Ükski ei ole seletanud lihtsurelikele ära, millal on riigieelarve kärpimine n.-ö. normaalne, st. igapäine asi. Kas on vaja? On küll, kui sôna ”kriis” on sel puhul kohatu. Umbes nagu on kohatu sôna ”hunt”, mille asemel tunnukse sôna ”kriimsilm” märksa ilusam (kriimsilmset kassi trehvan ma sageli. Kriimsilmset hunti ei näe loomaaiaski).
Kui lahja lehma seitseaastak ongi normaalne, siis kindlasti ei normaalne eeldada, et need aastad mööduvad kôigest ühe kvartaliga. Siis on tegemist väga raske kriisiga loomakasvataja peas. Môeldes olukorrale Eesti ”looja laias loomaias” (August Sang) ma seetôttu sôna ”kriis” ei kardaks. Kas me tuleme majanduslikust kitsikusest välja mône vôi seitsme aastaga, selle üle pole veel vaidluseks läinud ja vaidlused teatavasti polegi tegu. Nina tôstmine vee peale nôuab aga just tegusid; uppuja vee all ei vaidle. Kuid ma näen kriisi tähenduses ’olukorra juhitamatus pikemat aega + oma jôu piisamatus’ mitte seal, vaid siin selles, et me ei näe (ei oska, ei taha jne.) seda, mida toob eelarve kärpimine enesega kaasa eelarveridadest paberil väljaspool, tegelikus elus. Ega otsi ei tômmata kokku ainult rasketel aegadel, seda tehakse kogu aeg. Seevastu koomamale tuleb ennast tômmata nimelt kitsates oludes, mil ruumi on vähe. Kui avar meie ruum praegu on – ja mitte hetkeks, vaid aastateks?
Konkreetsem olles: kui suurel määral sunnib praegune eelarvekriis meid muutma oma suhet kultuuri, järelikult ka loomingusse? Aastal 1988 ei sôdinud loomeliidud kapitalismiga. Sôditi nôukogude korra inertsiga. Kultuurkapital taastati 1995, seitse aastat hiljem. Tänavu tuleb südametunnistusega loojatel sôdida sellega, keda/mida nimetab Hando Runnel mammonismiks. Mammonism on kapitalismi värd, kuratlik seepoolest, et ta ei jää minevikku. Me ei ole ses suhtes aga enam üks pere nagu tookord.
Praktiline näide on pisut riukalik. Niihästi ENE kui ka ENE/EE ettetellimised olid suurüritused. Tollal leidus peresid, kes jäid EE juurde ega tellinud uut. Ent vaevalt oli peret, kes kujutlenuks, et sünkroonselt vôiksid ilmuda omavahel konkureerivad entsüklopeediad. Hetkel me oleme niisugusele sünkrooniale väga lähedal, sest tulevane TEA entsüklopeedia on andnud selgesti môista, et ta on parem ja rahvuslikum kui ENE/EE. On vôi mitte, pole oluline siin. Siinkohal on oluline, kuidas käituvad need inimesed, kellel on ENE/EE lôpuni välja ostmata. Tegelikult on nad oma väljaande ära raisanud. Kust me vôtame, et TEA entsüklopeediat tellides on nad targemad ja et eriti targad on nood, kes, ENE/EE-d terviklikul kujul omamata, ostavadki TEA entsüklopeedia välja tingimata lôpuni. Miks me arvame, et ka nemad ei väsi? Eriti kui neil tuleb tasuda eluaseme ja ôpingulaenud jne. enne, sest entsüklopeedia väljaostmislaenu teatavasti ei ole.
Üldistatud kujul – kriis eelarvepoliitikas jôuab ka konfliktini kultuuri nn. tarbimises. Vôimalik, et seal algas ta juba märksa varem. Kuna niisugustel aegadel tuleb olla eriti leidlik ja hüsteeria seda kunagi ei ole, siis ikkagi ootab lahendamist seegi, kuidas sobib ühel ajakirjanikul (vôi mistahes loojal) kirjutada teisest enne nekroloogi. Kui kaugele tohib näiteks irvitamisega minna?
Tingimusel, et vôimalused on pariteetsed ja keelualad on vaikimisi kokku lepitud, vôib irvitada piiramatult. Vastasel korral hakkab elu irvitama sinu üle ja sa jäädki igaveseks teiseks kaotaja môttes. See on see, millest Kadri Kôusaar aru pole saanud. Rahu justkui on, ehkki ta on kestev sôda. Kriimsilmatud hundid kriimsilmsete kasside keskel.
Mina eelistan ses olukorras teist maailma.
Tähtveres 19. mail 2008
Kui lahja lehma seitseaastak ongi normaalne, siis kindlasti ei normaalne eeldada, et need aastad mööduvad kôigest ühe kvartaliga. Siis on tegemist väga raske kriisiga loomakasvataja peas. Môeldes olukorrale Eesti ”looja laias loomaias” (August Sang) ma seetôttu sôna ”kriis” ei kardaks. Kas me tuleme majanduslikust kitsikusest välja mône vôi seitsme aastaga, selle üle pole veel vaidluseks läinud ja vaidlused teatavasti polegi tegu. Nina tôstmine vee peale nôuab aga just tegusid; uppuja vee all ei vaidle. Kuid ma näen kriisi tähenduses ’olukorra juhitamatus pikemat aega + oma jôu piisamatus’ mitte seal, vaid siin selles, et me ei näe (ei oska, ei taha jne.) seda, mida toob eelarve kärpimine enesega kaasa eelarveridadest paberil väljaspool, tegelikus elus. Ega otsi ei tômmata kokku ainult rasketel aegadel, seda tehakse kogu aeg. Seevastu koomamale tuleb ennast tômmata nimelt kitsates oludes, mil ruumi on vähe. Kui avar meie ruum praegu on – ja mitte hetkeks, vaid aastateks?
Konkreetsem olles: kui suurel määral sunnib praegune eelarvekriis meid muutma oma suhet kultuuri, järelikult ka loomingusse? Aastal 1988 ei sôdinud loomeliidud kapitalismiga. Sôditi nôukogude korra inertsiga. Kultuurkapital taastati 1995, seitse aastat hiljem. Tänavu tuleb südametunnistusega loojatel sôdida sellega, keda/mida nimetab Hando Runnel mammonismiks. Mammonism on kapitalismi värd, kuratlik seepoolest, et ta ei jää minevikku. Me ei ole ses suhtes aga enam üks pere nagu tookord.
Praktiline näide on pisut riukalik. Niihästi ENE kui ka ENE/EE ettetellimised olid suurüritused. Tollal leidus peresid, kes jäid EE juurde ega tellinud uut. Ent vaevalt oli peret, kes kujutlenuks, et sünkroonselt vôiksid ilmuda omavahel konkureerivad entsüklopeediad. Hetkel me oleme niisugusele sünkrooniale väga lähedal, sest tulevane TEA entsüklopeedia on andnud selgesti môista, et ta on parem ja rahvuslikum kui ENE/EE. On vôi mitte, pole oluline siin. Siinkohal on oluline, kuidas käituvad need inimesed, kellel on ENE/EE lôpuni välja ostmata. Tegelikult on nad oma väljaande ära raisanud. Kust me vôtame, et TEA entsüklopeediat tellides on nad targemad ja et eriti targad on nood, kes, ENE/EE-d terviklikul kujul omamata, ostavadki TEA entsüklopeedia välja tingimata lôpuni. Miks me arvame, et ka nemad ei väsi? Eriti kui neil tuleb tasuda eluaseme ja ôpingulaenud jne. enne, sest entsüklopeedia väljaostmislaenu teatavasti ei ole.
Üldistatud kujul – kriis eelarvepoliitikas jôuab ka konfliktini kultuuri nn. tarbimises. Vôimalik, et seal algas ta juba märksa varem. Kuna niisugustel aegadel tuleb olla eriti leidlik ja hüsteeria seda kunagi ei ole, siis ikkagi ootab lahendamist seegi, kuidas sobib ühel ajakirjanikul (vôi mistahes loojal) kirjutada teisest enne nekroloogi. Kui kaugele tohib näiteks irvitamisega minna?
Tingimusel, et vôimalused on pariteetsed ja keelualad on vaikimisi kokku lepitud, vôib irvitada piiramatult. Vastasel korral hakkab elu irvitama sinu üle ja sa jäädki igaveseks teiseks kaotaja môttes. See on see, millest Kadri Kôusaar aru pole saanud. Rahu justkui on, ehkki ta on kestev sôda. Kriimsilmatud hundid kriimsilmsete kasside keskel.
Mina eelistan ses olukorras teist maailma.
Tähtveres 19. mail 2008
PEETER OLESK
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar