SAVISAAR JA TEISED - PSÜHHOANALÜÜTILINE ETÜÜD

Huvipakkuv kirjutis kirjanik Kalle Käsperilt Õhtulehes


Ahtlo Lobjakas on kirjutanud mitu head artiklit sellest, kuidas Savisaare juhtum on seadnud ohtu meie demokraatia. Kapo ärakasutamine opositsiooni mahasurumiseks ja presidendi ähvardused käituda kujul, mis kuidagi pole kooskõlas konstitutsiooniga, näitavad kogu lugu meile hoopis teises valguses. Eesti pole tänu nendele kahele artiklile enam must-valge.
Mina tahaksin sama kaasust analüüsida teisest, psühholoogilisest vaatevinklist.

Meie noorema põlve poliitikute ja sama vana ajakirjanduse suhtumises Savisaaresse on midagi, mis oleks väga rõõmustanud Freudi. Meie ees on klassikaline Oidipuse kompleks, kus poeg alateadlikult vihkab isa ja üritab teda hävitada. Kulmineerub see hoiak muidugi Mart Laari mõrtsukaliku naudinguga sooritatud püstolilaskudes Savisaare pildi pihta, mida nooremad Õhtulehe lugejad ehk isegi ei tea, sest seda juhtumit ajakirjandus meenutada ei armasta, nagu ka katseid ameeriklastele maha müüa Eesti Energiat. Kas kujutaksite Tallinna Vee taustal ette, missugune oleks siis praegu elektri hind?

Valimiseelne operatsioon

Ühtegi teist Eesti poliitikut ei vihata nii nagu Savisaart.
Aga kuidas olekski võimalik veel kedagi niimoodi vihata? Viha on tugev tunne, see ei saa olla suunatud väikesele objektile. Võib äärmisel juhul vihata sääski en gros, tervikuna, kuid ühte konkreetset sääske...?
Inimeste maailmas on asi enam-vähem samamoodi – vihata saab üksnes isiksust. Isikut, kes söandab käituda teisiti kui enamus, kelle vigadestki kumab läbi midagi rohkemat kui paljas rumalus.

Kas te suudate kogu hingest vihata mõnda teist meie poliitikut, näiteks peaministrit? Või neid nannipunne, kes esimese häiresignaali peale põgenesid Tallinna koalitsioonist?

Mida nad – sotsdemid – sellega võitsid? Kas nad mõtlevad nüüd naasta endisesse olekusse, paremradikaalide šestjorka’ks?

Savisaar poleks kunagi niimoodi käitunud

Selle põgenemise tagant paistab kõige tavalisem hirm – ja just see on teine psühholoogiline aspekt, millest ma tahaksin rääkida.
Kampaania, mis praegu algatati, pole ju lihtsalt ühe poliitiku ebakorrektse käitumise paljastamine – see on, nagu on selge kõigile, valimiseelne operatsioon. Operatsioon, mille eesmärgiks on tekitada taas meie ühiskonnas erilaadne hirmuõhkkond – et keegi jumala eest ei julgeks hääletada Savisaare partei poolt.

Esimest korda kohtasin ma sellist psühholoogilist terrorit viimaste presidendivalimiste aegu. Kõik, mida ajalehed tollal kirjutasid, tagus ühte punkti – et valijamehed mingi hinna eest ei julgeks hääletada Arnold Rüütli poolt. See oleks justkui kohatu tegu, mida iga aus inimene pidi häbenema.
Ma pole kunagi elanud Austrias, Prantsusmaal ega Hollandis, kuid eemalt vaadates on mul tunne, et seal üritatakse samuti tekitada mõne poliitiku suhtes sellist õhkkonda. Et mis küll saab kodumaast, kui äkki tuleb võimule Le Pen, Haider või Wilders?

Kuid need mehed ei ilmunud ju tühjusest, nad kõik esindavad üht probleemi, mis ühiskonnas eksisteerib ja millest poliitkorrektne (või nagu sõnavõistluse kõige andekam osaline ütles – silmakirjalik) avalik arvamus eelistab vaikida, jaanalinnu kombel pead liivasse peites.
Nendega üritatakse seostada üht suurt minevikuviga, mis ei tohi enam kunagi korduda – natsismi, kuid minu arvates on sellises hirmuõhkkonna loomises rohkem natsismi algeid, kui nende omalaadi donkihhotede võitluses.

Savisaar tõi vabaduse

On veel üks, kolmas aspekt, mida me ei tohi unustada, aga mis on meil ometigi meelest läinud.

Kuidas ka keegi ei suhtuks Savisaaresse kui Keskerakonna liidrisse, on võimatu eitada tema teeneid iseseisvuse sünnis. Kui ma peaksin nimetama kolme inimese nime, kes tegid kõige rohkem ära selleks, et tänased noormehed ja neiud saaksid asutada kahe tunniga äriühingu, siis minna internetti ja sõimata nägu täis esimesel autoril, kelle mõtted neile ei meeldi, õhtul aga mängida pokkerit või lällata striptiisiklubis, siis need oleksid Gorbatšov, Jeltsin ja Savisaar.

Gorbatšov, sest tema andis kogu nõukogude rahvale, meie sealhulgas, vabaduse.
Jeltsin, sest tema kinkis suure žestiga ja ilma oma kaasmaalastele tagatisi nõudmata meile iseseisvuse.
Ja Savisaar, sest tema, meeldib see kellelegi või mitte, oli siinse iseseisvusliikumise liider.
Nii et kui me tõesti tahame lapseeast välja kasvada ja vaadata maailma kainelt ja erapooletult, siis oleks teatud annus tänulikkust ja aupaklikkust teretulnud iga sellise noore mehe või naise sõnavõtus, kes teeb juttu Savisaarest