala juurde, aga mitte väärikale peaministrile. Mõelge selle üle. Inimesed pole rumalad.
Vaimuhaige, 29.05.2008 14:04
Halastage ometi haigele inimesele ja saatke ta lollimajja ravile, see on juba sadism, et vaimuhaiget hoitakse vägisi peaministritoolil -- näete, et ta ei anna aru enda tegudest ega sõnadest, võib-olla ei saa iseseisvalt urineeridagi. Meenutab kunagist poolsurnud brezhnevit.
kas, 29.05.2008 14:13
see inimene mõtleb ka, mida ta räägib. Kuidas siis üldse vastu võetud seadustesse suhtuda, on nad siis täitmiseks või ei, või on vastu võetud savisaarele augu kaevamiseks. Ansip võiks selle kohta pressika teha.
hallhaigur, 29.05.2008
14:15kuldnokk, 29.05.2008 14:06
Meie linnupere läheb Ansipi järel üle Surnumere ja Tema toidab meid viie kalaga ära.
Ansipile!, 29.05.2008 14:15
Kas Eesti on kogu Eesti, Tallinn, või kõik, mis on peale Tallinna? Te, Ansip, ei toeta kuskil linna, Tallinna, ja ikka olete majandusega hädas. Iga peaminister mujal on peaminister kogu riigile, Teie mitte. See pole aus ja õiglane. Seni kuni reformierakonnal on kombeks tegeleda küsimustega, kuidas keskerakonnale "ära panna", seni teil edu ja rahva poolehoidu ei saa olema. Sellest on kahju, see tee viib meid rappa. Varsti hakkab 20 aastat täis saama. Ansip, hakake kogu riigi peaministrike, olge suuremeelne, aus ja visake vaenukirves, enne kui hilja pole!
kuldnokk, 29.05.2008 14:42
Kiitke parem hullu, siis ta tahab veel peaminister olla ja teda tuleb hoida nagu paska pilpa peal kuni järgmise aasta europarlamendi ja kohalike valimisteni. Selleks ajaks on reform liikmetest tühjaks jooksnud, nagu juba juhtus Võrumaal Rõngu vallas, kus kõik 20 oravat äsja parteist välja astusid.
no, 29.05.2008 14:55
SEE ON JÄRJEKORDENE LAPSESUUGA TEHTUD AVALDUS.KES KÜLL NII TARGA INIMESE ,NAGU ANSIP,EEST NEID KIRJATÜKIKESI VEHIB.EGA OMETI MICHAL,NO SIIS MA EI IMESTA.AGA PEAMINISTRILE KÜLL SEE EI SOBI.VAHETA NÕUANDJAID.PENTUS ON KA SULLE VASTU TÖÖTAMA HAKANUD.LÜKKAB SU PUKIST NAGU NIUHTI,PANEB ROSIMANNUSE ASEMELE.KÕVA MUTT.ISE HAKKAB LINNAPEAKS JA ANSIPILE POLEGI NII KOHTA,MINE VÕI TARTUSSE TAGASI.AGA POLE VAJA TULLA,ASENDAJA SELI ON OLEMAS JA KÕIK KÄIB NAGU KELLAVÄRK.
nujah, 29.05.2008 15:05
tindub et see avaldus on suunatud IDIOOTIDELE. aga kuna selliseid on oravate valijate hulgas pea pooled (ja teine poole kesikute hulgast vaja üle lüüa), siis on see ka loomulik.
Kuhu minna?, 29.05.2008 15:28
Tegelikult ei ole siin millegi üle väga vaielda.1. Seadus nägi piletikontrolli delegeerimise võimaluse ette2. Seaduse võtab vastu Riigikogu ning eelnõu menetlemise käigus peab tagama, et seadus ei ole vastuolus teiste seaduste, sh Põhiseadusega3. Kohalikel omavalitsustel tekkis pärast seaduse vastuvõtmist õigustatud ootus, et piletikontrolli delegeerimine eraettevõtjale on seadustega, sh Põhiseadusega kooskõlas4. Seadusemuudatus oli vastuolus Põhiseadusega, seega oli keegi õigusloome protsessis oma töö tegemata jätnud või allunud poliitilisele survele, mis on ilmselt tõenäolisem5. Tallinn on sunnitud lepingu selle seadusevastasusest tulenevalt lõpetama6. Kuivõrd tegemist on halduslepinguga, saab linn selle lõpetada ülekaalukast avalikust huvist või vääramatust jõust lähtuvalt, ilma kompensatsiooni tasumata.
27. mai 2008
(:) kivisildniku Pyrrhose võit
Rahvusringhääling ei rikkunud head ajakirjandustava
Pressinõukogu arutas Sven Sildniku kaebust Vikerraadios 1. märtsil 2008 saates Ummafon eetris olnud intervjuu peale Rein Veidemanniga ning otsustas, et Eesti Rahvusringhääling ei ole rikkunud head ajakirjandustava.
Sven Sildnik kaebas Pressinõukogule, et Rein Veidemann esitas saates tema kohta tõsiseid süüdistusi kehavigastuste tekitamises ja tapmises ning rõvetsemises. Kaebaja leiab, et tema kohta on avaldatud eksitavat infot, tekitatud põhjendamata kannatusi ning käsitletud teda kurjategijana enne vastavat kohtuotsust. Sven Sildniku arvates tulnuks talle sõna anda saates või avaldada parandus.
Eesti Rahvusringhääling selgitas, et Rein Veidemanni seisukoht rõvetsemissüüdistuse osas on hinnanguline ja see on tema sõnavabaduslik väljendus ning kehavigastuste tekitamises ei ole Sven Sildnikku süüdistatud.
Pressinõukogu otsustas, et Rahvusringhääling ei eksinud hea ajakirjandustava vastu. Pressinõukogu arvates ei ole Rein Veidemann Sven Sildnikku süüdistanud, vaid on andnud hinnangu Kivisildniku raamatus kirjutatu kohta.
Pressinõukogu peab loomulikuks Eesti Rahvusringhäälingu seisukohta, et vastastikust süüdistamist, iseäranis kaks kuud hiljem, raadioeetris ei võimaldata.
Pressinõukogu esimees Eve Rohtla
PressinőukoguPärnu mnt 67a10134 Tallinn EstoniaTel. +372 646 3363Fax. +372 631 1210pn@eall.ee
Pressinõukogu arutas Sven Sildniku kaebust Vikerraadios 1. märtsil 2008 saates Ummafon eetris olnud intervjuu peale Rein Veidemanniga ning otsustas, et Eesti Rahvusringhääling ei ole rikkunud head ajakirjandustava.
Sven Sildnik kaebas Pressinõukogule, et Rein Veidemann esitas saates tema kohta tõsiseid süüdistusi kehavigastuste tekitamises ja tapmises ning rõvetsemises. Kaebaja leiab, et tema kohta on avaldatud eksitavat infot, tekitatud põhjendamata kannatusi ning käsitletud teda kurjategijana enne vastavat kohtuotsust. Sven Sildniku arvates tulnuks talle sõna anda saates või avaldada parandus.
Eesti Rahvusringhääling selgitas, et Rein Veidemanni seisukoht rõvetsemissüüdistuse osas on hinnanguline ja see on tema sõnavabaduslik väljendus ning kehavigastuste tekitamises ei ole Sven Sildnikku süüdistatud.
Pressinõukogu otsustas, et Rahvusringhääling ei eksinud hea ajakirjandustava vastu. Pressinõukogu arvates ei ole Rein Veidemann Sven Sildnikku süüdistanud, vaid on andnud hinnangu Kivisildniku raamatus kirjutatu kohta.
Pressinõukogu peab loomulikuks Eesti Rahvusringhäälingu seisukohta, et vastastikust süüdistamist, iseäranis kaks kuud hiljem, raadioeetris ei võimaldata.
Pressinõukogu esimees Eve Rohtla
PressinőukoguPärnu mnt 67a10134 Tallinn EstoniaTel. +372 646 3363Fax. +372 631 1210pn@eall.ee
Andres Langemets ei tahaks keelata (ka kehva) kunsti
Olen sattunud kommenteerima kahte probleemset asja enne Kõusaare filmi. Kõigepealt oli vist too „Siioni tarkade protokollide“ raamatu ärakeelamine ja müügilt koristamine. Ma protesteerisin selle aktsiooni vastu, kuigi mulle pole kunagi meeldinud antisemiidid. Mulle ei mahu lihtsalt pähe mingite raamatute keelamine, kuigi sain selle eest Ain Kaalepilt paraja sõnanuhtluse.Teine kord oli Kivisildnikuga, kui Aivo Lõhmus ja Hando Runnel vallandasid Tartus politseilise operatsiooni Kivisildniku arvuti vastu. Jällegi ei saanud ma asjale vist pihta, sest mulle ei istu jõuvahendite kasutamine kirjateoste asjus.
Kirjutasin sel puhul loo Loomingule, aga ma mainisin selles ka, et licentia poetica, mis on kunstnikke-kirjanikke sajandeid kaitsnud, ei pruugi vastu pidada, kui autor ise ületab elu ja kunsti tingliku piiri, mida pole kuskil seadustatud, vaid mis on lihtsalt väärikalt kokkuleppeline.
Licentia poetica tähendas algselt kirjaniku õigust kasutada õigekirjast erinevat keelt. Seda taluti algul otseses kõnes, hiljem ka kogu tekstis. Aga pisitasa hakkasid kunstiinimesed ühiskonna vaikival heakskiidul neid piire enda jaoks laiendama. Nii et lõpuks hakkas „luuleline vabadus“ kehtima ka sisu kohta.
Piirid on muidugi ikka ähmased. Kas modellid ja prototüübid peaksid oma kujutajaid kohtusse kaebama? On tehtud palju kordi sedagi, aga ikka on jäänud kaotajaks pigem hagejad kui kostjad.
Eesti kohus läheb ajalukku nii ehk naa. Kõusaare filmi suhtes langetatud otsus on nii loll, et seda tsiteeritakse aastakümneid. Mina pole seda filmi vaadanud ega lähegi vaatama. Sest mulle ei istu see teema paari sõbra ränga otsuse pärast, mida põen tänaseni. Ma ei taha.
Aga minna kohtuga kunstiteose kallale, arutada kohtulikul menetlusel, kas on tegu dokumentalistika või fiktsiooniga — tere, talv! Mis ajast on kohtud žanriprobleemide lahendajad? Eestis, vabal maal? Kas vähe on filmide ja romaanide prototüüpe, kes võiksid autori kohtusse kaevata? Intelligentsed inimesed seda ei tee.
Probleem on alati kahepoolne. Kui kunst tungib ellu üle teda kaitsva licentia poetica piiri, siis muutub ta ühiskonna ees ise kaitsetuks. Ega maksa imestada, kui see ühiskond kaitseb end isegi kujundiga solvamast. — Samas, kui ühiskond kaotab täiesti mõistuse, nagu eeltoodud näidete puhul, siis asuksin ma küll kunsti kaitsma. „Ärge tulistage pillimeest!“ nagu vist on tavaks öelda vesternides.
Aga miks peab kunsti ja kirjandust sel moel kaitsma? Miks kunstnikud on vabamad kui muu seltskond? Miks krimikirjanik või filmirežissöör võivad tappa oma teostes tegelasi, aga reaalaelus on see kohe karistatav?
Ega me ei tea sellele vastust, aga kõige tõenäolisem on, et virtuaalselt asju läbi ja kaasa elades hakkame nende juhtumite üle mõtlema, see aitab meid tegelikus toimetamises omale moraali rajada. See pole küll päris elu, aga mõtteliselt siiski on.
Seda inimmõtlemise võimalust ei tohi keelata. See on puhas rumalus, sest ega miski ei kao. Käsikirjad ei põle, nagu ütles juba Bulgakov. Aga mingi Harju maakohus läheb muidugi ajalukku, kindel see — eriti halva märgiga. Seda enam maha ei nühi.
Kirjutasin sel puhul loo Loomingule, aga ma mainisin selles ka, et licentia poetica, mis on kunstnikke-kirjanikke sajandeid kaitsnud, ei pruugi vastu pidada, kui autor ise ületab elu ja kunsti tingliku piiri, mida pole kuskil seadustatud, vaid mis on lihtsalt väärikalt kokkuleppeline.
Licentia poetica tähendas algselt kirjaniku õigust kasutada õigekirjast erinevat keelt. Seda taluti algul otseses kõnes, hiljem ka kogu tekstis. Aga pisitasa hakkasid kunstiinimesed ühiskonna vaikival heakskiidul neid piire enda jaoks laiendama. Nii et lõpuks hakkas „luuleline vabadus“ kehtima ka sisu kohta.
Piirid on muidugi ikka ähmased. Kas modellid ja prototüübid peaksid oma kujutajaid kohtusse kaebama? On tehtud palju kordi sedagi, aga ikka on jäänud kaotajaks pigem hagejad kui kostjad.
Eesti kohus läheb ajalukku nii ehk naa. Kõusaare filmi suhtes langetatud otsus on nii loll, et seda tsiteeritakse aastakümneid. Mina pole seda filmi vaadanud ega lähegi vaatama. Sest mulle ei istu see teema paari sõbra ränga otsuse pärast, mida põen tänaseni. Ma ei taha.
Aga minna kohtuga kunstiteose kallale, arutada kohtulikul menetlusel, kas on tegu dokumentalistika või fiktsiooniga — tere, talv! Mis ajast on kohtud žanriprobleemide lahendajad? Eestis, vabal maal? Kas vähe on filmide ja romaanide prototüüpe, kes võiksid autori kohtusse kaevata? Intelligentsed inimesed seda ei tee.
Probleem on alati kahepoolne. Kui kunst tungib ellu üle teda kaitsva licentia poetica piiri, siis muutub ta ühiskonna ees ise kaitsetuks. Ega maksa imestada, kui see ühiskond kaitseb end isegi kujundiga solvamast. — Samas, kui ühiskond kaotab täiesti mõistuse, nagu eeltoodud näidete puhul, siis asuksin ma küll kunsti kaitsma. „Ärge tulistage pillimeest!“ nagu vist on tavaks öelda vesternides.
Aga miks peab kunsti ja kirjandust sel moel kaitsma? Miks kunstnikud on vabamad kui muu seltskond? Miks krimikirjanik või filmirežissöör võivad tappa oma teostes tegelasi, aga reaalaelus on see kohe karistatav?
Ega me ei tea sellele vastust, aga kõige tõenäolisem on, et virtuaalselt asju läbi ja kaasa elades hakkame nende juhtumite üle mõtlema, see aitab meid tegelikus toimetamises omale moraali rajada. See pole küll päris elu, aga mõtteliselt siiski on.
Seda inimmõtlemise võimalust ei tohi keelata. See on puhas rumalus, sest ega miski ei kao. Käsikirjad ei põle, nagu ütles juba Bulgakov. Aga mingi Harju maakohus läheb muidugi ajalukku, kindel see — eriti halva märgiga. Seda enam maha ei nühi.
ANDRES LANGEMETS23. mai 2008
Eestlased naudivad täiega russofoobiat
KUULAKE http://heli.er.ee/helid/360162.mp3
Kirjandusteadlane Rein Veidemann peab russofoobiat eestlastele omaseks, nagu on venelastele omane kannatamine. Raadio 2-e homse "Ülekuulamise" saatekülalise Rein Veidemanniga räägitakse Eesti-Vene suhetest ja Eestis levivast russofoobiast, teatas Delfile ERR-i pressiesindaja.
Veidemann ütleb saates, et veneviha on kultuurilooliselt eestlastele omane. Samas räägib ta, et Eestis elavate venelaste kurtmine diskrimineerimisest on samuti kultuuripärand, ja kannatamine on vene rahvale omane.
Veidemann ütleb, et Eestis ei räägita avalikult paljudest teemadest. Saatekülalise arvates on sõnavabaduse olemasolu Eestis kaheldav.
REIN VEIDEMANN
Kirjandusteadlane Rein Veidemann peab russofoobiat eestlastele omaseks, nagu on venelastele omane kannatamine. Raadio 2-e homse "Ülekuulamise" saatekülalise Rein Veidemanniga räägitakse Eesti-Vene suhetest ja Eestis levivast russofoobiast, teatas Delfile ERR-i pressiesindaja.
Veidemann ütleb saates, et veneviha on kultuurilooliselt eestlastele omane. Samas räägib ta, et Eestis elavate venelaste kurtmine diskrimineerimisest on samuti kultuuripärand, ja kannatamine on vene rahvale omane.
Veidemann ütleb, et Eestis ei räägita avalikult paljudest teemadest. Saatekülalise arvates on sõnavabaduse olemasolu Eestis kaheldav.
REIN VEIDEMANN 22. mai 2008
Poliitilised kameeleonid
Edgar Savisaar kirjutab oma blogis poliitilistest kameeleonidest:
Riigikohus tunnistas oma otsusega põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks ühistranspordi – ning väärteomenetluse seaduse sätted, mis lubavad riigile ja kohalikule omavalitsusele kuuluvat karistusfunktsiooni delegeerida edasi eraettevõtetele, nt karistada piletita sõitjaid ühistranspordis. Tallinnas tegeleb sellega AS Ühisteenused.Mäletan kuidas 2002. aastal arutati Riigikogus seaduseelnõu, mille kehtestamine võimaldas linnavalitsusel sõlmida haldusleping eraõigusliku juriidilise isikuga, mis annaks viimasele pädevuse karistada piletita sõidu eest bussis, trollis, trammis või reisirongis. Minu ees on Riigikogu eelnõu nr 1191 SE I, pika nimetusega „Täitemenetluse seadustiku, kohaliku maksude seaduse, ühistranspordiseaduse, liiklusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadus”, mille on 9. oktoobril 2002 alla kirjutanud ei keegi muu kui toonane justiitsminister Märt Rask. Seda seaduseelnõu toetati Vabariigi Valitsuses ning Riigikogus. Tallinna linnavalitsuses räägiti samuti ideest anda mõningad omavalitsuse kontrolli– ja karistusfunktsioonid erafirmadele ning kõige agaramalt esines selle toetuseks toonane abilinnapea Rein Lang.Riigikogu võttis seadusemuudatuse vastu ning õiguskuuleka omavalitsusena asus Tallinna linn seda ellu viima. Möödus pooltosinat aastat ning selle ajaga rajati küllaltki efektiivne süsteem ühistranspordi sõidupiletite kontrollimiseks eraettevõtte poolt. Seda tehti mitte ainult Tallinnas, vaid ka mitmel pool mujal. Nüüd teatab Riigikohus eesotsas sellesama Märt Raskiga, et kuus aastat tagasi ikkagi eksiti ja võeti vastu põhiseadusega vastuolus olev seadusemuudatus. Riigikohus kehtestas oma otsuse nö päevapealt, mõtlemata sellele, et selle elluviimiseks on vaja ulatuslikke ümberkorraldusi. Näiteks Tallinna linn peab looma ligikaudu 60 inimesest koosneva üksuse ja hakkama seda igapäevaselt finantseerima. Tallinnale läheb see maksma ligikaudu 20 miljonit krooni, mis ei ole sugugi mitte väike raha.Minu käest on küsitud kas Märt Raski ja tema kolleegide otsuse taga võib olla reformierakondlik soov jälle Tallinna linnale koht kätte näidata või on tegu mingite muude põhjustega? Vaevalt küll. Pigem näeb Rask uuel ametikohal maailma teise nurga alt kui seni. Milles aga Tallinna linn süüdi on? Me oleme aastaid töötanud vastavalt Eesti Vabariigis kehtinud seadusele ja nüüd äkki selgub, et see seadus on kogu aja olnud vastuolus põhiseadusega. Ajakirjanikud küsivad meilt karmilt iga poole tunni järel, miks ikka veel kontrollib sõidupileteid Ühisteenuste firma? Riigikohtunikud peavad olema ikka täiesti eluvõõrad kui nad kuulutavad tervet süsteemi käsitleva seaduse päevapealt kehtetuks. Iga päevaga kui sõidupileteid ei kontrollita (oletades, et vähemalt osa inimesi kasutaksid juhust ja sõidaksid ilma piletita) võib linn kaotada kuni miljon krooni. Kes tasub Tallinna rahvale selle võimaliku kaotatud tulu? Või paneme bussid, trammid ja trollid üldse seisma, niikaua kuni uus süsteem on loodud? Kes korvab AS-le Ühisteenused selle, mis neile lepinguga ette oli nähtud ning mille suhtes neil oli õigustatud ootus? Kes maksab segaduse eest?
Riigikohus tunnistas oma otsusega põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks ühistranspordi – ning väärteomenetluse seaduse sätted, mis lubavad riigile ja kohalikule omavalitsusele kuuluvat karistusfunktsiooni delegeerida edasi eraettevõtetele, nt karistada piletita sõitjaid ühistranspordis. Tallinnas tegeleb sellega AS Ühisteenused.Mäletan kuidas 2002. aastal arutati Riigikogus seaduseelnõu, mille kehtestamine võimaldas linnavalitsusel sõlmida haldusleping eraõigusliku juriidilise isikuga, mis annaks viimasele pädevuse karistada piletita sõidu eest bussis, trollis, trammis või reisirongis. Minu ees on Riigikogu eelnõu nr 1191 SE I, pika nimetusega „Täitemenetluse seadustiku, kohaliku maksude seaduse, ühistranspordiseaduse, liiklusseaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadus”, mille on 9. oktoobril 2002 alla kirjutanud ei keegi muu kui toonane justiitsminister Märt Rask. Seda seaduseelnõu toetati Vabariigi Valitsuses ning Riigikogus. Tallinna linnavalitsuses räägiti samuti ideest anda mõningad omavalitsuse kontrolli– ja karistusfunktsioonid erafirmadele ning kõige agaramalt esines selle toetuseks toonane abilinnapea Rein Lang.Riigikogu võttis seadusemuudatuse vastu ning õiguskuuleka omavalitsusena asus Tallinna linn seda ellu viima. Möödus pooltosinat aastat ning selle ajaga rajati küllaltki efektiivne süsteem ühistranspordi sõidupiletite kontrollimiseks eraettevõtte poolt. Seda tehti mitte ainult Tallinnas, vaid ka mitmel pool mujal. Nüüd teatab Riigikohus eesotsas sellesama Märt Raskiga, et kuus aastat tagasi ikkagi eksiti ja võeti vastu põhiseadusega vastuolus olev seadusemuudatus. Riigikohus kehtestas oma otsuse nö päevapealt, mõtlemata sellele, et selle elluviimiseks on vaja ulatuslikke ümberkorraldusi. Näiteks Tallinna linn peab looma ligikaudu 60 inimesest koosneva üksuse ja hakkama seda igapäevaselt finantseerima. Tallinnale läheb see maksma ligikaudu 20 miljonit krooni, mis ei ole sugugi mitte väike raha.Minu käest on küsitud kas Märt Raski ja tema kolleegide otsuse taga võib olla reformierakondlik soov jälle Tallinna linnale koht kätte näidata või on tegu mingite muude põhjustega? Vaevalt küll. Pigem näeb Rask uuel ametikohal maailma teise nurga alt kui seni. Milles aga Tallinna linn süüdi on? Me oleme aastaid töötanud vastavalt Eesti Vabariigis kehtinud seadusele ja nüüd äkki selgub, et see seadus on kogu aja olnud vastuolus põhiseadusega. Ajakirjanikud küsivad meilt karmilt iga poole tunni järel, miks ikka veel kontrollib sõidupileteid Ühisteenuste firma? Riigikohtunikud peavad olema ikka täiesti eluvõõrad kui nad kuulutavad tervet süsteemi käsitleva seaduse päevapealt kehtetuks. Iga päevaga kui sõidupileteid ei kontrollita (oletades, et vähemalt osa inimesi kasutaksid juhust ja sõidaksid ilma piletita) võib linn kaotada kuni miljon krooni. Kes tasub Tallinna rahvale selle võimaliku kaotatud tulu? Või paneme bussid, trammid ja trollid üldse seisma, niikaua kuni uus süsteem on loodud? Kes korvab AS-le Ühisteenused selle, mis neile lepinguga ette oli nähtud ning mille suhtes neil oli õigustatud ootus? Kes maksab segaduse eest?
21. mai 2008
Põrgu meie keskel
Ôigeksmôistmine on niisama fundamentaalne protsess nagu süüdimôistminegi. Selle vahega, et süüdimôistmine jääb hiljaks küllalt harva, kuna ôigeksmôistmine hilineb alatasa.
Ma ei kujuta ette, kuidas vôiks môista ôigeks kommunismi, kui teda pole kohtu ette toodudki. Môtlemisviisi tasemel ta seal, nimelt kohtu ees, olema ka ei pea. Niisama hästi vôiks kohtu ette tirida ju ka feodalismi. Kohtu ette saab tuua ikkagi ainult tegemisi, mis on kvalifitseeritud kui kuriteod. Kui niisuguse sooritaja on süüdiv ja tegu on tôestatud, siis on karistus möödapääsmatu ja seda saab leevendada ainult armuandmine. Kui ta on süüdimatu, läheb kas sundravile vôi sundhooldusele.
Ma ei kirjuta neid ridu ôhinaga. Lihtsalt hakkas vastu see, kuidas kajastatakse kohtuprotsessi Arnold Meri üle. Ja kajastatakse seda ajuvabalt ehk süüdimatult. Alates sellest, et ühestki sônumist ei tule esile, kellena Arnold Meri küüditamisel 1949 Hiiumaal tegutses ehk missugune oli tema ”mandaat”. Selline pidi olema, kasvôi komandeerimistunnistusel. Niisuguste faktide asemel peab lugeja saama teada, missugune on Arnold Meri enesetunne jne. See, mida meie pakutakse, on subjektiivne, sest muidugi ei saa väga vana inimene ennast kohtuprotsessil hästi tunda. Arusaadavalt on tema seisund sant. Vale ja nimelt väga pôhimôtteline vale seisab selles, et kirjutataksegi seisundist jms., mitte aga teost ja tegudest. Arnold Meri teoks on aga isegi môtlemisviis, sest kui küüditamine oli tema järgi parem kui surm kohapeal, siis järgneb sellest, et Nôukogude Liit oli parem kui Eesti Vabariik.
Eesti Televisiooni arhiivis peab olema tallel saade, kus Arnold Meri ütleb, et ta oleks end maha lasknud selle asemel, et anda end sakslastele vangi. 1949 otsustas ta teisiti: teie vôite surra Siberis, mina pean siin ellu jääma. Kuidas tôlgendab sedalaadi tôsiasju kohus, on kohtu asi. Minu kohus on öelda välja, et kogu jutt kommunistlike kuritegude hukkamôistmisest on jabur, kui nende tegude asemel räägitakse sellest, kuidas süüalune jaksas laevaga üle mere sôita ning sureb varsti niikuinii.
Kui see tähendab, et pôrgu ongi kasulikum, siis on lihtsam tômmata vabariigile rist peale. Üldiselt see tähendab iseseisvuse reetmist.
20. mai 2008
Rahu sôja ajal
Ükski ei ole seletanud lihtsurelikele ära, millal on riigieelarve kärpimine n.-ö. normaalne, st. igapäine asi. Kas on vaja? On küll, kui sôna ”kriis” on sel puhul kohatu. Umbes nagu on kohatu sôna ”hunt”, mille asemel tunnukse sôna ”kriimsilm” märksa ilusam (kriimsilmset kassi trehvan ma sageli. Kriimsilmset hunti ei näe loomaaiaski).
Kui lahja lehma seitseaastak ongi normaalne, siis kindlasti ei normaalne eeldada, et need aastad mööduvad kôigest ühe kvartaliga. Siis on tegemist väga raske kriisiga loomakasvataja peas. Môeldes olukorrale Eesti ”looja laias loomaias” (August Sang) ma seetôttu sôna ”kriis” ei kardaks. Kas me tuleme majanduslikust kitsikusest välja mône vôi seitsme aastaga, selle üle pole veel vaidluseks läinud ja vaidlused teatavasti polegi tegu. Nina tôstmine vee peale nôuab aga just tegusid; uppuja vee all ei vaidle. Kuid ma näen kriisi tähenduses ’olukorra juhitamatus pikemat aega + oma jôu piisamatus’ mitte seal, vaid siin selles, et me ei näe (ei oska, ei taha jne.) seda, mida toob eelarve kärpimine enesega kaasa eelarveridadest paberil väljaspool, tegelikus elus. Ega otsi ei tômmata kokku ainult rasketel aegadel, seda tehakse kogu aeg. Seevastu koomamale tuleb ennast tômmata nimelt kitsates oludes, mil ruumi on vähe. Kui avar meie ruum praegu on – ja mitte hetkeks, vaid aastateks?
Konkreetsem olles: kui suurel määral sunnib praegune eelarvekriis meid muutma oma suhet kultuuri, järelikult ka loomingusse? Aastal 1988 ei sôdinud loomeliidud kapitalismiga. Sôditi nôukogude korra inertsiga. Kultuurkapital taastati 1995, seitse aastat hiljem. Tänavu tuleb südametunnistusega loojatel sôdida sellega, keda/mida nimetab Hando Runnel mammonismiks. Mammonism on kapitalismi värd, kuratlik seepoolest, et ta ei jää minevikku. Me ei ole ses suhtes aga enam üks pere nagu tookord.
Praktiline näide on pisut riukalik. Niihästi ENE kui ka ENE/EE ettetellimised olid suurüritused. Tollal leidus peresid, kes jäid EE juurde ega tellinud uut. Ent vaevalt oli peret, kes kujutlenuks, et sünkroonselt vôiksid ilmuda omavahel konkureerivad entsüklopeediad. Hetkel me oleme niisugusele sünkrooniale väga lähedal, sest tulevane TEA entsüklopeedia on andnud selgesti môista, et ta on parem ja rahvuslikum kui ENE/EE. On vôi mitte, pole oluline siin. Siinkohal on oluline, kuidas käituvad need inimesed, kellel on ENE/EE lôpuni välja ostmata. Tegelikult on nad oma väljaande ära raisanud. Kust me vôtame, et TEA entsüklopeediat tellides on nad targemad ja et eriti targad on nood, kes, ENE/EE-d terviklikul kujul omamata, ostavadki TEA entsüklopeedia välja tingimata lôpuni. Miks me arvame, et ka nemad ei väsi? Eriti kui neil tuleb tasuda eluaseme ja ôpingulaenud jne. enne, sest entsüklopeedia väljaostmislaenu teatavasti ei ole.
Üldistatud kujul – kriis eelarvepoliitikas jôuab ka konfliktini kultuuri nn. tarbimises. Vôimalik, et seal algas ta juba märksa varem. Kuna niisugustel aegadel tuleb olla eriti leidlik ja hüsteeria seda kunagi ei ole, siis ikkagi ootab lahendamist seegi, kuidas sobib ühel ajakirjanikul (vôi mistahes loojal) kirjutada teisest enne nekroloogi. Kui kaugele tohib näiteks irvitamisega minna?
Tingimusel, et vôimalused on pariteetsed ja keelualad on vaikimisi kokku lepitud, vôib irvitada piiramatult. Vastasel korral hakkab elu irvitama sinu üle ja sa jäädki igaveseks teiseks kaotaja môttes. See on see, millest Kadri Kôusaar aru pole saanud. Rahu justkui on, ehkki ta on kestev sôda. Kriimsilmatud hundid kriimsilmsete kasside keskel.
Mina eelistan ses olukorras teist maailma.
Tähtveres 19. mail 2008
Kui lahja lehma seitseaastak ongi normaalne, siis kindlasti ei normaalne eeldada, et need aastad mööduvad kôigest ühe kvartaliga. Siis on tegemist väga raske kriisiga loomakasvataja peas. Môeldes olukorrale Eesti ”looja laias loomaias” (August Sang) ma seetôttu sôna ”kriis” ei kardaks. Kas me tuleme majanduslikust kitsikusest välja mône vôi seitsme aastaga, selle üle pole veel vaidluseks läinud ja vaidlused teatavasti polegi tegu. Nina tôstmine vee peale nôuab aga just tegusid; uppuja vee all ei vaidle. Kuid ma näen kriisi tähenduses ’olukorra juhitamatus pikemat aega + oma jôu piisamatus’ mitte seal, vaid siin selles, et me ei näe (ei oska, ei taha jne.) seda, mida toob eelarve kärpimine enesega kaasa eelarveridadest paberil väljaspool, tegelikus elus. Ega otsi ei tômmata kokku ainult rasketel aegadel, seda tehakse kogu aeg. Seevastu koomamale tuleb ennast tômmata nimelt kitsates oludes, mil ruumi on vähe. Kui avar meie ruum praegu on – ja mitte hetkeks, vaid aastateks?
Konkreetsem olles: kui suurel määral sunnib praegune eelarvekriis meid muutma oma suhet kultuuri, järelikult ka loomingusse? Aastal 1988 ei sôdinud loomeliidud kapitalismiga. Sôditi nôukogude korra inertsiga. Kultuurkapital taastati 1995, seitse aastat hiljem. Tänavu tuleb südametunnistusega loojatel sôdida sellega, keda/mida nimetab Hando Runnel mammonismiks. Mammonism on kapitalismi värd, kuratlik seepoolest, et ta ei jää minevikku. Me ei ole ses suhtes aga enam üks pere nagu tookord.
Praktiline näide on pisut riukalik. Niihästi ENE kui ka ENE/EE ettetellimised olid suurüritused. Tollal leidus peresid, kes jäid EE juurde ega tellinud uut. Ent vaevalt oli peret, kes kujutlenuks, et sünkroonselt vôiksid ilmuda omavahel konkureerivad entsüklopeediad. Hetkel me oleme niisugusele sünkrooniale väga lähedal, sest tulevane TEA entsüklopeedia on andnud selgesti môista, et ta on parem ja rahvuslikum kui ENE/EE. On vôi mitte, pole oluline siin. Siinkohal on oluline, kuidas käituvad need inimesed, kellel on ENE/EE lôpuni välja ostmata. Tegelikult on nad oma väljaande ära raisanud. Kust me vôtame, et TEA entsüklopeediat tellides on nad targemad ja et eriti targad on nood, kes, ENE/EE-d terviklikul kujul omamata, ostavadki TEA entsüklopeedia välja tingimata lôpuni. Miks me arvame, et ka nemad ei väsi? Eriti kui neil tuleb tasuda eluaseme ja ôpingulaenud jne. enne, sest entsüklopeedia väljaostmislaenu teatavasti ei ole.
Üldistatud kujul – kriis eelarvepoliitikas jôuab ka konfliktini kultuuri nn. tarbimises. Vôimalik, et seal algas ta juba märksa varem. Kuna niisugustel aegadel tuleb olla eriti leidlik ja hüsteeria seda kunagi ei ole, siis ikkagi ootab lahendamist seegi, kuidas sobib ühel ajakirjanikul (vôi mistahes loojal) kirjutada teisest enne nekroloogi. Kui kaugele tohib näiteks irvitamisega minna?
Tingimusel, et vôimalused on pariteetsed ja keelualad on vaikimisi kokku lepitud, vôib irvitada piiramatult. Vastasel korral hakkab elu irvitama sinu üle ja sa jäädki igaveseks teiseks kaotaja môttes. See on see, millest Kadri Kôusaar aru pole saanud. Rahu justkui on, ehkki ta on kestev sôda. Kriimsilmatud hundid kriimsilmsete kasside keskel.
Mina eelistan ses olukorras teist maailma.
Tähtveres 19. mail 2008
PEETER OLESK
17. mai 2008
Kas vabadusesammas võiks meid vabastada...?
Kuigi Harjumäele rajatava vabadussamba teelt kadus eile viimanegi takistus, lisandub monumendile järjest enam vastaseid – viimati poliitik ja aidsiennetaja Nelli Kalikova, kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa ning vanalinna patrioot Tiina Mägi.
«Mulle ei meeldi hiiglasest vabadussammas Riias, kuid suurlinn kannatab selliste mõõtmetega monumendi välja. Tallinn on miniatuurne, ta on nagu imelaegas, kus kõik on omal kohal. Ja nüüd tuleme meie, ambitsioonidest lõhki minemas /…/ ja lööme kirve vanalinna kehasse, nii et kõrvalmajades langevad laed sisse. Ja see on alles algus,» kurdab poliitik ja aidsiennetaja Nelli Kalikova Delfis üllitatud kirjatükis. Ja soovitab vaadata vanalinna Mere puiesteelt, kust paistab justkui muinasjutulinn, mille on kujundanud sajandite pikkune ajalugu.
Kalikova imestab, kuhu on kadunud vanalinna kaitsjad ja hoidjad ning miks kunagine pühendunud muinsuskaitsja Mart Laar vanalinna enam pühaks ei pea.
IRLi esimees Laar on hoopiski avalikult tunnistanud nördimust võidusamba rajamise vastu algatatud kampaania üle, toonitades, et riik vajab mälestusmärki, mis tähistaks kõige olulisemat võitu meie ajaloos.
Laar oli omal ajal Kodulinna liikumise liige ja aitas muu hulgas vanalinna koristada-taastada.
Harjumäe monumendi vastu on ka omal ajal Kodulinna liikumist juhtinud, nüüd aga poliitikasse astunud Tiina Mägi. Tema meelest on sambaga seotu kiiva kiskunud juba selle välimusest alates.
Mägi väidab, et pole isegi Harjumäel arheoloogilist väljakaevamist vaatamas käinud: «Väldin seda. Jõhker vaatepilt!»
Tema arvates ei tohiks monumenti luua ilusat haljasala lõhkudes ning kriisiajal tundub selline priiskav ehitus talle üldse kohatu: «Meil jäetakse lapsed söömata, aga sammas tehakse!»
Tunnustatud kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa arvab, et vabaduse mälestamine sellise samba kujul on ühiskonna lõhki ajanud. «Nii palju vaidlusi, millest märgatav osa seisukohti on allapoole tsivilisatsiooni taset.»
Ka Kuuskemaa ei pea klaasmonumenti ilusaks. «Häirib ajaloolist vaadet,» lisab ta. Kunstiteadlane oleks leppinud sellegagi, kui midagi ei ehitatakski ning ainsaks mälestuseks oleks jäänud reaalkooli juures asuv ausammas.
«Demokraatial on see paha omadus, et kõige kõvemini kisendavad isikud pääsevad mõjule,» märgib Kuuskemaa. «Kes ei kisa nii kõvasti, neid ei kuulata. Nende arukate ja asjatundlike inimeste arvamustest sõidetakse labasuse rulliga üle.»
Samba rajamise taga on Kuuskemaa arust kaitseminister Jaak Aaviksoo ja peaminister Andrus Ansipi suurusehullustus.
Kuuskemaa nendib, et praegu ei peata samba ehitust siiski enam miski: «Tuleb alistuda ja leppida.»
Kunstiajaloolase meelest pole sambal otse vaadates vigagi, aga diagonaalis üle Vabaduse väljaku kiigates jätvat see koleda mulje.
Ilmselt üle 100 miljoni krooni maksva võidusamba vastased olid eilseks kogunud 7926 allkirja, samba pooldajad aga 5086.
Üle 10 800 inimese on annetanud monumendi rajamiseks 1 534 855 krooni.
Tšehhi meistrite ehitatava 26meetrise klaasmonumendi valmimistähtajana on esialgu välja hõigatud 15. oktoober ning sammas avatakse 28. novembril.
Müüride lammutusluba kaotas samba teelt viimase takistuse
Tallinna arheoloogia eksperdinõukogu andis eile nõusoleku lammutada võidusamba rajamisel päevavalgele tulnud XVII ja XVIII sajandist pärit müürid, sest need polevat sama olulised, kui samas asuvad bastioni põhimüürid, mis samba rajamise käigus taastatakse. Ainsana oli 7liikmelises nõukogus lammutamise vastu UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni liige Jaan Tamm. Ka riigikogu sotside fraktsiooni liikmed Peeter Kreitzberg, Mark Soosaar ja Indrek Saar on selle vastu, et sammas rajatakse kultuuri püsiväärtuste hävitamise hinnaga. Soosaare meelest on iidsete müüride lõhkumine enneolematu barbaarsus, paeliit nimetab seda aga lausa kuriteoks. Kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa ajaks müüridele mulla uuesti peale ja taastaks Harjumäe haljasala.
SL ÕHTULEHT
«Mulle ei meeldi hiiglasest vabadussammas Riias, kuid suurlinn kannatab selliste mõõtmetega monumendi välja. Tallinn on miniatuurne, ta on nagu imelaegas, kus kõik on omal kohal. Ja nüüd tuleme meie, ambitsioonidest lõhki minemas /…/ ja lööme kirve vanalinna kehasse, nii et kõrvalmajades langevad laed sisse. Ja see on alles algus,» kurdab poliitik ja aidsiennetaja Nelli Kalikova Delfis üllitatud kirjatükis. Ja soovitab vaadata vanalinna Mere puiesteelt, kust paistab justkui muinasjutulinn, mille on kujundanud sajandite pikkune ajalugu.
Kalikova imestab, kuhu on kadunud vanalinna kaitsjad ja hoidjad ning miks kunagine pühendunud muinsuskaitsja Mart Laar vanalinna enam pühaks ei pea.
IRLi esimees Laar on hoopiski avalikult tunnistanud nördimust võidusamba rajamise vastu algatatud kampaania üle, toonitades, et riik vajab mälestusmärki, mis tähistaks kõige olulisemat võitu meie ajaloos.
Laar oli omal ajal Kodulinna liikumise liige ja aitas muu hulgas vanalinna koristada-taastada.
Harjumäe monumendi vastu on ka omal ajal Kodulinna liikumist juhtinud, nüüd aga poliitikasse astunud Tiina Mägi. Tema meelest on sambaga seotu kiiva kiskunud juba selle välimusest alates.
Mägi väidab, et pole isegi Harjumäel arheoloogilist väljakaevamist vaatamas käinud: «Väldin seda. Jõhker vaatepilt!»
Tema arvates ei tohiks monumenti luua ilusat haljasala lõhkudes ning kriisiajal tundub selline priiskav ehitus talle üldse kohatu: «Meil jäetakse lapsed söömata, aga sammas tehakse!»
Tunnustatud kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa arvab, et vabaduse mälestamine sellise samba kujul on ühiskonna lõhki ajanud. «Nii palju vaidlusi, millest märgatav osa seisukohti on allapoole tsivilisatsiooni taset.»
Ka Kuuskemaa ei pea klaasmonumenti ilusaks. «Häirib ajaloolist vaadet,» lisab ta. Kunstiteadlane oleks leppinud sellegagi, kui midagi ei ehitatakski ning ainsaks mälestuseks oleks jäänud reaalkooli juures asuv ausammas.
«Demokraatial on see paha omadus, et kõige kõvemini kisendavad isikud pääsevad mõjule,» märgib Kuuskemaa. «Kes ei kisa nii kõvasti, neid ei kuulata. Nende arukate ja asjatundlike inimeste arvamustest sõidetakse labasuse rulliga üle.»
Samba rajamise taga on Kuuskemaa arust kaitseminister Jaak Aaviksoo ja peaminister Andrus Ansipi suurusehullustus.
Kuuskemaa nendib, et praegu ei peata samba ehitust siiski enam miski: «Tuleb alistuda ja leppida.»
Kunstiajaloolase meelest pole sambal otse vaadates vigagi, aga diagonaalis üle Vabaduse väljaku kiigates jätvat see koleda mulje.
Ilmselt üle 100 miljoni krooni maksva võidusamba vastased olid eilseks kogunud 7926 allkirja, samba pooldajad aga 5086.
Üle 10 800 inimese on annetanud monumendi rajamiseks 1 534 855 krooni.
Tšehhi meistrite ehitatava 26meetrise klaasmonumendi valmimistähtajana on esialgu välja hõigatud 15. oktoober ning sammas avatakse 28. novembril.
Müüride lammutusluba kaotas samba teelt viimase takistuse
Tallinna arheoloogia eksperdinõukogu andis eile nõusoleku lammutada võidusamba rajamisel päevavalgele tulnud XVII ja XVIII sajandist pärit müürid, sest need polevat sama olulised, kui samas asuvad bastioni põhimüürid, mis samba rajamise käigus taastatakse. Ainsana oli 7liikmelises nõukogus lammutamise vastu UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni liige Jaan Tamm. Ka riigikogu sotside fraktsiooni liikmed Peeter Kreitzberg, Mark Soosaar ja Indrek Saar on selle vastu, et sammas rajatakse kultuuri püsiväärtuste hävitamise hinnaga. Soosaare meelest on iidsete müüride lõhkumine enneolematu barbaarsus, paeliit nimetab seda aga lausa kuriteoks. Kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa ajaks müüridele mulla uuesti peale ja taastaks Harjumäe haljasala.
SL ÕHTULEHT
14. mai 2008
Väärtused odavmüüki!
Ajakirjanduseetilisi konflikte ja nende lahendamist analüüsides torkab silma ärevust tekitav tõsiasi, et eetikaalase arutelu asemel võtab Eestis maad ajakirjanduse vabadust iga hinna eest kaitsev retoorika. Ja seda tingimustes, kus ajakirjanduse vabadus pole üldse ohus.
Kas meenub kellelegi juhtum, kus mõni väljaanne, tele- või raadiokanal või nende omanikud oleks avaldatu pärast kannatanud? Maksnud suuri kompensatsioone? Olnud sunnitud tegevuse lõpetama? Kes julgekski tõsiselt ohustada ajakirjandusvabadust? Sõnavabadus on aga ohus küll. Kui inimese avalikult välja öeldud arvamused ja vaated ei meeldi, siis saab meedia rünnaku objektiks sageli just see inimene kui isik ja mitte tema seisukohad. Seejuures tundub olevat piir, kus lõpeb kriitika ja iroonia ning algab avalik mõnitamine, nagu kummipael, mis venib vastavalt sellele, kuidas tõlgendajal parajasti tarvis. Millise sõnumi ajakirjanduseetikast annab siis meie meedia avalikkusele?
„Loominguline“ žanritõlgendusŽanr määrab selle, kuidas me sõnumist aru saame. Kui kunagise Vigla sõu üpris teravmeelne nali – Soome 100-margased kaotavad kehtivuse – esitati väljaspool saate markeeringut, võtsid paljud seda uudisena ja tormasid raha kulutama. Eesti Ekspress avaldas kultuurilisas Areen (21.02.) nimekirja „Eesti Vabariigi ajaloo 90 kõige kultuurivaenulikumat tegu”, nimetades üheks selliseks teoks ajakirjanik Priit Pulleritsu sündimise. Sama nimekirja preambulas kuulutati Rein Veidemanni artiklid inimsusevastaseks kuriteoks. Eesti Ekspressi selgituses pressinõukogule nimetati seda loetelu „satiirilises võtmes kirjutatud arvamuslooks”. Peatumata pikemalt žanriteoorial, olgu siinkohal vaid märgitud, et loetelu või nimekiri pole ajakirjandus- ega kirjandusžanr ühegi teooria järgi. Arvamuslugu on aga kindlate žanritunnustega kommunikatsioonivorm. Pressinõukogu klassifitseeris oma lahendites 188 ja 189 (http://www.eall.ee/pressinoukogu/kaebused.php) sama materjali „satiirilises võtmes esitatud hinnangute kogumiks või edetabeliks” ning leidis, et Eesti Ekspress pole hea tava vastu eksinud. Tuleb niisiis uskuda, et nimekirjas lisaks Pulleritsule ja Veidemanni artiklitele üles loetud teod ja sündmused, nagu Estonia teatri pommitamine, EKP VIII pleenum, kunstiinimeste tagakiusamine KGB poolt, 40 kirjale allakirjutanute ahistamine jne, olidki pelgalt „satiirilises võtmes esitatud hinnangud või edetabel” (?!). Sellele võiks ehk tõesti vaadata kui ebaõnnestunud või halvamaigulisele naljale, kui see „edetabel” poleks mitut inimest asjatult emotsionaalselt haavanud. Ajakirjanduseetika koodeksi punkt 1.5. ütleb: „Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega põhjustada kellelegi põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada.” Millist avalikkusele ilmtingimata vajalikku informatsiooni sisaldavad need õela alatooniga sõnumid? Millega on sellised avaldused õigustatud? Ometi ei leidnud pressinõukogu siin vastuolu ajakirjanduseetika koodeksiga. Pressinõukogu lahendis on veel lisatud, et „loo žanr välistab osapoolte kommentaarid ja vastulause”. See väide kannab sõnumit, et on žanre või formaate, mille kasutamine justkui välistab kanali ja autori vastutuse. Niisuguse žanrina on meedias käsitletud näiteks arvamuslugu. Ent kuigi arvamus või hinnang ei saa olla vale või õige, mida oleks võimalik faktidega kontrollida, saab see ometi olla solvav, laimav, väärikust alandav, mõnitav, hingelisi kannatusi põhjustav. Kust on tulnud siis veendumus, et arvamusloo või hinnangutena esitatult on see kõik aktsepteeritav? Eetikakoodeks sellist võimalust küll ette ei näe.Põhjendatud või põhjendamata kannatused„Põhjendamatud kannatused” on Eesti ajakirjanduseetika koodeksi palju kritiseeritud klausel. On küsitud, kas on siis ka põhjendatud kannatusi. Kui lugeda pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu otsuseid, siis selgub, et on küll ja vägagi palju. Lühidalt öeldes: kannatuste põhjustamine on aktsepteeritav, kui avalikkus vajab olulist informatsiooni korruptsiooni, väärkohtlemise jms kohta. Kuid mitte kunagi ei tohi üksikisikule või inimeste grupile põhjustada kannatusi lihtsalt uudishimu või kättemaksu rahuldamiseks.Väga vähe on Eesti meedias räägitud sellest, mida toob inimestele kaasa meediapeks. Mida saab teha inimene, keda raadioeetris nimetatakse loomastumise pooldajaks ja inimsusevastaseks kurjategijaks lihtsalt seepärast, et ta ütlejale ei meeldi? Kuidas peaks ennast kaitsma inimene, kelle sünd on paigutatud kultuurivaenulike tegude hulka, aga hea ajakirjandustava järgimist valvav kogu leiab, et tal pole isegi kommentaari või vastulause õigust? Ja pärast sellise vastuse saamist jätkub avalik mõnitamine selle eest, et ta julges üldse kaevata! Kui aga solvunu pöördub teda alandavalt kohelnud kanali poole, saab ta uue mõnitamise osaliseks, nii nagu mõni aeg tagasi tegi Kanal 2. Inimene, kes tundis end „Võsareporteri” saates ebaõiglaselt kohelduna, soovis Kanal 2-lt vastulause võimalust, kuid selle asemel tehti „Reporteris” jätkulugu, milles asjaosalist süüdistati omavolis ja nimetati tema pöördumist Kanal 2 poole etteheitvalt „oma õiguste tagaräuklemiseks” (vt ASN-i lahend nr 382, www.asn.org.ee). Mida võidab avalikkus sellest, et ajakirjanduses mõnitatakse inimesi? Sõnal ja tulirelval on see ühine omadus, et nendega ei sihita inimese pihta nalja pärast. Millistest inimli-kest väärtustest saa-me rääkida, kui ajakirjanikud, kel on eetriaeg, leheruum, auditooriumi tähelepanu, kasutavad neid vahendeid … karistamatult teiste mõnitamiseks. Ent avalikku arutelu, mis sellistele juhtumitele hinnangu annaks ja aitaks eetikareegleid avalikus ruumis kinnistada, ei teki, sest meedia eneseregulatsioon ei toimi ja muid vahendeid ajakirjanduse ohjeldamiseks lihtsalt ei ole. Demokraatlikku ühiskonda ei sobigi jõuvõtted ajakirjanduse kallal, kuid samuti ei sobi sinna ajakirjanduse jõuvõtted, mida sõnavabaduse kaitsmise ettekäändel isegi õigustatakse. Kui valdavaks muutub hoiak, et ajakirjanduse vabadus, kuni õiguseni ebaõiglaselt materdada, kaalub üles üksikisiku kannatused, jääb üle ainult küsida, kui alla võib inimlikud väärtused hinnata.
Kes on kutsutud ja seatud?Praeguseks välja kujunenud meediasüsteemis saavad väärtuste debatti edukalt edendada, ent sama edukalt ka tasalülitada eetikanõukogud ja seni ainus ombusdman – rahvusringhäälingu eetikanõunik. Avalik-õiguslikul ringhäälingul on kommertsalustel töötava ajakirjandusega võrreldes suuremad võimalused ja ka suurem kohustus seada standardeid ja anda eeskuju hea ajakirjandustava järgimisel. Siia kuulub kindlasti ka niisuguste autorite valik, kes kindlustaksid saadete sisulise kvaliteedi ja vastavuse ajakirjanduseetikale. Eetikanõuniku rolli kõiges selles on võimatu üle tähtsustada. Tema on see, kes peaks andma sisu Eesti ainsa ombudsmani institutsioonile: sõnastama tööpõhimõtted, positsioneerima ombudsmani oma organisatsioonis ja väljaspool ning looma selle avalikku mainet. Eeldused seda teha on head, sest seadus paneb eetikanõunikule otsesõnu nii kohustuse kui ka annab volitused jälgida, kuidas rahvusringhäälingu tegevus vastab ajakirjanduse kutse-eetikale, ning anda nõu puuduste kõrvaldamiseks ja vigade vältimiseks. Teisalt on eetikanõunik kahtlemata avalikkuse – kuulajate-vaatajate – esindaja ringhäälingu juures (tegeldes näiteks inimestelt tulnud kaebustega). See tähendab üheselt, et ta teeb oma tööd avalikkuse ja mitte millegi või kellegi muu huvides. Vastutus avalikkuse ees peaks olema ombudsmani töö esimene ja tähtsaim põhimõte.Praegune eetikanõunik on tegutsenud küll suhteliselt lühikest aega, aga tundub, et ta on asetanud rõhu ringhäälingusisesele tegevusele, esinedes oma ettepanekutega põhiliselt intranetis. Eesti Rahvusringhääling on aga avatud organisatsioon ja peaks olema ka auditooriumi jaoks arusaadav ning läbipaistev. Nõuniku analüüsid, ettepanekud ja võimalik kriitika saadete suhtes peaksid jõudma ka nende saadete vaatajate ja kuulajateni. Senine eetikanõuniku meediatund Vikerraadios on jäänud ses osas üpris hõredaks. Muret paneb tundma eetikanõuniku taktika raadioeetris kõlanud ilmseid hea tava rikkumisi välja vabandada või mitte märgata ning mitte anda neile adekvaatseid hinnanguid. Ajalehtede Liidu Pressinõukogu (PN) on kuulutanud end monopoolseks meedia eneseregulatsiooni institutsiooniks, mida meediaorganisatsioonid sellisena ka tunnustavad. PN tõlgendab eetikaküsimusi ja head ajakirjandustava omanike positsioonilt. Selle kümnest liikmest viis on omanike esindajad – peatoimetajad – ja kuues endine peatoimetaja, praegune ERR-i eetikanõunik. Kuidas on võimalik kommertshuvide survel eetikakoodeksist mööda vaadata, veelgi enam – lihtsalt elementaarset õiglustunnet ignoreerida, see on hästi näha PN eespool käsitletud otsustes ja samuti otsuses nr 195 (http://www.eall.ee/pressinoukogu/kaebused.php). Pressinõukogu käsitles Rein Veidemanni kaebust Vikerraadio 6. märtsi saates „Uudis+” kõlanud „Kivisildniku positiivse programmi” peale, kus kaebajat alandavate sõnadega laimati ja mõnitati. PN leidis, et Vikerraadio on rikkunud head ajakirjandustava, tekitades põhjendamatuid kannatusi. Samuti taunis PN Vikerraadiot vastulause võimaldamisest keeldumise pärast. ERR-i eetikanõunik arutles seepeale aga tõsimeeli, et PN otsus on ekslik ja vastulauseks polnud põhjust, sest vastulause on mõeldud faktiliste asjaolude parandamiseks, mitte väärtushinnangute ümberlükkamiseks. Kuidas saaks Veidemann vastulausega ümber lükata „väärtushinnangu”, et ta on „koerkirjanik”, küsib eetikanõunik.Kuhu me oleme jõudnud, pressinõukogu ja eetikanõunik? Tuleb välja, et ebaõiglaselt mõnitatu peab ise hakkama vastulausega tõestama, et ta ei ole kaamel? Tuleb kuidagi tuttav ette ühest teisest ajast. Et võinuks lihtsalt avalikult vabandada, ei ole tulnud mõttessegi ei Vikerraadio juhtidel, eetikanõunikul ega pressinõukogul, kuigi Veidemann seda oma kaebuses taotles.Kuidas saab ajakirjandus, mis ise ei tunne hea ja kurja piiri, nõuda kelleltki teiselt ausust, kõrget moraali, lugupidamist ja inimlike väärtuste hindamist? ERR-i eetikanõuniku ja pressinõukogu eeltoodud otsused panevad tõsiselt kartma, et väärtuste allahindlusest võib saada väärtuste pankrot.
Õpetajate Leht
Kas meenub kellelegi juhtum, kus mõni väljaanne, tele- või raadiokanal või nende omanikud oleks avaldatu pärast kannatanud? Maksnud suuri kompensatsioone? Olnud sunnitud tegevuse lõpetama? Kes julgekski tõsiselt ohustada ajakirjandusvabadust? Sõnavabadus on aga ohus küll. Kui inimese avalikult välja öeldud arvamused ja vaated ei meeldi, siis saab meedia rünnaku objektiks sageli just see inimene kui isik ja mitte tema seisukohad. Seejuures tundub olevat piir, kus lõpeb kriitika ja iroonia ning algab avalik mõnitamine, nagu kummipael, mis venib vastavalt sellele, kuidas tõlgendajal parajasti tarvis. Millise sõnumi ajakirjanduseetikast annab siis meie meedia avalikkusele?
„Loominguline“ žanritõlgendusŽanr määrab selle, kuidas me sõnumist aru saame. Kui kunagise Vigla sõu üpris teravmeelne nali – Soome 100-margased kaotavad kehtivuse – esitati väljaspool saate markeeringut, võtsid paljud seda uudisena ja tormasid raha kulutama. Eesti Ekspress avaldas kultuurilisas Areen (21.02.) nimekirja „Eesti Vabariigi ajaloo 90 kõige kultuurivaenulikumat tegu”, nimetades üheks selliseks teoks ajakirjanik Priit Pulleritsu sündimise. Sama nimekirja preambulas kuulutati Rein Veidemanni artiklid inimsusevastaseks kuriteoks. Eesti Ekspressi selgituses pressinõukogule nimetati seda loetelu „satiirilises võtmes kirjutatud arvamuslooks”. Peatumata pikemalt žanriteoorial, olgu siinkohal vaid märgitud, et loetelu või nimekiri pole ajakirjandus- ega kirjandusžanr ühegi teooria järgi. Arvamuslugu on aga kindlate žanritunnustega kommunikatsioonivorm. Pressinõukogu klassifitseeris oma lahendites 188 ja 189 (http://www.eall.ee/pressinoukogu/kaebused.php) sama materjali „satiirilises võtmes esitatud hinnangute kogumiks või edetabeliks” ning leidis, et Eesti Ekspress pole hea tava vastu eksinud. Tuleb niisiis uskuda, et nimekirjas lisaks Pulleritsule ja Veidemanni artiklitele üles loetud teod ja sündmused, nagu Estonia teatri pommitamine, EKP VIII pleenum, kunstiinimeste tagakiusamine KGB poolt, 40 kirjale allakirjutanute ahistamine jne, olidki pelgalt „satiirilises võtmes esitatud hinnangud või edetabel” (?!). Sellele võiks ehk tõesti vaadata kui ebaõnnestunud või halvamaigulisele naljale, kui see „edetabel” poleks mitut inimest asjatult emotsionaalselt haavanud. Ajakirjanduseetika koodeksi punkt 1.5. ütleb: „Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega põhjustada kellelegi põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada.” Millist avalikkusele ilmtingimata vajalikku informatsiooni sisaldavad need õela alatooniga sõnumid? Millega on sellised avaldused õigustatud? Ometi ei leidnud pressinõukogu siin vastuolu ajakirjanduseetika koodeksiga. Pressinõukogu lahendis on veel lisatud, et „loo žanr välistab osapoolte kommentaarid ja vastulause”. See väide kannab sõnumit, et on žanre või formaate, mille kasutamine justkui välistab kanali ja autori vastutuse. Niisuguse žanrina on meedias käsitletud näiteks arvamuslugu. Ent kuigi arvamus või hinnang ei saa olla vale või õige, mida oleks võimalik faktidega kontrollida, saab see ometi olla solvav, laimav, väärikust alandav, mõnitav, hingelisi kannatusi põhjustav. Kust on tulnud siis veendumus, et arvamusloo või hinnangutena esitatult on see kõik aktsepteeritav? Eetikakoodeks sellist võimalust küll ette ei näe.Põhjendatud või põhjendamata kannatused„Põhjendamatud kannatused” on Eesti ajakirjanduseetika koodeksi palju kritiseeritud klausel. On küsitud, kas on siis ka põhjendatud kannatusi. Kui lugeda pressinõukogu ja Avaliku Sõna Nõukogu otsuseid, siis selgub, et on küll ja vägagi palju. Lühidalt öeldes: kannatuste põhjustamine on aktsepteeritav, kui avalikkus vajab olulist informatsiooni korruptsiooni, väärkohtlemise jms kohta. Kuid mitte kunagi ei tohi üksikisikule või inimeste grupile põhjustada kannatusi lihtsalt uudishimu või kättemaksu rahuldamiseks.Väga vähe on Eesti meedias räägitud sellest, mida toob inimestele kaasa meediapeks. Mida saab teha inimene, keda raadioeetris nimetatakse loomastumise pooldajaks ja inimsusevastaseks kurjategijaks lihtsalt seepärast, et ta ütlejale ei meeldi? Kuidas peaks ennast kaitsma inimene, kelle sünd on paigutatud kultuurivaenulike tegude hulka, aga hea ajakirjandustava järgimist valvav kogu leiab, et tal pole isegi kommentaari või vastulause õigust? Ja pärast sellise vastuse saamist jätkub avalik mõnitamine selle eest, et ta julges üldse kaevata! Kui aga solvunu pöördub teda alandavalt kohelnud kanali poole, saab ta uue mõnitamise osaliseks, nii nagu mõni aeg tagasi tegi Kanal 2. Inimene, kes tundis end „Võsareporteri” saates ebaõiglaselt kohelduna, soovis Kanal 2-lt vastulause võimalust, kuid selle asemel tehti „Reporteris” jätkulugu, milles asjaosalist süüdistati omavolis ja nimetati tema pöördumist Kanal 2 poole etteheitvalt „oma õiguste tagaräuklemiseks” (vt ASN-i lahend nr 382, www.asn.org.ee). Mida võidab avalikkus sellest, et ajakirjanduses mõnitatakse inimesi? Sõnal ja tulirelval on see ühine omadus, et nendega ei sihita inimese pihta nalja pärast. Millistest inimli-kest väärtustest saa-me rääkida, kui ajakirjanikud, kel on eetriaeg, leheruum, auditooriumi tähelepanu, kasutavad neid vahendeid … karistamatult teiste mõnitamiseks. Ent avalikku arutelu, mis sellistele juhtumitele hinnangu annaks ja aitaks eetikareegleid avalikus ruumis kinnistada, ei teki, sest meedia eneseregulatsioon ei toimi ja muid vahendeid ajakirjanduse ohjeldamiseks lihtsalt ei ole. Demokraatlikku ühiskonda ei sobigi jõuvõtted ajakirjanduse kallal, kuid samuti ei sobi sinna ajakirjanduse jõuvõtted, mida sõnavabaduse kaitsmise ettekäändel isegi õigustatakse. Kui valdavaks muutub hoiak, et ajakirjanduse vabadus, kuni õiguseni ebaõiglaselt materdada, kaalub üles üksikisiku kannatused, jääb üle ainult küsida, kui alla võib inimlikud väärtused hinnata.
Kes on kutsutud ja seatud?Praeguseks välja kujunenud meediasüsteemis saavad väärtuste debatti edukalt edendada, ent sama edukalt ka tasalülitada eetikanõukogud ja seni ainus ombusdman – rahvusringhäälingu eetikanõunik. Avalik-õiguslikul ringhäälingul on kommertsalustel töötava ajakirjandusega võrreldes suuremad võimalused ja ka suurem kohustus seada standardeid ja anda eeskuju hea ajakirjandustava järgimisel. Siia kuulub kindlasti ka niisuguste autorite valik, kes kindlustaksid saadete sisulise kvaliteedi ja vastavuse ajakirjanduseetikale. Eetikanõuniku rolli kõiges selles on võimatu üle tähtsustada. Tema on see, kes peaks andma sisu Eesti ainsa ombudsmani institutsioonile: sõnastama tööpõhimõtted, positsioneerima ombudsmani oma organisatsioonis ja väljaspool ning looma selle avalikku mainet. Eeldused seda teha on head, sest seadus paneb eetikanõunikule otsesõnu nii kohustuse kui ka annab volitused jälgida, kuidas rahvusringhäälingu tegevus vastab ajakirjanduse kutse-eetikale, ning anda nõu puuduste kõrvaldamiseks ja vigade vältimiseks. Teisalt on eetikanõunik kahtlemata avalikkuse – kuulajate-vaatajate – esindaja ringhäälingu juures (tegeldes näiteks inimestelt tulnud kaebustega). See tähendab üheselt, et ta teeb oma tööd avalikkuse ja mitte millegi või kellegi muu huvides. Vastutus avalikkuse ees peaks olema ombudsmani töö esimene ja tähtsaim põhimõte.Praegune eetikanõunik on tegutsenud küll suhteliselt lühikest aega, aga tundub, et ta on asetanud rõhu ringhäälingusisesele tegevusele, esinedes oma ettepanekutega põhiliselt intranetis. Eesti Rahvusringhääling on aga avatud organisatsioon ja peaks olema ka auditooriumi jaoks arusaadav ning läbipaistev. Nõuniku analüüsid, ettepanekud ja võimalik kriitika saadete suhtes peaksid jõudma ka nende saadete vaatajate ja kuulajateni. Senine eetikanõuniku meediatund Vikerraadios on jäänud ses osas üpris hõredaks. Muret paneb tundma eetikanõuniku taktika raadioeetris kõlanud ilmseid hea tava rikkumisi välja vabandada või mitte märgata ning mitte anda neile adekvaatseid hinnanguid. Ajalehtede Liidu Pressinõukogu (PN) on kuulutanud end monopoolseks meedia eneseregulatsiooni institutsiooniks, mida meediaorganisatsioonid sellisena ka tunnustavad. PN tõlgendab eetikaküsimusi ja head ajakirjandustava omanike positsioonilt. Selle kümnest liikmest viis on omanike esindajad – peatoimetajad – ja kuues endine peatoimetaja, praegune ERR-i eetikanõunik. Kuidas on võimalik kommertshuvide survel eetikakoodeksist mööda vaadata, veelgi enam – lihtsalt elementaarset õiglustunnet ignoreerida, see on hästi näha PN eespool käsitletud otsustes ja samuti otsuses nr 195 (http://www.eall.ee/pressinoukogu/kaebused.php). Pressinõukogu käsitles Rein Veidemanni kaebust Vikerraadio 6. märtsi saates „Uudis+” kõlanud „Kivisildniku positiivse programmi” peale, kus kaebajat alandavate sõnadega laimati ja mõnitati. PN leidis, et Vikerraadio on rikkunud head ajakirjandustava, tekitades põhjendamatuid kannatusi. Samuti taunis PN Vikerraadiot vastulause võimaldamisest keeldumise pärast. ERR-i eetikanõunik arutles seepeale aga tõsimeeli, et PN otsus on ekslik ja vastulauseks polnud põhjust, sest vastulause on mõeldud faktiliste asjaolude parandamiseks, mitte väärtushinnangute ümberlükkamiseks. Kuidas saaks Veidemann vastulausega ümber lükata „väärtushinnangu”, et ta on „koerkirjanik”, küsib eetikanõunik.Kuhu me oleme jõudnud, pressinõukogu ja eetikanõunik? Tuleb välja, et ebaõiglaselt mõnitatu peab ise hakkama vastulausega tõestama, et ta ei ole kaamel? Tuleb kuidagi tuttav ette ühest teisest ajast. Et võinuks lihtsalt avalikult vabandada, ei ole tulnud mõttessegi ei Vikerraadio juhtidel, eetikanõunikul ega pressinõukogul, kuigi Veidemann seda oma kaebuses taotles.Kuidas saab ajakirjandus, mis ise ei tunne hea ja kurja piiri, nõuda kelleltki teiselt ausust, kõrget moraali, lugupidamist ja inimlike väärtuste hindamist? ERR-i eetikanõuniku ja pressinõukogu eeltoodud otsused panevad tõsiselt kartma, et väärtuste allahindlusest võib saada väärtuste pankrot.
Õpetajate Leht
13. mai 2008
Meie igavik ja kaduvik
Jumal on surematu. See kujutelm tuleb meile kristlusest. Apostel Pauluse noorem kaasaegne, ajaloolane Tacitus (u.55-117) näiteks imestab, et Rooma juudid kummardavad “igavest ülimat Jumalat, kes ei hukku”.
Inimene on surelik. See tõsiasi on loonud kultuuri, mis pole ju õieti muu kui püüd pikendada oma elu üle ajalikkuse piiride, jätta jälg kollektiivsesse mällu. Püha Isidorus (u.560-636) küll hoiatab, et “mitte keegi ei saa hõlmata ühekorraga jumalikku kuulsust ja siinpoolset kuulsust”, aga juba tõsiasi, et me toda pühakut tuhande neljasaja aasta tagant siinpool mäletame ja tsiteerime, kummutab tema väite.
Inimkultuuris teostub maise surematuse iha.
Kõige vahetumalt kunstis. Seepärast täidab meid uhkusega eesti kirjanduse pidulik avaakord, Kristjan Jaak Petersoni “Kuu” (1818):
Kas siis selle maa keel
laulutuules ei või
taevani tõustes üles
igavust omale otsida?
Siin on meie kirjanduse ja kultuuri esimene manifest. Mitte ükski hilisem loomeprogramm või programmikene pole paigast nihutanud seda püha nurgakivi. Ja me tõuseme veel tänagi nagu üks mees igasuguste välis- ja kodumaiste OSCE misjonäride vastu, kes seda nurgakivi kangutada kavatsevad!
Jean-Paul Sartre(1905-1980)
Autor seisab ikka igaviku ja kaduviku ristteel. Eelmise millenniumi keskel, 1500. aastal, kui üldiselt oodati maailmalõppu, otsustas Dürer talletada oma näo. Ta maalis end Kristusena ja kirjutas pildile: “Mina, nürnberglane Albrecht Dürer, maalisin 28-aastaselt iseenda igaveste värvidega (propriis coloribus)”. Neis kahes viimases sõnas kätkeb inimese ja kunstniku surematuse programm, soov jõuda mitte ainult ajalukku, vaid ka igavikku.
Kui see seik kord kõneks tuli, ütles Olev Subbi ehmatava selgusega: “Maalikunstniku surres ei juhtu midagi erilist – ainult tema tööd lähevad kallimaks. Aga luuletaja surm on kohatu!”
Jah, luuletajal on võimatu olla surnud teisiti kui surnult sündinuna. See andis Horatiusele kindluse öelda: Non omnis moriar! Autoril on vabalt valida kas surelikkuse või surematuse rada.
Johann Wolfgang von Goethe (1749-1832) elas igaviku perspektiivis. Paul Valéry märkis tema sajandal surma-aastapäeval 1932: “Ta esindab üht meie kõige edukamaist katseist esineda jumalana.” Mitte kunagi polnud lord Byron sarnasem Düreriga kui 1816. aasta aprillis, kui ta Waterlood külastades uuristas Hugomont’i kabeli seina oma nime.
Stendhal (1783-1842) ütles, et kirjutab oma teosed sõbrale tulevikus: “1900. aastal loevad mind need, keda ma armastan.”
Thomas Mann (1875-1955), kes tunnistati XX sajandi saksa kirjanduse tipuks, teadis samuti, et tema jääb: “Niikaua kui te minust mõtlete, võite kindlad olla, et teie peale mõteldakse.”
Ja Sartre (1905-1980) pihib: “Ma värisesin erutusest, tardudes oma surma, kõigi oma tegude tõelise mõtte ees... ma tõstsin pea, otsisin päevavalgusest abi, aga ka see oli läkitus: kuidas tõlgitsetakse seda ärevuspuhangut, seda aimust, seda silmade ja kaela liigutust aastal 2013, kui on olemas mõlemad mu avamiseks vajalikud võtmed – minu looming ja minu surm?”
Eesti kunsti- ja kirjanduskultuuri praegune langus on sisemise vastutustundetuse vili. Kunstniku-kirjaniku tiitel on nii odavaks läinud, et selle kandjad ei häbene teenida kaduvikku, jahtida ühepäevakuulsust, leppida lähikondlaste komplimentidega. Ei häbeneta “videokunstina” serveerida primitiivset kasimatust, oma nime all häälekalt müüa bulvarikirjandust, “naistekaid” ja “meestekaid”, harimata luulet ja kasimata hinge. Kunstist ja kirjandusest on saamas naljanumber, killupanekukoht, disainerite ning ajakirjanike pärusmaa.
Sellele allakäigule tuleks uue aastatuhande algul piir panna. Meenutades igaviku olemasolu ja seda, et Eesti riigi ülesanne on ehitada meie igavikku.
Loomeliidud, ärgake!
LINNAR PRIIMÄGI
Inimene on surelik. See tõsiasi on loonud kultuuri, mis pole ju õieti muu kui püüd pikendada oma elu üle ajalikkuse piiride, jätta jälg kollektiivsesse mällu. Püha Isidorus (u.560-636) küll hoiatab, et “mitte keegi ei saa hõlmata ühekorraga jumalikku kuulsust ja siinpoolset kuulsust”, aga juba tõsiasi, et me toda pühakut tuhande neljasaja aasta tagant siinpool mäletame ja tsiteerime, kummutab tema väite.
Inimkultuuris teostub maise surematuse iha.
Kõige vahetumalt kunstis. Seepärast täidab meid uhkusega eesti kirjanduse pidulik avaakord, Kristjan Jaak Petersoni “Kuu” (1818):
Kas siis selle maa keel
laulutuules ei või
taevani tõustes üles
igavust omale otsida?
Siin on meie kirjanduse ja kultuuri esimene manifest. Mitte ükski hilisem loomeprogramm või programmikene pole paigast nihutanud seda püha nurgakivi. Ja me tõuseme veel tänagi nagu üks mees igasuguste välis- ja kodumaiste OSCE misjonäride vastu, kes seda nurgakivi kangutada kavatsevad!
Jean-Paul Sartre(1905-1980)
Autor seisab ikka igaviku ja kaduviku ristteel. Eelmise millenniumi keskel, 1500. aastal, kui üldiselt oodati maailmalõppu, otsustas Dürer talletada oma näo. Ta maalis end Kristusena ja kirjutas pildile: “Mina, nürnberglane Albrecht Dürer, maalisin 28-aastaselt iseenda igaveste värvidega (propriis coloribus)”. Neis kahes viimases sõnas kätkeb inimese ja kunstniku surematuse programm, soov jõuda mitte ainult ajalukku, vaid ka igavikku.
Kui see seik kord kõneks tuli, ütles Olev Subbi ehmatava selgusega: “Maalikunstniku surres ei juhtu midagi erilist – ainult tema tööd lähevad kallimaks. Aga luuletaja surm on kohatu!”
Jah, luuletajal on võimatu olla surnud teisiti kui surnult sündinuna. See andis Horatiusele kindluse öelda: Non omnis moriar! Autoril on vabalt valida kas surelikkuse või surematuse rada.
Johann Wolfgang von Goethe (1749-1832) elas igaviku perspektiivis. Paul Valéry märkis tema sajandal surma-aastapäeval 1932: “Ta esindab üht meie kõige edukamaist katseist esineda jumalana.” Mitte kunagi polnud lord Byron sarnasem Düreriga kui 1816. aasta aprillis, kui ta Waterlood külastades uuristas Hugomont’i kabeli seina oma nime.
Stendhal (1783-1842) ütles, et kirjutab oma teosed sõbrale tulevikus: “1900. aastal loevad mind need, keda ma armastan.”
Thomas Mann (1875-1955), kes tunnistati XX sajandi saksa kirjanduse tipuks, teadis samuti, et tema jääb: “Niikaua kui te minust mõtlete, võite kindlad olla, et teie peale mõteldakse.”
Ja Sartre (1905-1980) pihib: “Ma värisesin erutusest, tardudes oma surma, kõigi oma tegude tõelise mõtte ees... ma tõstsin pea, otsisin päevavalgusest abi, aga ka see oli läkitus: kuidas tõlgitsetakse seda ärevuspuhangut, seda aimust, seda silmade ja kaela liigutust aastal 2013, kui on olemas mõlemad mu avamiseks vajalikud võtmed – minu looming ja minu surm?”
Eesti kunsti- ja kirjanduskultuuri praegune langus on sisemise vastutustundetuse vili. Kunstniku-kirjaniku tiitel on nii odavaks läinud, et selle kandjad ei häbene teenida kaduvikku, jahtida ühepäevakuulsust, leppida lähikondlaste komplimentidega. Ei häbeneta “videokunstina” serveerida primitiivset kasimatust, oma nime all häälekalt müüa bulvarikirjandust, “naistekaid” ja “meestekaid”, harimata luulet ja kasimata hinge. Kunstist ja kirjandusest on saamas naljanumber, killupanekukoht, disainerite ning ajakirjanike pärusmaa.
Sellele allakäigule tuleks uue aastatuhande algul piir panna. Meenutades igaviku olemasolu ja seda, et Eesti riigi ülesanne on ehitada meie igavikku.
Loomeliidud, ärgake!
LINNAR PRIIMÄGI
12. mai 2008
Tuleb ja tapab?
Repliik: Laar tuleb ja päästab
VILJA KIISLER
Mart Laaril on valitsuse suhtes kummaline positsioon: valitsusse ta ei kuulu, küll aga kuulub sinna tema juhitav erakond. Personaalset valitsusvastust kandmata esindab ta tihtilugu siseopositsiooni. Nii ka nüüd: tema tuleb ja päästab eesti majanduse.Vähemasti nii ta seda esitab. Oponentidel võiks küll tekkida küsimus, kas ajaloolasest ekspeaminister ikka majanduse asjatundja on. Oma investeeringuid laseb ta igatahes hallata professionaalidel, raudtee mahaparseldamisest ja põllumajanduse põhjalaskmisest on juba saanud müüdid. Koalitsioonilepingu kallale minna tahaks küll, aga mitteministrina on tema võimalused oma käega ridu maha kriipsutama asuda piiratud.
Lähiminevikust meenub vähemalt kaks jõulist väljaastumist koalitsiooni tegevuse vastu. Kui võimuliit asus eelmisel aastal kergitama riigisektori hästimakstuma osa ametnike palku, kritiseeris Laar seda jõuliselt. Muide, oma blogis. Justkui tema ministrid ei istukski valitsuses. Tagantjärele kõlab jutt muidugi enam kui õigena, sest me kõik teame, et raha on otsas ja pankrot majas. Kuigi kõigest mõne kuu eest oli meri põlvini ja pappi nagu muda.
Lähiminevikust meenub vähemalt kaks jõulist väljaastumist koalitsiooni tegevuse vastu. Kui võimuliit asus eelmisel aastal kergitama riigisektori hästimakstuma osa ametnike palku, kritiseeris Laar seda jõuliselt. Muide, oma blogis. Justkui tema ministrid ei istukski valitsuses. Tagantjärele kõlab jutt muidugi enam kui õigena, sest me kõik teame, et raha on otsas ja pankrot majas. Kuigi kõigest mõne kuu eest oli meri põlvini ja pappi nagu muda.
Teine on muidugi Nord Streami afäär. Reformi mehed olid otsustanud siinseid vesi uurida lasta, Paet kiitles veel otsustamispäeva hommikul, et ja-jaa, las uurivad. Mõne tunni möödudes tuli tal kaitsta ei-otsust, sellal kui Laar triumfeeris ja esitles oma võitu. Sest tema oli juhtme vastu võidelnud algusest peale. Kuidas ta oravatele mütsi pähe tõmbas, sellest võimuliit vaikib, sest vastuolusid neil ju pole, teate küll.
Noh, ja nüüd läheb koalitsioonilepingu retsimiseks. Muidugi läheb, nimetagu ansiplased seda avamiseks, ülevaatamiseks või tagantpoolt ettepoole lugemiseks. Taas on Laar esimene, kes kõneleb asjast lahtise tekstiga, Ansip aga eufemismide abil. Tema erakonnal on majanduse päästmise kava. Ansipil on juba olnud au olla Savisaare valitsuse peaminister, kas talle tõesti meeldib olla ka peaminister Laari valitsuses?
VILJA KIISLER9. mai 2008
Palju õnne, ARNOLD RÜÜTEL!
10. mail saab 80-aastaseks Arnold Rüütel — mees, kes 2001. aasta septembris nii iseendale kui kõigile teistele ootamatult valiti Eesti presidendiks. Need presidendivalimised ei lähe iialgi meelest.Kui valijameeste hääled kokku loeti ning selgus, et samaks õhtuks endale teatripiletid varunud Rüütel saab järgmiseks riigipeaks, kõlas saalis jahmatusest hõre aplaus. Vastaskandidaadi pooldajate näod vajusid virilaks, osal meestel olid lausa silmad märjad. Mart Laar tõmbas ei tea kust Rüütli õnnitlemiseks välja kimbu punaseid nelke. Üks naisajakirjanik nuttis lausa suure häälega, et mis nüüd saab.
Aga midagi ei saanud! Kahtedel eelmisel valimistel Lennart Merile alla vanduma pidanud maamehelikult aeglase mõtlemisega ning ütlemisega Rüütel tüüris end kiiresti kogu Eesti presidendiks, rääkides üha kreenis ühiskonnast ning kahest Eestist. Ning ehkki suur ettevalmistustöö oli tehtud juba enne Rüütli saamist presidendiks, astus Eesti nimelt tema ametiajal NATO-sse ja Euroopa Liitu.
Nalja sai kah. Unustamatuks on kujunenud sellised pärlid nagu „On tänapäeva tõsiasi, et inimesed reisivad suurel kiirusel ja hulgakaupa“ ning parasiitväljend „Siiski, ma lisaksin siia veel ühe mõtte”. Ka olevat Rüütel ajakirjaniku küsimusele, millele ta täna hommikul ärgates mõtles, mõtlikul toonil vastanud: “Jah, tõepoolest, ma pean märkima, et ma täna hommikul ärkasin.” Samas laadis muhedusi lennutab ta edasi „Pehmetes ja karvastes“ Lennart Meri ja Konstantin Pätsi seltsis.
2006. aasta presidendivalimistel üritas Rüütel teiseks ametiajaks Kadriorgu jääda, olles end eelnevalt alandanud KeRa pakti garandiks, ent sai endast pea veerand sajandit noorema Toomas Hendrik Ilvese käest lüüa. Paraku pole Ilves, kellest loodeti Lennart Meri mantlipärijat, ennast Rüütlist kuigivõrd osavama kõnemehe — ega ka suurema riigimehena — ilmutanud.
Kadestamisväärselt suurepärases füüsilises vormis Rüütel on veel nüüdki ühiskondlikult aktiivne, töötab ÜRO eksperdina ning käis hiljuti nõustamas Ukraina poliitikuid reformide tegemisel ja kodanikuühiskonna kujundamisel. Tal on oma kindel ja väärikas koht meie lähiajaloos, mis aga juba sünniaasta tõttu ei saagi olla lihtsalt ja üheselt määratletav.
Aga midagi ei saanud! Kahtedel eelmisel valimistel Lennart Merile alla vanduma pidanud maamehelikult aeglase mõtlemisega ning ütlemisega Rüütel tüüris end kiiresti kogu Eesti presidendiks, rääkides üha kreenis ühiskonnast ning kahest Eestist. Ning ehkki suur ettevalmistustöö oli tehtud juba enne Rüütli saamist presidendiks, astus Eesti nimelt tema ametiajal NATO-sse ja Euroopa Liitu.
Nalja sai kah. Unustamatuks on kujunenud sellised pärlid nagu „On tänapäeva tõsiasi, et inimesed reisivad suurel kiirusel ja hulgakaupa“ ning parasiitväljend „Siiski, ma lisaksin siia veel ühe mõtte”. Ka olevat Rüütel ajakirjaniku küsimusele, millele ta täna hommikul ärgates mõtles, mõtlikul toonil vastanud: “Jah, tõepoolest, ma pean märkima, et ma täna hommikul ärkasin.” Samas laadis muhedusi lennutab ta edasi „Pehmetes ja karvastes“ Lennart Meri ja Konstantin Pätsi seltsis.
2006. aasta presidendivalimistel üritas Rüütel teiseks ametiajaks Kadriorgu jääda, olles end eelnevalt alandanud KeRa pakti garandiks, ent sai endast pea veerand sajandit noorema Toomas Hendrik Ilvese käest lüüa. Paraku pole Ilves, kellest loodeti Lennart Meri mantlipärijat, ennast Rüütlist kuigivõrd osavama kõnemehe — ega ka suurema riigimehena — ilmutanud.
Kadestamisväärselt suurepärases füüsilises vormis Rüütel on veel nüüdki ühiskondlikult aktiivne, töötab ÜRO eksperdina ning käis hiljuti nõustamas Ukraina poliitikuid reformide tegemisel ja kodanikuühiskonna kujundamisel. Tal on oma kindel ja väärikas koht meie lähiajaloos, mis aga juba sünniaasta tõttu ei saagi olla lihtsalt ja üheselt määratletav.
KERTTU PASSDELFI
7. mai 2008
Ansipi arvamusi ajakirjandusest
Andrus Ansip välistab koalitsioonilepingus lubatu kallale minemise ning arvab, et riigi kulutamisvõimaluste ümberhindamise käigus peaks keskenduma 1990. aastate alguses tehtud otsuste revideerimisele.
“Ülevaatamisel ei peaks puudutama valitsuslepingus olevaid asju,” ütles Ansip Päevalehele. “Keegi pole seni vaadanud punkte, mis lepiti kokku juba 1990-ndate alguses, kirjutab Eesti Päevaleht.
Näiteks on palju räägitud riigikogu liikmete palkade sidumisest riigi keskmise palgaga. Samuti on kohtunike palgad senini seotud keskmise palgaga ja neil on veelgi ametihüvesid,” tõi ta mõne näite kuludest, mis on tema arvates saanud praegu põhjendamatuks.
Ansip lisas, et selliseid kulusid on riigieelarves miljardite eest. “Niisuguseid rahva õiglustundega ilmselgelt vastuolus olevaid asju on teisigi. Need muudatused tuleb ära teha,” rääkis ta.
Rahandusminister Ivari Padar esitles esmaspäevasel valitsuskabineti erakorralisel istungil oma ülevaadet sellest, mil moel saaks riik majanduskasvu vähenemisest tingitud 2009. aasta tulude ja kulude prognoosi mõistlikult vähendada. Padar arvas, et uute oludega arvestamiseks peaksid kõik kulud olema läbirääkimisteks avatud.
“Palju kulutusi on seadustega ette nähtud. Meie ei ütle ette, milliseid seadustega ette nähtud kulusid peaksid ministeeriumid muutma, kuid need on materjalides konkreetsete seaduste lõikes esile toodud,” rääkis Padar. Tema sõnul moodustavad võimuerakonnad komisjoni, mis teeb vajaminevad poliitilised otsused just selliste kulude muutmiseks.
Vihjates esmaspäevasele Padari esinemisele, väljendas Ansip eile varjamatut rahulolematust rahandusministeeriumi tööga. Peaministri arvates peaks mai lõpuks valmiv riigi eelarvestrateegia nägema välja hoopis teistsugune, kui see oli näiteks mullu. “Riigi eelarvestrateegia ei saa olla selline, nagu ta oli eelmistel aastatel. Viimastel aastatel on eelarvestrateegia muutunud pea sama detailseks kui päris eelarve.”
Näiteks eelmisel aastal valitsuse heakskiidu saanud dokument oli 131lehekülge pikk ning sätestas väga detailselt kõigile ministeeriumidele ning teistele riigiasutustele järgnevaks neljaks aastaks ettenähtud kulud.
Ansip osundas seadusele ning väitis, et see dokument ei peaks olema nii pikk ja keeruline. “See tähendab, et eelarvestrateegia peaks olema suurema üldistuastmega ja vähem detailiseeritud. 2003. aastal polnud seal pea ühtki arvu, kuid eelmiseks aastaks oli see muutunud justkui järgmise nelja aasta eelarveks,” sõnas Ansip, lisades, et kaks korda aastas pole mõtet eelarvet teha.
Valitsus peab praegu kõnelusi nimelt riigi eelarvestrateegia koostamiseks, mis tuleb seaduse järgi kinnitada mai lõpuks. Seaduse kohaselt on see dokument aluseks järgmise aasta riigieelarve koostamisel, mis seisab ees sügisel.
ANDRUS ANSIP
“Ülevaatamisel ei peaks puudutama valitsuslepingus olevaid asju,” ütles Ansip Päevalehele. “Keegi pole seni vaadanud punkte, mis lepiti kokku juba 1990-ndate alguses, kirjutab Eesti Päevaleht.
Näiteks on palju räägitud riigikogu liikmete palkade sidumisest riigi keskmise palgaga. Samuti on kohtunike palgad senini seotud keskmise palgaga ja neil on veelgi ametihüvesid,” tõi ta mõne näite kuludest, mis on tema arvates saanud praegu põhjendamatuks.
Ansip lisas, et selliseid kulusid on riigieelarves miljardite eest. “Niisuguseid rahva õiglustundega ilmselgelt vastuolus olevaid asju on teisigi. Need muudatused tuleb ära teha,” rääkis ta.
Rahandusminister Ivari Padar esitles esmaspäevasel valitsuskabineti erakorralisel istungil oma ülevaadet sellest, mil moel saaks riik majanduskasvu vähenemisest tingitud 2009. aasta tulude ja kulude prognoosi mõistlikult vähendada. Padar arvas, et uute oludega arvestamiseks peaksid kõik kulud olema läbirääkimisteks avatud.
“Palju kulutusi on seadustega ette nähtud. Meie ei ütle ette, milliseid seadustega ette nähtud kulusid peaksid ministeeriumid muutma, kuid need on materjalides konkreetsete seaduste lõikes esile toodud,” rääkis Padar. Tema sõnul moodustavad võimuerakonnad komisjoni, mis teeb vajaminevad poliitilised otsused just selliste kulude muutmiseks.
Vihjates esmaspäevasele Padari esinemisele, väljendas Ansip eile varjamatut rahulolematust rahandusministeeriumi tööga. Peaministri arvates peaks mai lõpuks valmiv riigi eelarvestrateegia nägema välja hoopis teistsugune, kui see oli näiteks mullu. “Riigi eelarvestrateegia ei saa olla selline, nagu ta oli eelmistel aastatel. Viimastel aastatel on eelarvestrateegia muutunud pea sama detailseks kui päris eelarve.”
Näiteks eelmisel aastal valitsuse heakskiidu saanud dokument oli 131lehekülge pikk ning sätestas väga detailselt kõigile ministeeriumidele ning teistele riigiasutustele järgnevaks neljaks aastaks ettenähtud kulud.
Ansip osundas seadusele ning väitis, et see dokument ei peaks olema nii pikk ja keeruline. “See tähendab, et eelarvestrateegia peaks olema suurema üldistuastmega ja vähem detailiseeritud. 2003. aastal polnud seal pea ühtki arvu, kuid eelmiseks aastaks oli see muutunud justkui järgmise nelja aasta eelarveks,” sõnas Ansip, lisades, et kaks korda aastas pole mõtet eelarvet teha.
Valitsus peab praegu kõnelusi nimelt riigi eelarvestrateegia koostamiseks, mis tuleb seaduse järgi kinnitada mai lõpuks. Seaduse kohaselt on see dokument aluseks järgmise aasta riigieelarve koostamisel, mis seisab ees sügisel.
ANDRUS ANSIP
6. mai 2008
Vabadussammas = pronkssõdur
Kuuldes, et kavandatava vabadussamba kohalt leiti inimluid, turgatas kohe pähe: vabadussambast saab ikkagi pronkssõdur! Puudub veel telk väljakaevamiste ja muude ettevalmistustööde kattevarjuks.
Imelik on see, et luid peetakse Teise maailmasõja ajast pärinevaks, aga mitte keegi ei arvanud ette, et sealt neid leida võiks. Aga äkki on neid seal veel? Kuidas enne teada ei olnud, et seal võiks matmispaik olla?
Tõnismäe puhul rääkis peaminister palju sellest, et haudadel ei sobi trampida ja viina juua. Sealt tuli hukkunute säilmed kindlasti ära viia. Aga kas endisesse matmispaika ikka sobib oma ideoloogilist suursümbolit püstitada, see on küsimus.
Esialgsetel andmetel on tegu vene sõdurite jäänustega. Mis te arvate, kuidas see venelastele mõjub, kui nende sõdurite eelviimasesse rahupaika — sest eks nad maetakse ümber — püstitatakse Vabadussõja võidusammas? Tekkiv ideoloogiline segapuder on salgamatult suur.
Kui tõesti on tegu vene sõdurite surnukehadega, siis läheb jamaks, seda ma ütlen.
Lennart R.
vt ka http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=18823675
Imelik on see, et luid peetakse Teise maailmasõja ajast pärinevaks, aga mitte keegi ei arvanud ette, et sealt neid leida võiks. Aga äkki on neid seal veel? Kuidas enne teada ei olnud, et seal võiks matmispaik olla?
Tõnismäe puhul rääkis peaminister palju sellest, et haudadel ei sobi trampida ja viina juua. Sealt tuli hukkunute säilmed kindlasti ära viia. Aga kas endisesse matmispaika ikka sobib oma ideoloogilist suursümbolit püstitada, see on küsimus.
Esialgsetel andmetel on tegu vene sõdurite jäänustega. Mis te arvate, kuidas see venelastele mõjub, kui nende sõdurite eelviimasesse rahupaika — sest eks nad maetakse ümber — püstitatakse Vabadussõja võidusammas? Tekkiv ideoloogiline segapuder on salgamatult suur.
Kui tõesti on tegu vene sõdurite surnukehadega, siis läheb jamaks, seda ma ütlen.
Lennart R.
vt ka http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=18823675
4. mai 2008
Väärib kaasamõtlemist ja -ütlemist!
Kloonitud vabadus
Paljudele võib analoogia Dolly-nimelise lamba geneetilistehnilise kloonimise ja Eesti Vabariigi ad integrum poliitiliste tehnoloogiatega taastamise vahel absurdina tunduda. Kartmata kohest ja kiiret, alati üksmeelset inkvisitsioonikohtu otsust, võib aga üht-teist leida ja ka selgelt näha.
Eriti oluliseks muutub fenomen tänu isegi teadusajakirjades mahavaikitud suhteliselt väiksele, kuid üliolulisele detailile. Nimelt saab kloon tasuta kaasaandena kaasa kloonitava vanuse, jätkates vananemist. Restitutsiooni käigus taastatud Eesti demokraatia ei saanud seega kaasa mitte ainult vaieldamatud edusammud, vaid ka vanuse. Seega ei ole ilmselt praegust demokraatiat sugugi õige pidada “nooreks” — sai ta ju kolmekümnendate lõpust kaasa hädad, mis praegu jõudsalt arenevad.
Vana süü ilma uue ülesandeta
Uue ja nn suure ülesande puudumisele ühiskonnas on viidanud paljud poliitikud, vaimuinimestest kõnelemata (siin on kattuvus kahjuks väike). Eesti demokraatia üks häda peitub vabaduse reetmises poliitiliste vabaduste kaitsel.
Selle üks võimalik põhjus on pidevalt suurenev vahe vabaduse ja tõe vahel. Tulemuseks on liberaalse demokraatia mängumaa loovutamine kas kommunistidele või fašistidele. Neile mõlemale vastu seistes sünnitas ühiskond juba pärast vapside meeleheitlikku katset midagi päästa diktatuuri, mida maailm sellisena ka käsitles. Praeguseks oleme saanud suurel määral sellesama klooni — liberaaldemokraatliku teadvuse lagunemise.
Juba 30. aastate lõpul olid valitsemas inimesed, kellega polnud võimalik läbi rääkida ja suhelda, tegemist oli eeskätt majanduslikust konjunktuurist sõltuva seltskonnaga. Nn arenenud demokraatiate tingimustes algab vastupanu sellistele isikutele spontaanselt ning selleks polegi alati vaja enamust parlamendis.
Olemata suured vaimu- ja majandusinimesed,. püüavad nad ometi jätta võimsate inimeste muljet. Ükskõik, millise lipu all nad tegutsevad, kujutavad nad tegelikult kõige otsesemat ohtu kultuurile. Nad ei olegi hirmuäratavad mitte niivõrd oskuse poolest provotseerida konflikte, kasutada jõudu või isegi vägivalda, vaid eelkõige sellega, et nad on kättesaamatud igasugusteks kõnelusteks.
Tõde toodavad nad ise, muutes selle rahvale kohustuslikuks. Nende ideed võivad muutuda hetkega ning kuna ideed on tõstetud tõe seisusesse, ei kuulu need vaidlustamisele. Ega totalitaarne riik ju suurt muud tähendagi, kui seda, et on üks ja õige tõde, partei, maailmavaade, ideoloogia, rahvas ja indiviid. Tegelikust tõest ja vabadusest see seltskond huvitatud ei ole.
Indiviidi asemele asub mass
Saada aimu vabaduse mõistest, seda “maitsta” osutub meie tingimustes ääretult raskeks. Siiani on meil vabaduseks nimetatud mida iganes, ainult mitte vabadust ennast. Vabadus tähendab meil vabadust sõdu pidada, pealt kuulata, alandada, sõimata niisama, ka vabadust vastutusest. Ometi ei peaks vabadus tähendama kohustust kellegi valele takka kiita. Tõe teenimisest ei saa juttu olla, objektiivne reaalsus on asendatud kellegi subjektiivse nägemuse või kas või hallutsinatsiooniga, igal juhul valega.
Mis asi see vabadus siis ikkagi on? Selle sõna taga olevat vaimset reaalsust on täna suhteliselt raske otsida. Aastasadu on hoolitsetud selle paradigma kadumise eest. Vaid poliitilisest vaatest ette või taha, vasakule või paremale siin ei piisa.
Kui kuidagi kirjeldada vabaduse vaimset olemust, peaks aru saama, et kõik, mis inimesel on, erineb temast endast, tema olemusest. Kõik, mida ma oman, võib olla samasugune ka kõikidel teistel. Samad võivad olla ju ka suhted, mille alusel me neid asju omame. Ühine ei saa olla vaid mina ise, minu olemus, isiksus.
Isiksuse alus ongi vaimsus, isiksus on sellisena nii subjekt kui ka objekt. Locke`i meelest kuulub inimese isiksus jumalale ja peab seetõttu olema riigis kaitstud kui “jumala vara”. Nõudmine, et riigis oleks vabaduse kord, tähendab siis isiksuse tingimusteta tunnustamist. Teisisõnu: riigistada võib ainult omandit ja mitte isiksust. Riiklik vägivald isiksuse kallal ei ole seega mitte ainult kuritegelik rünne inimese olemuse vastu, vaid ka kui sissetung jumala valdustesse, mis on nn metafüüsiline kriminaalsus.
Kodanikuühiskonnaga on lõpp
Kui erinevad ka polnud nõukogude kommunism, saksa natsism ja itaalia fašism, ühine on see, et nad loobusid liberaalsest tasakaalu ja diskussiooni printsiibist. Nii Hitler, Mussolini kui ka Lenin olid veendunud, et masside arusaamad kristalliseeruvad sellisel kujul, nagu juhid ette kujutasid ja jutlustasid, masside tahe allus juhtidele. Indiviidist siin juttu ei olnud, isiksustest rääkimata.
Selle mõtteviisi algeid leiab Rousseau´lt, kes selgitas, et üldrahvalik tahe on enamuse tahe, kuid võib olla ka vastupidi. Enamuse õigus kehtib siis, kui on kõikide valijate “sisemine ja väline vabadus”. Kui kehtib aga nende “mittevabadus” (st kui enamus on vähemusest majanduslikus sõltuvuses või pole näiteks piisavalt haritud), siis on õigustatud ka vähemuse õigus, mis muutub otsekohe ka enamuse õiguseks, kas või kohustuslikus korras. See on hetk, mil asju otsustatakse ilma arutlemata.
Prantsuse revolutsiooni loosungi idee — vabadus, võrdsus, vendlus — realiseerimise keerukust meie patuses maailmas näitas revolutsioon ise: vabaduse nimel unustati vendlus, vabadus eemaldati religioossest tõest. Oktoobrirevolutsioon Venemaal lükkas “ajaloo prügikasti” vabaduse — ja seda vendluse nimel, lahku kisti liberaalsus ja demokraatia.
Mida andis meile meie laulev revolutsioon? On see tõe eitamine vabaduse nimel või vastupidi? Tõe pähe on meile kuulutatud kõige erinevamaid seisukohti, aga neid ühendab ultimatiivsus. Vabadusest kõneldakse ohu kontekstis. Eri ideed, ükskõik kui jaburad, omandavad aga eelarvetes konkreetsed arvulised kehad, nad saavad kaalu ja massi, nad saavad senitundmatud nimed, mida keegi ei tunne, aga milles kahelda ka keegi ei julge.
Diskussioonid ei ole kahjuks võimalikud. Siiski on veel üks, mida on võimalik isiksusest lahti kangutada — tema õigus olla vait. Kui isiksustest saab rahvas-mass, võib rahulikumalt ohata, kodanikuühiskonnaga on lõpp. Äkki polegi paha?!
ANDRES RAID
Paljudele võib analoogia Dolly-nimelise lamba geneetilistehnilise kloonimise ja Eesti Vabariigi ad integrum poliitiliste tehnoloogiatega taastamise vahel absurdina tunduda. Kartmata kohest ja kiiret, alati üksmeelset inkvisitsioonikohtu otsust, võib aga üht-teist leida ja ka selgelt näha.
Eriti oluliseks muutub fenomen tänu isegi teadusajakirjades mahavaikitud suhteliselt väiksele, kuid üliolulisele detailile. Nimelt saab kloon tasuta kaasaandena kaasa kloonitava vanuse, jätkates vananemist. Restitutsiooni käigus taastatud Eesti demokraatia ei saanud seega kaasa mitte ainult vaieldamatud edusammud, vaid ka vanuse. Seega ei ole ilmselt praegust demokraatiat sugugi õige pidada “nooreks” — sai ta ju kolmekümnendate lõpust kaasa hädad, mis praegu jõudsalt arenevad.
Vana süü ilma uue ülesandeta
Uue ja nn suure ülesande puudumisele ühiskonnas on viidanud paljud poliitikud, vaimuinimestest kõnelemata (siin on kattuvus kahjuks väike). Eesti demokraatia üks häda peitub vabaduse reetmises poliitiliste vabaduste kaitsel.
Selle üks võimalik põhjus on pidevalt suurenev vahe vabaduse ja tõe vahel. Tulemuseks on liberaalse demokraatia mängumaa loovutamine kas kommunistidele või fašistidele. Neile mõlemale vastu seistes sünnitas ühiskond juba pärast vapside meeleheitlikku katset midagi päästa diktatuuri, mida maailm sellisena ka käsitles. Praeguseks oleme saanud suurel määral sellesama klooni — liberaaldemokraatliku teadvuse lagunemise.
Juba 30. aastate lõpul olid valitsemas inimesed, kellega polnud võimalik läbi rääkida ja suhelda, tegemist oli eeskätt majanduslikust konjunktuurist sõltuva seltskonnaga. Nn arenenud demokraatiate tingimustes algab vastupanu sellistele isikutele spontaanselt ning selleks polegi alati vaja enamust parlamendis.
Olemata suured vaimu- ja majandusinimesed,. püüavad nad ometi jätta võimsate inimeste muljet. Ükskõik, millise lipu all nad tegutsevad, kujutavad nad tegelikult kõige otsesemat ohtu kultuurile. Nad ei olegi hirmuäratavad mitte niivõrd oskuse poolest provotseerida konflikte, kasutada jõudu või isegi vägivalda, vaid eelkõige sellega, et nad on kättesaamatud igasugusteks kõnelusteks.
Tõde toodavad nad ise, muutes selle rahvale kohustuslikuks. Nende ideed võivad muutuda hetkega ning kuna ideed on tõstetud tõe seisusesse, ei kuulu need vaidlustamisele. Ega totalitaarne riik ju suurt muud tähendagi, kui seda, et on üks ja õige tõde, partei, maailmavaade, ideoloogia, rahvas ja indiviid. Tegelikust tõest ja vabadusest see seltskond huvitatud ei ole.
Indiviidi asemele asub mass
Saada aimu vabaduse mõistest, seda “maitsta” osutub meie tingimustes ääretult raskeks. Siiani on meil vabaduseks nimetatud mida iganes, ainult mitte vabadust ennast. Vabadus tähendab meil vabadust sõdu pidada, pealt kuulata, alandada, sõimata niisama, ka vabadust vastutusest. Ometi ei peaks vabadus tähendama kohustust kellegi valele takka kiita. Tõe teenimisest ei saa juttu olla, objektiivne reaalsus on asendatud kellegi subjektiivse nägemuse või kas või hallutsinatsiooniga, igal juhul valega.
Mis asi see vabadus siis ikkagi on? Selle sõna taga olevat vaimset reaalsust on täna suhteliselt raske otsida. Aastasadu on hoolitsetud selle paradigma kadumise eest. Vaid poliitilisest vaatest ette või taha, vasakule või paremale siin ei piisa.
Kui kuidagi kirjeldada vabaduse vaimset olemust, peaks aru saama, et kõik, mis inimesel on, erineb temast endast, tema olemusest. Kõik, mida ma oman, võib olla samasugune ka kõikidel teistel. Samad võivad olla ju ka suhted, mille alusel me neid asju omame. Ühine ei saa olla vaid mina ise, minu olemus, isiksus.
Isiksuse alus ongi vaimsus, isiksus on sellisena nii subjekt kui ka objekt. Locke`i meelest kuulub inimese isiksus jumalale ja peab seetõttu olema riigis kaitstud kui “jumala vara”. Nõudmine, et riigis oleks vabaduse kord, tähendab siis isiksuse tingimusteta tunnustamist. Teisisõnu: riigistada võib ainult omandit ja mitte isiksust. Riiklik vägivald isiksuse kallal ei ole seega mitte ainult kuritegelik rünne inimese olemuse vastu, vaid ka kui sissetung jumala valdustesse, mis on nn metafüüsiline kriminaalsus.
Kodanikuühiskonnaga on lõpp
Kui erinevad ka polnud nõukogude kommunism, saksa natsism ja itaalia fašism, ühine on see, et nad loobusid liberaalsest tasakaalu ja diskussiooni printsiibist. Nii Hitler, Mussolini kui ka Lenin olid veendunud, et masside arusaamad kristalliseeruvad sellisel kujul, nagu juhid ette kujutasid ja jutlustasid, masside tahe allus juhtidele. Indiviidist siin juttu ei olnud, isiksustest rääkimata.
Selle mõtteviisi algeid leiab Rousseau´lt, kes selgitas, et üldrahvalik tahe on enamuse tahe, kuid võib olla ka vastupidi. Enamuse õigus kehtib siis, kui on kõikide valijate “sisemine ja väline vabadus”. Kui kehtib aga nende “mittevabadus” (st kui enamus on vähemusest majanduslikus sõltuvuses või pole näiteks piisavalt haritud), siis on õigustatud ka vähemuse õigus, mis muutub otsekohe ka enamuse õiguseks, kas või kohustuslikus korras. See on hetk, mil asju otsustatakse ilma arutlemata.
Prantsuse revolutsiooni loosungi idee — vabadus, võrdsus, vendlus — realiseerimise keerukust meie patuses maailmas näitas revolutsioon ise: vabaduse nimel unustati vendlus, vabadus eemaldati religioossest tõest. Oktoobrirevolutsioon Venemaal lükkas “ajaloo prügikasti” vabaduse — ja seda vendluse nimel, lahku kisti liberaalsus ja demokraatia.
Mida andis meile meie laulev revolutsioon? On see tõe eitamine vabaduse nimel või vastupidi? Tõe pähe on meile kuulutatud kõige erinevamaid seisukohti, aga neid ühendab ultimatiivsus. Vabadusest kõneldakse ohu kontekstis. Eri ideed, ükskõik kui jaburad, omandavad aga eelarvetes konkreetsed arvulised kehad, nad saavad kaalu ja massi, nad saavad senitundmatud nimed, mida keegi ei tunne, aga milles kahelda ka keegi ei julge.
Diskussioonid ei ole kahjuks võimalikud. Siiski on veel üks, mida on võimalik isiksusest lahti kangutada — tema õigus olla vait. Kui isiksustest saab rahvas-mass, võib rahulikumalt ohata, kodanikuühiskonnaga on lõpp. Äkki polegi paha?!
ANDRES RAID
1. mai 2008
Vabadusssammas on asunud tegutsema
Odioosne "vabadussammas" on asunud juba tegutsema, püüdes kõrvaldada teele ette jäänud loomeinimesi.
Loe:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=18798684
http://www.epl.ee/artikkel/427518
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=18801939
Loe:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=18798684
http://www.epl.ee/artikkel/427518
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=18801939
Tellimine:
Postitused (Atom)