Ajalugu ilma memodeta

Mis on „memo”, selle ühemõttelist definitsiooni pole. Võime vaid kokku leppida, et memo on kirjalik raport olukorrast memo kirjutamise eel. Isiklikust kirjast eristab eristab teda tõsiasi, et memo on töödokument asjaajamiseks. Ametlik kiri jällegi peab sisaldama rekvisiite, palveid ja, mis kõige tähtsam, ootust vastusele. Nõukogude (termo)tuuma-uuringute esimene juht, akadeemik Igor Kurtšatov (1903-1960) sõna memo ei kasutanud. Tema nimetas vastavaid pabereid – ma translitereerin – „pisjdokumentideks”. Suurema osa asjadest korraldas ta aga suuliselt, kas näost näkku või valitsusside telefoni kaudu. Episoodist, mis tuleb kõne alla järgnevalt, ei ole minu teades ainsatki memot.
Kell oli õhtul seitse, kui ümmarguse laua taga ühe peadirektori kabinetis istus 6 meest. Kantseleipersonal oli lahkunud, sest tööpäev oli läbi. Üks kuuest oli Toomas Hendrik Ilves, praegune Eesti Vabariigi president. Teine olin mina, tollal Tartu Ülikooli Raamatukogu direktor. Ülejäänud jäägu saladuseks. „Õhtukorras” oli ainult üks küsimus: mida on vaja selleks, et Toomas Hendrik Ilves oleks uus välisminister. Oli vaja ta pehmeks või ära rääkida.
Aasta oli 1996, aastaajaks hilissügis. Tiit Vähi juhitud valitsuse välisminister Siim Kallas oli otsustanud minna mujale, kuid koht oli vaja täita kiiresti ja mitte ainult seepärast, et seda kohta juba himustati. Välisministri määramatu ajutisus tähendab rahvusvahelistes suhetes täiendava julgeolekugarantii puudumist. See oli kõigile kuuele ümber laua selge nagu aabitsatõde, mida ta ongi.
Oli näha, kuidas Toomas Hendrik Ilves kõhkleb ja üldse rääkis ta umbkaudu kolme tunni kestes kõige vähem. Ei mingit pihtimist seeüle, kui kahju on jätta maha suursaadiku alaline residents Washingtonis ja akreditsioon Kanadasse ning Mehhikosse. Küsimus seisnes selles, kui kaua püsib Tiit Vähi valitsus ja kui siduvad on tema valitsuse prioriteedid järgmistele valitsustele ning täidesaatvale võimule tervikuna (või ka ametkonniti). Polnud saladus, et Tiit Vähi oli ja on esmajoones majandusmees valdkonnas, mida nõukogude ajal nimetati väliskaubanduseks. Kuidas see toimib, seda on eestlasel kõige kergem lugeda Soome ajaloost perioodil 1956-1992. Märksa raskem on kirjeldada Tiit Vähi poliitilist liini, sest see ei kulgenud vaakumis. Üks põhjusi Toomas Hendrik Ilvesel kõhelda oli oht jääda EV presidendi ja peaministri kui haamri ja alasi vahele ehk kahe tule alla. Suursaadik saab olla solist, välisminister ei tohi olla.
Veel üks põhjusi oli tõsiasi, et valitsuse liige kas kuulub koalitsioonis esindatud erakonda või on poliitiliselt imaginaarne ja sellisena ebamugav partner. Olla sotsiaaldemokraat tähendab asuda tsentrist vasakul. Kuuluda sinna pole mingi patt, ent ei tohi unustada, kuidas sotsiaaldemokraatia ise on olemuselt kompromiss või ambivalents ehk segausklikkus, sest sa võid olla kord sotsialist, kord jällegi demokraat – kuidas kunagi.
Tol õhtul me nii sügavale ei läinud. Meie asi oli aidata Toomas Hendrik Ilves mõnest kõhklusest üle ja kui me lõpetasime, siis valitses teadmine, et ta on nõus enda soovitamisega välisministri kohale. Läks, nagu me olime kokku leppinud.
On midagi, mida me ei tea. Me ei tea, mida õpetas Lennart Meri Arnold Rüütlile ja mida Arnold Rüütel omakorda Toomas Hendrik Ilvesele. Kõik kolm on eriomasel viisil andnud mõista, kuidas just nemad võivad aidata iseseisvust päästa. Kaudselt on niisugusesse mõistaandmisse kodeeritud hoiatus nende eest, kes võiksid meid reeta. Hakata olema president hirmust – mismoodi peaks presidendikandidaadiga vestlev suursaadik sellest oma päritolumaale kirjutama? Kui ta kirjutab tõtt, peaks tema päritolumaa aitama sellest hirmust jagu saama, ent ühtlasi selgitama, millest võib säärane hirm olla tingitud.
Võib-olla sellest, et pole selge, kelle president sa oled, sest valitakse küll sind, aga aetakse oma asja.

PEETER OLESK
Tähtvere mõisas 30. jaanuaril 2011