Vôhikul on vôimatu öelda, millal hakati Nôukogude Eestis kasutama sôna ”marginaal” rahanduslikus môttes. Kindel on, et vähemasti valgustatumad pead tundsid seda sôna tuglaslikus tähenduses kui märkust millegi juurde vôi ka kirjalikku repliiki. Tuglasel on marginaalid seega pudemed, millest suuremat ei sugene, kuid mil on siiski iseseisev väärtus. Raamatuteadlane Hans Treumann kasutas samas plaanis sôna ”mistsell”, Paul Ariste ja tema môjul minagi sôna ”lugemisnope”.
Semantiline väli, millel kôik need sônad on omavahel sünonüümideks, on aga väga kitsas. Marginaal vôib tähendada ju ka ”äärmist” ehk ”tsentrist kaugeimal olevat”, mida ”lugemisnope” kindlasti ei ole. Just selles tähenduses kirjutavadki küllalt paljud Eesti poliitikud seda, nagu me oleksime Euroopas marginaalsed, kuna meist sôltub väga vähe jne. Tibatillukesed.
Kôik oleneb skaalast. Neli eestlast on olnud Nobeli nominendid: Marie Under, Friedebert Tuglas, Jaan Kross, Jaan Kaplinski. Teadaolevalt on olnud piraatide käes kôigest üks eestlane, Ardo Kalle. Ma aga vist ei eksi, kui arvan, et somaallaste hulgast pole pärit ainsatki Nobeli nominenti ja kui sealt keegi peaks tulema, siis rahu alal ehk ta peaks tegema piraatlusele lôpu. Teaduse vallas on see riik mitte marginaalne, vaid suisa kaardilt väljas.
Kas see on kôrbes traagika? Mingem idamale. Tunnistan otsekoheselt, et iga tuumapotentsiaaliga riik on minu jaoks kôrgema hariduse tasemel môtlemapanev, sest pole vôimalik, et kôrgtehnoloogiline seade liiguks eesli seljas. Konkreetselt on jutt Iraanist. Millega seletada, et kui Somaalias käib teadus üle môistuse, siis Pärsias on ta enam kui kontrolli all? Tuumariik ei môtle marginaalselt.
Mingem veelgi kaugemale maailma otsa, nimelt Hiinasse. Ma ei tunne seda riiki ja ôieti ka mitte rahvast. Sotsiaalantropoloogia vaatekohalt pole ometi kahelda, et rahvast, mida on poolteist miljardit, tuleb juhtida teisiti kui rahvast, keda on kokku vaevalt miljon. Ega me ei pea ôppima Hiinast esimest (ma môtlen ôppimist omaksvôtu korras). Hiinast on ôppida muud, näiteks karja ja indiviidi suhet. Siin, ma arvan, me ei ole marginaalid.
Me vôime aga säärasteks muutuda, kui ei paranda üht viga. Tartu Ülikoolis puudub orientalistika professuur. Orient, see on umbes 3 miljardit inimest. Mida saab teha üks professor? Väga palju, kui ta on autoriteet. Siit mu ettepanek: hiljemalt sügiseks 2009 Tartu Ülikooli professor orientalistikas. Kui see läbi läheks, oleksime vähem marginaalsed.
Olla rohkem marginaalne pole mingi ideaal. Marginaalid jäävad nurga taha. Ja nurga taga valitseb pätt. Säärane erineb piraadist ainult vormi poolest.
Tähtveres, 28. juulil 2008
PEETER OLESK
28. juuli 2008
24. juuli 2008
Mida inimlikku on Pekingi olümpiamängudes?
Lugesin hiljuti ühest päevalehest meediaarvustust telesaate kohta, milles tüsedaid naisi julgustati valima endale sobivad rõivad, et enesekindluse saavutatuna esineda ka peaaegu alasti kesklinna kõrghoone seinale kuvataval pildil. Eesti arvustaja meelest oli see mõttetu saade, tema kui mees poleks suutnud ette kujutada seda, et samasugust võimalust oleks pakutud ühele mehepojale. Ja üldse polevat mõtet inimeste mingi nõrga enesehinnanguga tegelda, vaid saata nad kohe jõusaali või tervisejooksule, et nad kaalu lihtsalt maha võtaksid ja vastaksid sellega paremini ühiskonnas aktsepteeritud normidele.
Me elame maailmas, kus inimlikkus taandub üha rohkem loomalike väärtuste (pro normide) ees. Reklaamides oleme juba näinud, kuidas sprinter muutub ühel hetkel leopardiks või tiigriks. Pekingi olümpia eel on ka ETV ekraanil korduvalt jooksnud kummaline reklaam, kus noored inimesed keelduvad olemast prillipapad või mingil moel teisiti eripärased, ja kinnitavad seejärel, et on tegelikult atleedid - järelikult ühiskonna poolt positiivselt aktsepteeritavad isiksused. Eripära on siis selle põhjal aina taunitav nähtus, primitiivne reeglipärasus aga igati vastuvõetav.Ent milline reeglipärasus?!
Ma ei kõneleks alfa-isaste temaatikast, mida on meie ajakirjandus patoloogiliselt võimendanud nagu ka sellega üksüheselt haakuvat vanemahüvituspoliitikat: lisanduge, paljunege, võtkem putukariigist üle massilise paljunemise ideaal, et sellega (väidetavalt) tagada väljasureva eesti rahvuse ellujäämise! Keegi ei vaevu aga sealjuures küsima, mis tähtsust või kvaliteeti on ühe rahvuse ja kultuuri puhul üldse selle esindajate arvukusel, volüümil või lausa massilisusel, mida me nagu nii kunagi ei saavuta. Nõukogude Liit oli kunagi maailma suurimaid riike, ka rahvaarvult, kuid missuguse väärtusega kultuuri see suutis sünnitada!? Pigem igasugust kultuuri tõhusalt hävitada, sealjuures aastakümneiks tasalülitades ka selle tuumikuks olnud tuhande aasta vanuse ja ülimalt rikka vene kultuuri.
Mind hirmutab pidev füüsilise paljunemise, kehalise võimekuse ja üleoleku, loomaliku eksistentsi ülistamine, mida paljundab ka eesti meedia, olgu siis niinimetatud tervislikkuse ideoloogia (kaalujälgijad) või kehakultuuri (spordikanalid) hüperboliseerimise kaudu. Ma usun, et tervisespordil on oma koht ühiskonnas, eriti nende ohjamisel, kes muidu tegeleksid lihtsalt destruktiivse lõhkumise, hävitamise ja oma elule sülitamisega. Ent sellest ei tohiks kujuneda rahvuslikku ideaali, paleust, mida peaksime kõik, olenemata oma füüsilistest eeldustest, allaheitlikult teenima.
Mind huvitab, mitut eesti spordihiiu (nimesid nimetamata) last te tunnete, kellest oleks kujunenud oluline eesti rahvuskultuuri edasiviija kas siis muusika, kujutava kunsti või teatri alal? Isegi spordimaailmas endas ei tundu järglased olevat reeglina ligilähedaseltki sama võimekad kui nende pärjatud vanemad. Muidugi, ka sport on vaid osa (keha)kultuurist, kuid see võrdlus muutub patoloogiliseks nii pea, kui vastandame selle osa kultuurist vaimsele kultuurile, eriti veel eelistades kehalist vaimsele. Tuleb küll tunnistada, et teistel kultuurialadel on pärilikkusel olnud märksa suurem kaal. Kas mitte seepärast, et panus on sel puhul tehtud pigem vaimsusele, mitte kehalise võimekuse rõhutamisele, mis on suuresti vaid looduse (loomalik) fenomen!?
Kas mitte Pierre de Coubertin, olümpiamängude traditsiooni taastaja, ei pürginud jätkates antiikseid olümpiamänge eelkõige rõhutama seda kui kultuurisündmust!? Mis on sellest tänaseks globaalsetes teleülekannetes ja reklaamitulvas järele jäänud? Minu arust küll vaid Puna-Hiina lihaste ja muu maailma dopingu(vastase võitluse)epopöa haipimine, pipardatuna rahvuslike ootuste ja lootustega, millel pole sageli aga mingit vähegi tõepärast reaalsuspõhja.
Me elame üha rohkem kummituslike kimääride maailmas, milleks olümpiamängud annavad taas kord ammendamatu ja samavõrd ülehinnatud võimaluse. See on nagu mingi totaalne totalisaator, milles pöörleme ja millel pole vähimatki pistmist maailmakultuuri seniste väärtushinnangute arendamisega ega isegi tõeliselt arvestatava ja ausa spordiajalooga. Järjekordsed olümpiamängud on meie jaoks taas kord muutumas mingiks loomade olümpiaks, reklaami olümpiaks, maailmakultuuri eiravaks või vähemasti tasalülitavaks kultuurinähtuseks. Mille nimel?
MART UMMELAS
Me elame maailmas, kus inimlikkus taandub üha rohkem loomalike väärtuste (pro normide) ees. Reklaamides oleme juba näinud, kuidas sprinter muutub ühel hetkel leopardiks või tiigriks. Pekingi olümpia eel on ka ETV ekraanil korduvalt jooksnud kummaline reklaam, kus noored inimesed keelduvad olemast prillipapad või mingil moel teisiti eripärased, ja kinnitavad seejärel, et on tegelikult atleedid - järelikult ühiskonna poolt positiivselt aktsepteeritavad isiksused. Eripära on siis selle põhjal aina taunitav nähtus, primitiivne reeglipärasus aga igati vastuvõetav.Ent milline reeglipärasus?!
Ma ei kõneleks alfa-isaste temaatikast, mida on meie ajakirjandus patoloogiliselt võimendanud nagu ka sellega üksüheselt haakuvat vanemahüvituspoliitikat: lisanduge, paljunege, võtkem putukariigist üle massilise paljunemise ideaal, et sellega (väidetavalt) tagada väljasureva eesti rahvuse ellujäämise! Keegi ei vaevu aga sealjuures küsima, mis tähtsust või kvaliteeti on ühe rahvuse ja kultuuri puhul üldse selle esindajate arvukusel, volüümil või lausa massilisusel, mida me nagu nii kunagi ei saavuta. Nõukogude Liit oli kunagi maailma suurimaid riike, ka rahvaarvult, kuid missuguse väärtusega kultuuri see suutis sünnitada!? Pigem igasugust kultuuri tõhusalt hävitada, sealjuures aastakümneiks tasalülitades ka selle tuumikuks olnud tuhande aasta vanuse ja ülimalt rikka vene kultuuri.
Mind hirmutab pidev füüsilise paljunemise, kehalise võimekuse ja üleoleku, loomaliku eksistentsi ülistamine, mida paljundab ka eesti meedia, olgu siis niinimetatud tervislikkuse ideoloogia (kaalujälgijad) või kehakultuuri (spordikanalid) hüperboliseerimise kaudu. Ma usun, et tervisespordil on oma koht ühiskonnas, eriti nende ohjamisel, kes muidu tegeleksid lihtsalt destruktiivse lõhkumise, hävitamise ja oma elule sülitamisega. Ent sellest ei tohiks kujuneda rahvuslikku ideaali, paleust, mida peaksime kõik, olenemata oma füüsilistest eeldustest, allaheitlikult teenima.
Mind huvitab, mitut eesti spordihiiu (nimesid nimetamata) last te tunnete, kellest oleks kujunenud oluline eesti rahvuskultuuri edasiviija kas siis muusika, kujutava kunsti või teatri alal? Isegi spordimaailmas endas ei tundu järglased olevat reeglina ligilähedaseltki sama võimekad kui nende pärjatud vanemad. Muidugi, ka sport on vaid osa (keha)kultuurist, kuid see võrdlus muutub patoloogiliseks nii pea, kui vastandame selle osa kultuurist vaimsele kultuurile, eriti veel eelistades kehalist vaimsele. Tuleb küll tunnistada, et teistel kultuurialadel on pärilikkusel olnud märksa suurem kaal. Kas mitte seepärast, et panus on sel puhul tehtud pigem vaimsusele, mitte kehalise võimekuse rõhutamisele, mis on suuresti vaid looduse (loomalik) fenomen!?
Kas mitte Pierre de Coubertin, olümpiamängude traditsiooni taastaja, ei pürginud jätkates antiikseid olümpiamänge eelkõige rõhutama seda kui kultuurisündmust!? Mis on sellest tänaseks globaalsetes teleülekannetes ja reklaamitulvas järele jäänud? Minu arust küll vaid Puna-Hiina lihaste ja muu maailma dopingu(vastase võitluse)epopöa haipimine, pipardatuna rahvuslike ootuste ja lootustega, millel pole sageli aga mingit vähegi tõepärast reaalsuspõhja.
Me elame üha rohkem kummituslike kimääride maailmas, milleks olümpiamängud annavad taas kord ammendamatu ja samavõrd ülehinnatud võimaluse. See on nagu mingi totaalne totalisaator, milles pöörleme ja millel pole vähimatki pistmist maailmakultuuri seniste väärtushinnangute arendamisega ega isegi tõeliselt arvestatava ja ausa spordiajalooga. Järjekordsed olümpiamängud on meie jaoks taas kord muutumas mingiks loomade olümpiaks, reklaami olümpiaks, maailmakultuuri eiravaks või vähemasti tasalülitavaks kultuurinähtuseks. Mille nimel?
MART UMMELAS
21. juuli 2008
Kuidas hõlmata hõlmamatut
Loe ka Delfi
Viimase aja suuremat sorti ettevõtmisi on meil “kommunismi” hukkamõistmine. Kõlab ilusasti, ent sisusse süüvides täiesti tühi ettevõtmine. Kuigi motiivina on ehk arusaadavgi teatud ringkondade ja isikute soov distantseerida end minevikulistest sidemetest. Kommunismi ei ehitatud kuskil valmis. Olematut hukka mõista või heaks kiita pole just eriti nutikas tegevus. Iseasi oleks hukka mõista mõne konkreetse maa kompartei üks või teine tegevus. Ülioluline on mõista, et halbade tegude toimepanijaiks pole kunagi olnud mõni -ism, vaid ikkagi konkreetsed isikud.
Kompartei kui sellise hukkamõistmine tõstataks küsimuse hukkamõistjate enda seosest hukkamõistetavaga, ja see oleks ebamugav. Samas tegutsevad siinsamas Euroopaski mitmel pool edasi legaalsed komparteid. Samas, sümboolne, mitte millekski kohustav ja indulgentsi kaasproduktina võimaldav hukkamõistuakt oleks saavutuse pähe väljapakutuna võrdlemisi meelitav.
Lennart Meri toonitas terrorismivastasest võitlusest kõneldes korduvalt, et -ismidega sõdida pole mõtet — neid saa saa kohtusse tuua ega häbiposti naelutada. Igasuguste -istidega on aga hoopis vastupidine lugu. Natsism (selle olemasolus ei kahtle vist küll keegi) mõisteti teadupärast ka hukka, kuid süüpingis istusid ikkagi konkreetsed isikud konkreetsete tegude eest.
Ka Mart Niklus on korduvalt juhtinud tähelepanu tõsiasjale, et praegune kommunismi hukkamõistmise kampaania paneb suuresti märgist mööda. Kui endised repressiivaparaadi töötajad jätkavad aastaid tagasi alustatut ja nende tegevusele ei kavatsegi anda ei õiguslikku ega kõlbelist hinnangut, siis ei muutu midagi.
Mida siis teha ja kuidas toimida? Kas hukka mõista teaduslik kommunism kui teooria? Selleks oleks vaja teadlasi, kes teooria olemuse pulkadeks lahti võtavad ning lahangu tulemused kiretult, rahvusvaheliselt aktsepteeritaval viisil välja toovad. Selleks peaks aga poe mõneks ajaks kinni panema ning aknale paigutatud silt “Inventuur” peaks kõigile kaugele näha olema.
Sellisel juhul ei peaks tulemuseks olema mitte niivõrd hinnanguline hukkamõistmine, vaid teooria absurdsuse või paikapidamatuse teaduslik põhjendus. Loosungeid peaks asendama konkreetsus.
Alati võib esitada küsimuse: “Härrased, mõistsite hukka, kuid mida te selle asemel välja pakute?” Vastus sellele peaks olema tasemel, mis pisut vastuvõetavam, kui meil laialt kasutusel olev “Ise oled loll”.
Teiseks peaks olema võimalik hukka mõista sellest teooriast johtuv sotsiaalne praktika ja kolmandaks tuleks anda õiguslik ja kõlbeline hinnang võimukandjatele, kes viisid ellu seda sotsiaalset praktikat, mille vaimseid ja füüsilisi vilju oleme sunnitud nautima tänaseni.
Seega, ühest küljest oleks vaja anda juriidiline hinnang, kuid see vajab täpset ja põhjalikku tõestust, ning teisalt vajame kõlbelist hinnangut. Muide, 1935. aastal toimunud rahvusliku kasvatuse II kongressil peeti Eestis valitsevaks kolme autoriteeti: teadust, ristiusku ja kommunismi, kusjuures viimatinimetatu ülesandena nähti “kosmopoliitilise sotsiaaalse ühiskonna organiseerimist”.
Aga kõlbeliselt ükskõikne ei saa anda kõlbelist hinnangut. Meie ühiskond on nimelt kõlbeliselt võrdlemisi indiferentne. Põhimõtteid asendab eeskätt pragmatism (õige on see, mis parasjagu kasulik). Seisukohtade erisuses on raske saavutada konsensust, veelgi raskem on seda aktsepteeritaval moel põhjendada.
Ja nii olemegi olukorras, et nüüd, kus meil oleks šanss esitada tervele maailmale argumenteeritud, teaduslikult tõestatud ja praktikaga kinnitatud kommunismi anamnees, kõlavad ikka pelgad üleskutsed ja loosungid.
Kust õppida? Saksamaa kogemus on esimene, mis meelde tuleb.
ANDRES RAID
15. juuli 2008
Vabadussammas: avantüür või intriig?
Lugege Postimees, 15.07.08.
Lahkusin ligi poolteist aastat tagasi linnavalitsusest, kuna ei saanud enam aktsepteerida mõningaid asju, mida nimetati poliitikaks. Nüüd lugesin uudiseid vabadussamba tähtaja edasilükkamisest ja süüdistusi oma vana ameti aadressil.
Asi ise on aga ütlemata kurb. Saan aru kenast rektorist Aaviksoost, kes ministrina üritab parimal viisil talle pandud ülesannet täita. Aga ta ei pruugiks avalikult asjatult süüdistada.
Saan aru noortest poliitikutest, kes loodavad nn isamaalise käitumisega profiiti lõigata ja samas endale ausammast püstitada. Nad ei pruugiks olla nii üleolevad. Saan aru peaministrist, kes ei saa taganeda lubadusest. Aga see kõik ongi ju seesama, mida poliitikaks nimetatakse ja millega inimesi hullutatakse ning ennast naeruvääristatakse. Läbi hammaste, vaenlasi otsides ja süüdlaseid kirudes on tähtaega nihutatud.
Aga lahendusele pole lähemale nihkutud, selle asemel materdatakse sõnumitoojaid, kes asjast räägivad ja hoiatavad. Ilmaaegu. Keegi kritiseerijaist pole monumendi, pole rahvuse, pole riigi vaenlased. Monument peab olema sümbol, terviklik vundamendist kruvipeani. Näiteks Underi loodavale kujule ei saa kuidagi eraldi ehitusluba anda ninale ja siis paremale käele. Nii on ka Vabadussõja võidusambaga. Majale ehitusluba andes peab olema selge tema välimus ja olemus. Tööjoonistega seda muuta ei saa. Monumendist ja tema seotusest linnaväljakuga meil aga adekvaatset pilti pole. Loen – noritakse pisiasjade kallal, keskerakondlik linnavalitsus tahab käru keerata! No kuulge, neil pole vaja seda teha, käru ise on ammu kummuli.Arhitektina olen juba rääkinud, enam ei tahaks. Aga küsin ikkagi – mida on teinud Vabadussõja võidusamba maa-ala projekteerija Sweco riigihanke raha, rohkem kui 7 miljoni krooni eest? Laual olid mõned üksikud paberilehed ja insener-tehniline 3D visualiseering, kus materjalid defineerimata ja lahendus eskiislik.
Pabereid oli erinevaid, oli muudatusi ja nende korrektiive. Aga lõplikku terviklikku kausta, rääkimata maketist, polnud. Ja projektijuhi refrään – kui me selle müüri asukohta täpsustame, kui me selle piirde joonistame, kas siis saame ehitusloa? Aga kõne all on ju esindusväljaku aktsent, memoriaal, mis püstitatakse sajandeiks, millest tehtud pildid jäävad kaunistama meie esindusväljaandeid.
Tallinna linnaplaneerimise ametis loodi pretsedent, anti ehitusluba vundamendile, teadmata täpselt, mis selle peale tuleb ja kas ka kokku klapib. Tuldi vastu. Usaldatakse väljamaa teadmamehi. Aga oma tarkust napib, objekti peaarhitekt Kersti Lootus, kena inimene, lohutab, et kui asjad kokku ei jookse, paneme teabetahvli, mis materjalid ühtlustab ja infot jagab. Et küll hiljem asjad paika loksuvad.
Küll käsipuud saavad lahenduse ja trepistikud kujunduse. Küll kuidagi asi ka väljakaevatud varemetega haakuma pannakse. Kuidas? Kes? Millal? Milleks siis veel projekt kõigis tema seadusega kehtestatud etappides? Kes vastutab? Calatrava sild Valencias on vaid imelik kaar, plaat ja paar trossi. Aga kokku on loodud teos, mida nähes võpatad, mille ees tahad oma last pildistada. Asi on pisiasjadeni läbi mõeldud.
Meie loome kujundit oma keerulisele saatusele, mis ministri sõnul on vikerkaarevärviline. Seda enam peab kujund olema selge, kompromissitu ka pisiasjades. Mis ühist on Vabadussõjal loodava klaasist liftisahtiga, julgen veel kord küsida. Kuidas see kärniline, metallraami, poltide ja silikooniga kokku tõmmatud asjandus heldimuspisara laugele toob? Samba endani koosolekul tegelikult ei jõutudki, kuna pole veel lahendust. Väljamaa meistrid vaikivad. Millele siis ikkagi pitsat lüüa?
Aega jällegi nagu oleks. Kiire on möödas. Tuletan meelde, et arhitektid on ikka veel valmis nõu andma, kui kutsutakse. Ulatama abistava käe. Me ei parasta, ei lükka libisejale hoogu juurde. Me oleme mures.
IKE VOLKOV
Lahkusin ligi poolteist aastat tagasi linnavalitsusest, kuna ei saanud enam aktsepteerida mõningaid asju, mida nimetati poliitikaks. Nüüd lugesin uudiseid vabadussamba tähtaja edasilükkamisest ja süüdistusi oma vana ameti aadressil.
Asi ise on aga ütlemata kurb. Saan aru kenast rektorist Aaviksoost, kes ministrina üritab parimal viisil talle pandud ülesannet täita. Aga ta ei pruugiks avalikult asjatult süüdistada.
Saan aru noortest poliitikutest, kes loodavad nn isamaalise käitumisega profiiti lõigata ja samas endale ausammast püstitada. Nad ei pruugiks olla nii üleolevad. Saan aru peaministrist, kes ei saa taganeda lubadusest. Aga see kõik ongi ju seesama, mida poliitikaks nimetatakse ja millega inimesi hullutatakse ning ennast naeruvääristatakse. Läbi hammaste, vaenlasi otsides ja süüdlaseid kirudes on tähtaega nihutatud.
Aga lahendusele pole lähemale nihkutud, selle asemel materdatakse sõnumitoojaid, kes asjast räägivad ja hoiatavad. Ilmaaegu. Keegi kritiseerijaist pole monumendi, pole rahvuse, pole riigi vaenlased. Monument peab olema sümbol, terviklik vundamendist kruvipeani. Näiteks Underi loodavale kujule ei saa kuidagi eraldi ehitusluba anda ninale ja siis paremale käele. Nii on ka Vabadussõja võidusambaga. Majale ehitusluba andes peab olema selge tema välimus ja olemus. Tööjoonistega seda muuta ei saa. Monumendist ja tema seotusest linnaväljakuga meil aga adekvaatset pilti pole. Loen – noritakse pisiasjade kallal, keskerakondlik linnavalitsus tahab käru keerata! No kuulge, neil pole vaja seda teha, käru ise on ammu kummuli.Arhitektina olen juba rääkinud, enam ei tahaks. Aga küsin ikkagi – mida on teinud Vabadussõja võidusamba maa-ala projekteerija Sweco riigihanke raha, rohkem kui 7 miljoni krooni eest? Laual olid mõned üksikud paberilehed ja insener-tehniline 3D visualiseering, kus materjalid defineerimata ja lahendus eskiislik.
Pabereid oli erinevaid, oli muudatusi ja nende korrektiive. Aga lõplikku terviklikku kausta, rääkimata maketist, polnud. Ja projektijuhi refrään – kui me selle müüri asukohta täpsustame, kui me selle piirde joonistame, kas siis saame ehitusloa? Aga kõne all on ju esindusväljaku aktsent, memoriaal, mis püstitatakse sajandeiks, millest tehtud pildid jäävad kaunistama meie esindusväljaandeid.
Tallinna linnaplaneerimise ametis loodi pretsedent, anti ehitusluba vundamendile, teadmata täpselt, mis selle peale tuleb ja kas ka kokku klapib. Tuldi vastu. Usaldatakse väljamaa teadmamehi. Aga oma tarkust napib, objekti peaarhitekt Kersti Lootus, kena inimene, lohutab, et kui asjad kokku ei jookse, paneme teabetahvli, mis materjalid ühtlustab ja infot jagab. Et küll hiljem asjad paika loksuvad.
Küll käsipuud saavad lahenduse ja trepistikud kujunduse. Küll kuidagi asi ka väljakaevatud varemetega haakuma pannakse. Kuidas? Kes? Millal? Milleks siis veel projekt kõigis tema seadusega kehtestatud etappides? Kes vastutab? Calatrava sild Valencias on vaid imelik kaar, plaat ja paar trossi. Aga kokku on loodud teos, mida nähes võpatad, mille ees tahad oma last pildistada. Asi on pisiasjadeni läbi mõeldud.
Meie loome kujundit oma keerulisele saatusele, mis ministri sõnul on vikerkaarevärviline. Seda enam peab kujund olema selge, kompromissitu ka pisiasjades. Mis ühist on Vabadussõjal loodava klaasist liftisahtiga, julgen veel kord küsida. Kuidas see kärniline, metallraami, poltide ja silikooniga kokku tõmmatud asjandus heldimuspisara laugele toob? Samba endani koosolekul tegelikult ei jõutudki, kuna pole veel lahendust. Väljamaa meistrid vaikivad. Millele siis ikkagi pitsat lüüa?
Aega jällegi nagu oleks. Kiire on möödas. Tuletan meelde, et arhitektid on ikka veel valmis nõu andma, kui kutsutakse. Ulatama abistava käe. Me ei parasta, ei lükka libisejale hoogu juurde. Me oleme mures.
IKE VOLKOV
12. juuli 2008
Samm edasi, aga kus kohas?
Ajalugu ei ole nii lineaarne nagu juhtkirjad ja arvamusveerud. Vôib-olla ma olin esimesi, kes siinsamas (Tôe pidurdamine; 21. VI, 21:34) kirjutas, et ôige oleks Vabadussammas avada 2009. aasta südasuvel, kuid on samuti vôimalik, et kaitseminister Jaak Aaviksoo vastased olid veendunud juba varem selles, et tänavu seda sammast avada pole reaalne.
Sünnipärasele pealinnlasele on Vabaduse väljak suuremôôtmeline kompleks, mis koosneb järgmistest osadest: Eesti Panga fassaad, linnaraamatukogu, endine Merekool, Jaani kirik, Kunstihoone, ”Kultas”, ”Feischner”, Harjumäe nôlv, tenniseväljakud, Kaarli puiestee, Roosikrantsi tänava ots, linnavalitsus, Vene Draamateater ja ”Palace”.
Vôin eksida, kuid esimene muudatus selles kompleksis oli tankla kadumine Tatari tänava nurgalt. Järgmine oli trollibussiliin risti trammitee suhtes. Järgmisena tuli Kaarli puiestee poolitamine, kuid vôib-olla ka igavene tuli kohale, mille hilisemaks nimeks sai ”Tônismäe haljak”. Siis tulid tunnel ja Roosikrantsi tänava ots, viimasena Vabaduskell.
Maa-alune parkla ja Vabadussammas on seega uusimad, aga mitte esimesed sammud selle nimel, et Vabaduse väljakul saaks korraldada (1) kaitseväe paraade, (2) toimetada teenistusi Eesti vabaduse eest langenute mälestuseks ja vabaduse enda auks ning (3) autodega pääseks vôimalikult lähemale ilma, et nad jalakäijaid segaksid. Arusaadav; ma ei turtsu.
Evolutsiooniliselt järgmiste sammudena tuleb (1) teha korda tenniseväljakud, (2) otsustada ära Niguliste kiriku kuuluvus (mina pooldan tema kuulumist EELK-le), (3) hakata tegelema ”Estonia” juurdeehitusega (mis on suurel määral ka parkimisprobleem) ja (4) môelda sellele, kuhu tuleb Tallinna peapostkontor. Vabaduse väljakule ta ei tule – ehkki on olnud selle naaber - , aga ta likvideeritakse senises asukohas kiiremini, kui uus sünnib.
Kôik need sammud on nii ärilised kui ka poliitilised. Jaak Aaviksoo, Isamaa ja Respublika Liit ning Vabadussammas puutuvad siia môlemalt aluselt, sest sammas ning Vabaduse väljak kuuluvad eelneva järgi kokku. Ideaalis peavad avamiseks olema valmis môlemad, ainult et üks on Riigikogu ja valitsuse otsus, teine linnavôimude tahe. Selles mu väites pole midagi uut. ”Uus” on see, et lahendust esitatakse meile miskisuguse sôjana, kus üks reedab ja teine on kaotanud.
Et olla otsekohene: praeguseks seisuks on Tallinna linn saanud oma tahtmist. Kus on keegi uurinud (ma ei môtle plärtsuvaid kommentaare), mismoodi see saab vôimalikuks? Kaasa arvatud seegi aspekt, et Tallinnas, nagu mujalgi Eestis, pole olemas ainsatki tunnelit, mis oleks ilus. Semiootiliselt vaatekohalt tuleb Vabaduse väljaku peale tema äärde sammas, mis peab äratama aukartust, ning alla Tallinna kôige suurem kôht, mis ei ärata aukartust mitte kunagi.
12. juulil 2008 Tähtveres
PEETER OLESK
Sünnipärasele pealinnlasele on Vabaduse väljak suuremôôtmeline kompleks, mis koosneb järgmistest osadest: Eesti Panga fassaad, linnaraamatukogu, endine Merekool, Jaani kirik, Kunstihoone, ”Kultas”, ”Feischner”, Harjumäe nôlv, tenniseväljakud, Kaarli puiestee, Roosikrantsi tänava ots, linnavalitsus, Vene Draamateater ja ”Palace”.
Vôin eksida, kuid esimene muudatus selles kompleksis oli tankla kadumine Tatari tänava nurgalt. Järgmine oli trollibussiliin risti trammitee suhtes. Järgmisena tuli Kaarli puiestee poolitamine, kuid vôib-olla ka igavene tuli kohale, mille hilisemaks nimeks sai ”Tônismäe haljak”. Siis tulid tunnel ja Roosikrantsi tänava ots, viimasena Vabaduskell.
Maa-alune parkla ja Vabadussammas on seega uusimad, aga mitte esimesed sammud selle nimel, et Vabaduse väljakul saaks korraldada (1) kaitseväe paraade, (2) toimetada teenistusi Eesti vabaduse eest langenute mälestuseks ja vabaduse enda auks ning (3) autodega pääseks vôimalikult lähemale ilma, et nad jalakäijaid segaksid. Arusaadav; ma ei turtsu.
Evolutsiooniliselt järgmiste sammudena tuleb (1) teha korda tenniseväljakud, (2) otsustada ära Niguliste kiriku kuuluvus (mina pooldan tema kuulumist EELK-le), (3) hakata tegelema ”Estonia” juurdeehitusega (mis on suurel määral ka parkimisprobleem) ja (4) môelda sellele, kuhu tuleb Tallinna peapostkontor. Vabaduse väljakule ta ei tule – ehkki on olnud selle naaber - , aga ta likvideeritakse senises asukohas kiiremini, kui uus sünnib.
Kôik need sammud on nii ärilised kui ka poliitilised. Jaak Aaviksoo, Isamaa ja Respublika Liit ning Vabadussammas puutuvad siia môlemalt aluselt, sest sammas ning Vabaduse väljak kuuluvad eelneva järgi kokku. Ideaalis peavad avamiseks olema valmis môlemad, ainult et üks on Riigikogu ja valitsuse otsus, teine linnavôimude tahe. Selles mu väites pole midagi uut. ”Uus” on see, et lahendust esitatakse meile miskisuguse sôjana, kus üks reedab ja teine on kaotanud.
Et olla otsekohene: praeguseks seisuks on Tallinna linn saanud oma tahtmist. Kus on keegi uurinud (ma ei môtle plärtsuvaid kommentaare), mismoodi see saab vôimalikuks? Kaasa arvatud seegi aspekt, et Tallinnas, nagu mujalgi Eestis, pole olemas ainsatki tunnelit, mis oleks ilus. Semiootiliselt vaatekohalt tuleb Vabaduse väljaku peale tema äärde sammas, mis peab äratama aukartust, ning alla Tallinna kôige suurem kôht, mis ei ärata aukartust mitte kunagi.
12. juulil 2008 Tähtveres
PEETER OLESK
7. juuli 2008
Jõuetu diplomaatia
Mida rohkem mõtlen tagasi president Toomas Hendrik Ilvese ebaõnnestunud (Vene propagandistliku lõksuga lõppenud – nagu eesti ajakirjanduses kommenteeritud) käigule Hantõ-Mansiiskisse ja Moskvasse, mida üksikasjalikumalt vaen selle erinevaid episoode, seda enam kipub süvenema tundmus, et see sai võimalikuks just sellisel kujul seetõttu, et oleme taandunud välispoliitiliselt üheteema-riigiks – st et meil on Venemaast piltlikult öeldes lõuakramp – ja et Eesti diplomaatia on liialt ühemõõtmeline, enamasti allutatud üksnes infokogumisele, memode kirjutamisele ja „jutupunktide” täitmisele.
Eesti diplomaatias jääb puudu loovusest. Ma ei tea nimetada viimasest ajast ühtegi Eesti välispoliitilist initsiatiivi (Eestis korraldatavat kõrgetasemelist riikide foorumit ja neil vastuvõetavaid otsuseid), mis nihutanuks Eesti nende riikide hulka, kelle arvamus loeb või kes on suutelised koondama teisi riike. Küll aga loeme ja kuuleme rohkesti sellest, kuidas eesti diplomaadid on sunnitud tegelema Eesti (sise)poliitika eneseõigustusega. Kaasa arvatud kõige värskem juhtum presidendi Venemaa-visiidiga seoses.
Mul on kahju neist inimestest, kes karjääridiplomaatidena on rakendatud meie parteistatud (hirearhilisele lojaalsusele rajatud suletud ringi) välispoliitika vankri ette, kelles mõnestki samal ajal köeb missioonitunne tasandada teed Eesti mõistmiseks mitte ainult neis riikides, kus see niigi juba olemas, vaid ka piirkondades ja riikides, kus meie suhtes valitseb suur eelarvamus või koguni tõrjutus. Olen kogenud seesugust valmisolekut, kuid näinud samas, kui piiratud on olnud nende inimeste tegutsemisvõimalused.
2007. aasta aprillisündmuste kontekstis on hiljuti väga tõsiselt Eesti välisteenistuse passiivsust, et mitte öelda eba-adekvaatsust või jõuetust kritiseerinud end Eestis suureks sõbraks ja imetlejaks pidav Edward Lucas. Ja 4. juuli Eesti Päevalehes Hanti-Mansiiskis Eesti ja Vene presidentide kohtumisel tõstatunud Eesti – Vene ratifitseerimata piirilepinguga seoses on kolumnist Evi Arujärv tõdenud Eesti välispoliitika suletud ringi alkeemilist salapära.
„Küllap muutuks Eesti välispoliitika natukene usaldusväärsemaks ja mõistetavamaks ka kodaniku jaoks, kui seda iseloomustaks ajaloo ja poliitikateatri poolt ettekirjutatud rollide täitmise asemel põhimõttekindlus pika perspektiiviga küsimustes ning selle elluviijate põhjendused. Et olukorras, kus kõik suures osas toimubki üle meie peade, oleks vähemasti teada, miks, kuidas ja mis hinnaga,” lõpetab oma arvamusloo Arujärv.
Tõesti, olen temaga nõus. Sest iseäranis Hanti-Mansiiskis ilmnes kodukootus ja enesekesksus, mis valitseb teljel ”Eesti sisepoliitika – välispoliitika – välisteenistus”. Võib ju imetleda president Ilvese retooriliselt kõrgetasemelist (selle põhisõnum toetus kolmele sambale – Euroopa Liit kui väikerahvaste keelte kaitsja ja euroopalike väärtuste levitaja, Milan Kundera ”Weltliteratur”i küsimusest tõukuv kultuuriökoloogia ning vabadus ja demokraatia Euroopa alusväärtustena, millel pole alternatiivi ida pool Uuraleidki) kõnet soome-ugri rahvaste V maailmakongressil. Aga Venemaa poliitilist kultuuri tundvatele inimestele oli otsemaid selge, et kõne alltekst on seesama, mida venelased tunnevad kui võõras kloostris oma usu kuulutamist. Kas keegi välisministeeriumist või Venemaal teenivatest eesti diplomaatidest (poliitilistest nõunikest) võttis juhtida presidendi tähelepanu kõne seesuguste rõhuasetustega kaasnevatele tõlgendusriskidele. Loomulikult on diplomaatilised kõned eeskätt krüptilised ”mesikõned”, mille allteksti poetatakse lootust ja julgustust neile, kes seda vajavad ja ootavad. Niisugune oli president Urho Kekkoneni kõne Tartu ülikooli aulas 1964 – peetud eesti keeles tol korral oma riigist isegi veel unistuste kaugusel asuvatele eestlastele, kõne mille ajaloolist tähendust meie taasärkamisloos ei saa alahinnata.( Ilves või tema kõne kirjutajad oleksid võinud võtta eeskuju Kekkonenist.)
Ilvese kõnes oli aga ridadevaheline sõnum rida-realt mõistetav.Ilvese otsekohesust võiks kiita (”näed kus pani ära tibladele!” – anonüümses veebikommentaari stiilis), aga siis tuli ollagi valmis Venemaa –poolseks vastureaktsiooniks, mis vähemalt viimasel ajal – meie eiramisest hoolimata – on suurriiklikult ambitsioosne ega hiilga erilise elegantsiga. Ilvese lahkumine saalist on aga omaette kurioosum, rääkimata sellest, et oma kõne pidas ta inglise keeles, mis oli väljakutseks mitte ainult kohalolijaile, vaid ka kõige liberaalsemale rahvuslaselegi Eestis. Ütleksin, et visiidi nässuminek ja selle ”järelpesu”.(nagu oleks presidenti algusest peale kiusatud tõlke mittevõimaldamise pärast, seletus Eesti TV uudistesaates Lotmani büsti asjus, mis pidi avatama, aga tegelikult taandus vaid kingituseks, seejuures eksis Ilves büsti asukohaga, nimetades selleks Moskva väliskirjanduse muuseumi, pro raamatukogu) oligi sisse programmeeritud poolikusse või ülepeakaela ettevalmistusse.
Eesti on määratud Venemaa suunal pidama propagandistlikku kaevikusõda. 5. juulil ühel Vene telekanalitest, mida vaatama juhtusin, ütles mõjukas saatejuht (ilmselt kooskõlastatult Vene asjaomaste ametkondadega), et pärast Ilvese esinemist ei tasu loota mingisugust suhete paranemist Eesti ja Venemaa vahel. Otsekui seda reageeringut oodates võtsid mitmed eesti poliitikud sama ärplevas stiilis vastata: meile pole suhteid Venemaaga vajagi, Ilvese visiidist polnud juba algusest peale midagi head oodata. Ja nüüd, kus president võttis veel kahelda piirilepingu ratifitseerimisotsuse preambuli vajalikkuses ja Siim Kallas on seda koguni pidanud sisepoliitiliseks provokatsiooniks – nii istumegi nüüd üksi oma sise-,välis- ja diplomaatilise mulgipudrupaja ümber.
Kahju. Minu arvates tuleneb eesti välispoliitiline ja diplomaatiline jõuetus Ida suunal ka sellest, et see lähtub ennekõike ajaloost, mitte aga tänasest päevast ja ammugi mitte tulevikust. See tuleneb asjaolust, et Vene-suunalise poliitika kujundamises tegutsevad eeskätt oma parteid ja oma isikliku karjääri huvisid silmas pidavad pistrikud. See tuleneb äärmiselt kitsast end Vene asjatundjateks nimetavate inimeste ringist, kellel võib ju olla teritatud päevapoliitiline ettekujutus, aga puudub kogemus ja ülevaade Eesti – Vene varasemast suhtlusest. Küll tahaks kohata, kuulda ja näha niisugust Vene-asjatundjat või asjatundjate ringi Eestis, kes suudaks üle olla Vene-hirmust, russofoobiast ja suudaks anda nõu nn asümeetrilise diplomaatia viljelemiseks, mis tundub kohane olevat just Eesti, aga laiemalt võttes Läti ja Leedugi suhetes Venemaaga. Seesuguse diplomaatia elemente olen kohanud Soome diplomaatias Vene suunas.
Ja ometi, 20 aastat tagasi olid just eestlased need, kes tänu ulatuslikule rahvadiplomaatiale, kõikvõimalike võrgustike ja isiklike suhete kasutamisele – mis Vene poliitilises kultuuris on määrava tähtsusega – suutsid Eesti vabadusevõtmed Moskvas valmis meisterdada. Sest rahvadiplomaatia tugineb ühistel rohujuuretasandi ja kultuurilise dialoogi pidamise huvil. Rahvadiplomaatias ei hakata lugema moraali selle üle, kuidas partner peab elama, et olla dialoogi vääriline, vaid lähtutakse üldinimlikust koodsüsteemist.
Veelkord, me võime ju öelda, et me ei vaja seda. Eesti riigil pole Venemaaga asja. Tegelgu Euroopa Liit Venemaaga, kuigi me näeme, et selleski tegevuses on paljutki, mis meie riiklikke ja rahvuslikke huve riivab. Ent me ei saa end lahti rebida oma piirist, mis külgneb Venemaaga. Me ei saa enam jätta omaenda riigi venelasi tuulepealseteks inimesteks, keda võib häälestada Eesti riigi vastu. Ja – last not least – Eesti ettevõtjad ei saa ignoreerida Vene põhjatut turgu. Geograafia määrab endiselt poliitilised mängureeglidki. Ja jääbki määrama. Aga neis mängureeglites on võimalik leida nish, millele võib Eesti diplomaatia tugineda ja mille läbi omakorda sünnib siseriiklik usaldus Eesti välispoliitika ja diplomaatia vastu.
Rein Veidemann
Tallinna Ülikooli professor
Eesti diplomaatias jääb puudu loovusest. Ma ei tea nimetada viimasest ajast ühtegi Eesti välispoliitilist initsiatiivi (Eestis korraldatavat kõrgetasemelist riikide foorumit ja neil vastuvõetavaid otsuseid), mis nihutanuks Eesti nende riikide hulka, kelle arvamus loeb või kes on suutelised koondama teisi riike. Küll aga loeme ja kuuleme rohkesti sellest, kuidas eesti diplomaadid on sunnitud tegelema Eesti (sise)poliitika eneseõigustusega. Kaasa arvatud kõige värskem juhtum presidendi Venemaa-visiidiga seoses.
Mul on kahju neist inimestest, kes karjääridiplomaatidena on rakendatud meie parteistatud (hirearhilisele lojaalsusele rajatud suletud ringi) välispoliitika vankri ette, kelles mõnestki samal ajal köeb missioonitunne tasandada teed Eesti mõistmiseks mitte ainult neis riikides, kus see niigi juba olemas, vaid ka piirkondades ja riikides, kus meie suhtes valitseb suur eelarvamus või koguni tõrjutus. Olen kogenud seesugust valmisolekut, kuid näinud samas, kui piiratud on olnud nende inimeste tegutsemisvõimalused.
2007. aasta aprillisündmuste kontekstis on hiljuti väga tõsiselt Eesti välisteenistuse passiivsust, et mitte öelda eba-adekvaatsust või jõuetust kritiseerinud end Eestis suureks sõbraks ja imetlejaks pidav Edward Lucas. Ja 4. juuli Eesti Päevalehes Hanti-Mansiiskis Eesti ja Vene presidentide kohtumisel tõstatunud Eesti – Vene ratifitseerimata piirilepinguga seoses on kolumnist Evi Arujärv tõdenud Eesti välispoliitika suletud ringi alkeemilist salapära.
„Küllap muutuks Eesti välispoliitika natukene usaldusväärsemaks ja mõistetavamaks ka kodaniku jaoks, kui seda iseloomustaks ajaloo ja poliitikateatri poolt ettekirjutatud rollide täitmise asemel põhimõttekindlus pika perspektiiviga küsimustes ning selle elluviijate põhjendused. Et olukorras, kus kõik suures osas toimubki üle meie peade, oleks vähemasti teada, miks, kuidas ja mis hinnaga,” lõpetab oma arvamusloo Arujärv.
Tõesti, olen temaga nõus. Sest iseäranis Hanti-Mansiiskis ilmnes kodukootus ja enesekesksus, mis valitseb teljel ”Eesti sisepoliitika – välispoliitika – välisteenistus”. Võib ju imetleda president Ilvese retooriliselt kõrgetasemelist (selle põhisõnum toetus kolmele sambale – Euroopa Liit kui väikerahvaste keelte kaitsja ja euroopalike väärtuste levitaja, Milan Kundera ”Weltliteratur”i küsimusest tõukuv kultuuriökoloogia ning vabadus ja demokraatia Euroopa alusväärtustena, millel pole alternatiivi ida pool Uuraleidki) kõnet soome-ugri rahvaste V maailmakongressil. Aga Venemaa poliitilist kultuuri tundvatele inimestele oli otsemaid selge, et kõne alltekst on seesama, mida venelased tunnevad kui võõras kloostris oma usu kuulutamist. Kas keegi välisministeeriumist või Venemaal teenivatest eesti diplomaatidest (poliitilistest nõunikest) võttis juhtida presidendi tähelepanu kõne seesuguste rõhuasetustega kaasnevatele tõlgendusriskidele. Loomulikult on diplomaatilised kõned eeskätt krüptilised ”mesikõned”, mille allteksti poetatakse lootust ja julgustust neile, kes seda vajavad ja ootavad. Niisugune oli president Urho Kekkoneni kõne Tartu ülikooli aulas 1964 – peetud eesti keeles tol korral oma riigist isegi veel unistuste kaugusel asuvatele eestlastele, kõne mille ajaloolist tähendust meie taasärkamisloos ei saa alahinnata.( Ilves või tema kõne kirjutajad oleksid võinud võtta eeskuju Kekkonenist.)
Ilvese kõnes oli aga ridadevaheline sõnum rida-realt mõistetav.Ilvese otsekohesust võiks kiita (”näed kus pani ära tibladele!” – anonüümses veebikommentaari stiilis), aga siis tuli ollagi valmis Venemaa –poolseks vastureaktsiooniks, mis vähemalt viimasel ajal – meie eiramisest hoolimata – on suurriiklikult ambitsioosne ega hiilga erilise elegantsiga. Ilvese lahkumine saalist on aga omaette kurioosum, rääkimata sellest, et oma kõne pidas ta inglise keeles, mis oli väljakutseks mitte ainult kohalolijaile, vaid ka kõige liberaalsemale rahvuslaselegi Eestis. Ütleksin, et visiidi nässuminek ja selle ”järelpesu”.(nagu oleks presidenti algusest peale kiusatud tõlke mittevõimaldamise pärast, seletus Eesti TV uudistesaates Lotmani büsti asjus, mis pidi avatama, aga tegelikult taandus vaid kingituseks, seejuures eksis Ilves büsti asukohaga, nimetades selleks Moskva väliskirjanduse muuseumi, pro raamatukogu) oligi sisse programmeeritud poolikusse või ülepeakaela ettevalmistusse.
Eesti on määratud Venemaa suunal pidama propagandistlikku kaevikusõda. 5. juulil ühel Vene telekanalitest, mida vaatama juhtusin, ütles mõjukas saatejuht (ilmselt kooskõlastatult Vene asjaomaste ametkondadega), et pärast Ilvese esinemist ei tasu loota mingisugust suhete paranemist Eesti ja Venemaa vahel. Otsekui seda reageeringut oodates võtsid mitmed eesti poliitikud sama ärplevas stiilis vastata: meile pole suhteid Venemaaga vajagi, Ilvese visiidist polnud juba algusest peale midagi head oodata. Ja nüüd, kus president võttis veel kahelda piirilepingu ratifitseerimisotsuse preambuli vajalikkuses ja Siim Kallas on seda koguni pidanud sisepoliitiliseks provokatsiooniks – nii istumegi nüüd üksi oma sise-,välis- ja diplomaatilise mulgipudrupaja ümber.
Kahju. Minu arvates tuleneb eesti välispoliitiline ja diplomaatiline jõuetus Ida suunal ka sellest, et see lähtub ennekõike ajaloost, mitte aga tänasest päevast ja ammugi mitte tulevikust. See tuleneb asjaolust, et Vene-suunalise poliitika kujundamises tegutsevad eeskätt oma parteid ja oma isikliku karjääri huvisid silmas pidavad pistrikud. See tuleneb äärmiselt kitsast end Vene asjatundjateks nimetavate inimeste ringist, kellel võib ju olla teritatud päevapoliitiline ettekujutus, aga puudub kogemus ja ülevaade Eesti – Vene varasemast suhtlusest. Küll tahaks kohata, kuulda ja näha niisugust Vene-asjatundjat või asjatundjate ringi Eestis, kes suudaks üle olla Vene-hirmust, russofoobiast ja suudaks anda nõu nn asümeetrilise diplomaatia viljelemiseks, mis tundub kohane olevat just Eesti, aga laiemalt võttes Läti ja Leedugi suhetes Venemaaga. Seesuguse diplomaatia elemente olen kohanud Soome diplomaatias Vene suunas.
Ja ometi, 20 aastat tagasi olid just eestlased need, kes tänu ulatuslikule rahvadiplomaatiale, kõikvõimalike võrgustike ja isiklike suhete kasutamisele – mis Vene poliitilises kultuuris on määrava tähtsusega – suutsid Eesti vabadusevõtmed Moskvas valmis meisterdada. Sest rahvadiplomaatia tugineb ühistel rohujuuretasandi ja kultuurilise dialoogi pidamise huvil. Rahvadiplomaatias ei hakata lugema moraali selle üle, kuidas partner peab elama, et olla dialoogi vääriline, vaid lähtutakse üldinimlikust koodsüsteemist.
Veelkord, me võime ju öelda, et me ei vaja seda. Eesti riigil pole Venemaaga asja. Tegelgu Euroopa Liit Venemaaga, kuigi me näeme, et selleski tegevuses on paljutki, mis meie riiklikke ja rahvuslikke huve riivab. Ent me ei saa end lahti rebida oma piirist, mis külgneb Venemaaga. Me ei saa enam jätta omaenda riigi venelasi tuulepealseteks inimesteks, keda võib häälestada Eesti riigi vastu. Ja – last not least – Eesti ettevõtjad ei saa ignoreerida Vene põhjatut turgu. Geograafia määrab endiselt poliitilised mängureeglidki. Ja jääbki määrama. Aga neis mängureeglites on võimalik leida nish, millele võib Eesti diplomaatia tugineda ja mille läbi omakorda sünnib siseriiklik usaldus Eesti välispoliitika ja diplomaatia vastu.
Rein Veidemann
Tallinna Ülikooli professor
Kui hirm on vaenlane, kas siis ohutunne on sõber?
Kindlasti oli Eesti Kirjanduse Seltsis aastail 1907-1940 niisuguseidki liikmeid, kes seltsi aastaraamatut ei lugenud. Lisaks ülevaadetele ja muule sai seal kombeks avaldada ka aruanne seltsi varadest ning rahalisest seisust. Kui Paul Ariste eestvedamisel hakati aastal 1955 andma välja ”Emakeele Seltsi Aastaraamatut”, siis jäi rahaline osa sellest juba välja – ehkki selle seis oli seltsi juhtidel kahtlemata teada. See mu märkus ei ole mõeldud etteheiteks ei seltsile ega Paul Aristelegi. Lihtsalt olud olidki säärased.
Miks sellised olud pikenevad aga meiegi päevadesse? Kodulehekülg www.tea.ee/ teatab, et ettetellimine TEA Kirjastuse entsüklopeediale on lõppenud. Viimane tähtaeg oligi 30. juuni, käesoleva hetke seisuga nädal tagasi. Tähtaega pikendati korduvalt, mis tähendab, et vajaliku miinimumiga (10 000 ettetellijat) oli probleeme. Asjatundjale on need mõistetavad ja muist raskusi ei tulene üldsegi mitte kirjastusest. Mis mind huvitab, on väga lihtne küsimus: kas prenumerantide arv tuli täis või mitte? See ei ole konkurendi huvi, sest kirjastus ”Ilmamaa” entsüklopeediaid välja ei anna. Tahaksin seda teada seepärast, et kujundada oma seisukoht TEA Kirjastuse profiilse jätkusuutlikkuse kohta, milleks mul on õigus, kui pidevalt küsitakse, mida nende entsüklopeediatega üldse teha.
Ma ei ole kuskil öelnud, et TEA entsüklopeedia on vale, luhtumisele määratud ettevõtmine. Olen vaid märkinud, et ei kujuta ette, kuidas inimesed, kellel ENE/EE on poolik, kavatsevad uue entsüklopeedia osta välja lõpuni. Ma olen skeptiline ja seda skepsist hajutaks ainult kiire selge vastus: jah, ettetellimine oli väga edukas jne. Selle asemel pean ma ootama kirjastuse kodulehekülje uut versiooni.
Üldistatud kujul: meie ajal võibki raske olla majandusliku seisu kirjeldamisel aus ja põhjalik. See ei ole seotud tsensuuriga, vaid seal taga on suuresti hirm selle ees, et mida teha siis, kui ausust hakatakse kuritarvitama. Ausus ei ole seesama, mis läbipaistvus. Ausus on otsekohesus tõe suhtes. Enne mind kirjutati siinsamas ID-kaartidest ja mõtlematust rahakulust digitaalse allkirja propagandaks. Tunnistan ausalt, et minuni see propaganda jõudnud ei ole ja kui olekski, tahtnuksin esmalt teada, kuivõrd turvaline ID küberterrori ajal on ning millal on mul tarvis midagi oma arvutimajanduses kas uuendada või lisada. Tõde seisneb antud juhul selles, et kui mina olen e-maailmas püsiklient, mis püsiteenindajat mul sealsamas ei ole. Mina, kes ma olen paigaline, pean olema aus juhusliku turisti ees. Raskeks läheb!
Pole minu tarkus, et hirm on halb partner ja tegelikult on ta vaenlane. Ohutunne siiski ei ole lahjendatud hirm, ”veest pisut paksem, verest vedelam” (Hamlet). Ohutunne on valmisolek halvaks. Praegusel juhul on halb see, et igaüks võib avalikest asjadest ”erastada” selle osa, mis talle meeldib või mis on parajasti ripakil.
Et olla taas praktiline: millal saab Eesti kodanik teada, kui palju on läinud Vabaduse väljaku ümbertegemine ja Vabadussamba rajamine juba maksma ning missugune on prognoos? Numbrid, kuupäevad, saldo. Viimane on muidugi negatiivne, ent ikkagi oleks vaja teada, kui palju on kulunud näiteks palkadele. Sammas ei jookse, palgad küll.
Tähtveres 7. juulil 2008
PEETER OLESK
Miks sellised olud pikenevad aga meiegi päevadesse? Kodulehekülg www.tea.ee/ teatab, et ettetellimine TEA Kirjastuse entsüklopeediale on lõppenud. Viimane tähtaeg oligi 30. juuni, käesoleva hetke seisuga nädal tagasi. Tähtaega pikendati korduvalt, mis tähendab, et vajaliku miinimumiga (10 000 ettetellijat) oli probleeme. Asjatundjale on need mõistetavad ja muist raskusi ei tulene üldsegi mitte kirjastusest. Mis mind huvitab, on väga lihtne küsimus: kas prenumerantide arv tuli täis või mitte? See ei ole konkurendi huvi, sest kirjastus ”Ilmamaa” entsüklopeediaid välja ei anna. Tahaksin seda teada seepärast, et kujundada oma seisukoht TEA Kirjastuse profiilse jätkusuutlikkuse kohta, milleks mul on õigus, kui pidevalt küsitakse, mida nende entsüklopeediatega üldse teha.
Ma ei ole kuskil öelnud, et TEA entsüklopeedia on vale, luhtumisele määratud ettevõtmine. Olen vaid märkinud, et ei kujuta ette, kuidas inimesed, kellel ENE/EE on poolik, kavatsevad uue entsüklopeedia osta välja lõpuni. Ma olen skeptiline ja seda skepsist hajutaks ainult kiire selge vastus: jah, ettetellimine oli väga edukas jne. Selle asemel pean ma ootama kirjastuse kodulehekülje uut versiooni.
Üldistatud kujul: meie ajal võibki raske olla majandusliku seisu kirjeldamisel aus ja põhjalik. See ei ole seotud tsensuuriga, vaid seal taga on suuresti hirm selle ees, et mida teha siis, kui ausust hakatakse kuritarvitama. Ausus ei ole seesama, mis läbipaistvus. Ausus on otsekohesus tõe suhtes. Enne mind kirjutati siinsamas ID-kaartidest ja mõtlematust rahakulust digitaalse allkirja propagandaks. Tunnistan ausalt, et minuni see propaganda jõudnud ei ole ja kui olekski, tahtnuksin esmalt teada, kuivõrd turvaline ID küberterrori ajal on ning millal on mul tarvis midagi oma arvutimajanduses kas uuendada või lisada. Tõde seisneb antud juhul selles, et kui mina olen e-maailmas püsiklient, mis püsiteenindajat mul sealsamas ei ole. Mina, kes ma olen paigaline, pean olema aus juhusliku turisti ees. Raskeks läheb!
Pole minu tarkus, et hirm on halb partner ja tegelikult on ta vaenlane. Ohutunne siiski ei ole lahjendatud hirm, ”veest pisut paksem, verest vedelam” (Hamlet). Ohutunne on valmisolek halvaks. Praegusel juhul on halb see, et igaüks võib avalikest asjadest ”erastada” selle osa, mis talle meeldib või mis on parajasti ripakil.
Et olla taas praktiline: millal saab Eesti kodanik teada, kui palju on läinud Vabaduse väljaku ümbertegemine ja Vabadussamba rajamine juba maksma ning missugune on prognoos? Numbrid, kuupäevad, saldo. Viimane on muidugi negatiivne, ent ikkagi oleks vaja teada, kui palju on kulunud näiteks palkadele. Sammas ei jookse, palgad küll.
Tähtveres 7. juulil 2008
PEETER OLESK
4. juuli 2008
Kuidas raisatakse avalikus halduses eelarveraha!
Rekordikatse...
Keskmine eestlane ei viitsinud digiallkirjaga maailmarekordit püüda.
Kui riigi infosüsteemide arenduskeskus (RIA) 22. mail maailmarekordi ürituse välja kuulutas, seati kampaania eesmärgiks koguda vähemalt 50 000 digitaalset allkirja. Esimese nelja päevaga anti 2600 allkirja ja teatati ka selgunud tehnilistest probleemidest allkirja andmisel. Tasapisi hoog rauges ja juunis ostis RIA reklaami enam kui 200 000 krooni eest juurde. Kui rekordi jaoks allkirjastamine 30. juunil lõppes, oli ikkagi koos alla veerandi loodetust – 11 126 allkirja.
Dokumendi digiallkirjastamise maailmarekordi püüdlemisel see siiski takistuseks pole, sest varem pole registreeritud ühtki. RIA kommunikatsioonijuhi Katrin Pärgmäe sõnul on saavutuse registreerimise taotlus Guinnessi maailmarekordite meeskonnale esitatud ja see lubati läbi vaadata kuue nädala jooksul ehk augusti keskpaigaks.
Maailmarekordi üritus oli siiski vaid konks, et meelitada inimesi ID-kaarti usinamalt kasutama. 13. mail, üheksa päeva enne kampaania algust, ületas kehtivate Eesti ID-kaartide arv esimest korda miljoni piiri.
E-teenustesse logimiseks oli seda aga kasutatud vaid 108 000 korda ja digiallkirjastamiseks umbes 90 000 korda.
Sajandik ID-kaardi omanikest
Pooleteise kuu pärast ehk juuni lõpus oli e-teenuste kasutajate arv tõusnud pea 124 000-ni ja digitaalallkirjastanute arv üle 104 000. Maailmarekordi tegemiseks andis oma elu esimese digiallkirja koguni 18% osalenutest ehk umbes 2000 inimest.
Lihtne arvutus näitab, et kui e-teenuseid kasutab ID-kaardiga laias laastus kümnendik selle omanikest, siis maailmarekordis suvatses osaleda vaid sajandik.
Maailmarekord oli esimene osa ID-kaardi teavituskampaaniast, mille jätk tuleb (mitte küll enam maailmarekordina) oktoobris. Tõukefondide programmi “Infoühiskonna teadlikkuse tõstmine” kaudu maksab selle kinni Euroopa Liit. Kokku on aastateks 2007–2015 ette nähtud 50 miljonit krooni.
Tänavu kulub Eesti ID-kaardi elektrooniliste kasutusvõimaluste tutvustamiseks 2,7 miljonit krooni, millest umbes pool ehk 1,35 miljonit krooni läks rekordi püstitamiseks. Kampaania riigihanke võitis reklaamiagentuur Division.
Vaata: http://www.id.ee/
Firefoxil maailmarekord käes
•• Samuti maailma esimest omataolist maailmarekordit püüdnud Mozilla sai üleeile ametliku kinnituse, et Guinnessi maailmarekord “enim tarkvara allalaadimisi 24 tunni jooksul” kuulub nüüd neile.
•• Mozilla uut veebilehitsejat Firefox 3 laaditi 17.–18. juunil alla täpselt 8 002 530 korda. Riikide kaupa pole Mozilla statistikat avaldanud, kuid tõenäoliselt osales rekordis üle 10 000 eestlase.
Kommentaar:
Kas tõesti kulutati kommertsreklaamile 1,35 miljonit?! Kuidas on võimalik, et RIA kui riigiasutus usaldab sellise kampaania läbiviijaks reklaamifirma, mis on ilmselt täiesti ebakompetentse sellise ülesande lahendamiseks???Igatahes jäi kogu kampaania avalikkuses peaaegu märkamatuks. Samal ajal ei kaasatud mingilgi määral avalik-õiguslikku meediat selle kampaania kajastamisse, ehkki see on isenesest tasuta ja kuulub ERRi otseste funktsioonide hulka. Minu andmeil pole RIA ega ka Division näidanud üles mingitki algatust, et see kampaania leiaks inimsõbralikku ja kaasahaaravat kajastust kas ETVs või Vikerraadios. Mäletame, kui hästi õnnestus kevadine koristuskampaania (ometi oli tegu eraalgatusega), kui projektiga kaasati kõik ERRi võimalused, praegusel juhul läks RIA aga sellest võimalusest täiesti mööda. Tulemus on vastav, pole midagi kurta, kui lootma jäädakse vaid üksnes omakasule mõtlevatele äpudest reklaamifirmadele. RIA tundub üldse olevat mingi maa ja taeva vahel tegutsev asutus, mis tõrjub avalikku meediat ja maksab ülikasumeid erameediale (kas juhuslikult?).
HUVITAJA
Keskmine eestlane ei viitsinud digiallkirjaga maailmarekordit püüda.
Kui riigi infosüsteemide arenduskeskus (RIA) 22. mail maailmarekordi ürituse välja kuulutas, seati kampaania eesmärgiks koguda vähemalt 50 000 digitaalset allkirja. Esimese nelja päevaga anti 2600 allkirja ja teatati ka selgunud tehnilistest probleemidest allkirja andmisel. Tasapisi hoog rauges ja juunis ostis RIA reklaami enam kui 200 000 krooni eest juurde. Kui rekordi jaoks allkirjastamine 30. juunil lõppes, oli ikkagi koos alla veerandi loodetust – 11 126 allkirja.
Dokumendi digiallkirjastamise maailmarekordi püüdlemisel see siiski takistuseks pole, sest varem pole registreeritud ühtki. RIA kommunikatsioonijuhi Katrin Pärgmäe sõnul on saavutuse registreerimise taotlus Guinnessi maailmarekordite meeskonnale esitatud ja see lubati läbi vaadata kuue nädala jooksul ehk augusti keskpaigaks.
Maailmarekordi üritus oli siiski vaid konks, et meelitada inimesi ID-kaarti usinamalt kasutama. 13. mail, üheksa päeva enne kampaania algust, ületas kehtivate Eesti ID-kaartide arv esimest korda miljoni piiri.
E-teenustesse logimiseks oli seda aga kasutatud vaid 108 000 korda ja digiallkirjastamiseks umbes 90 000 korda.
Sajandik ID-kaardi omanikest
Pooleteise kuu pärast ehk juuni lõpus oli e-teenuste kasutajate arv tõusnud pea 124 000-ni ja digitaalallkirjastanute arv üle 104 000. Maailmarekordi tegemiseks andis oma elu esimese digiallkirja koguni 18% osalenutest ehk umbes 2000 inimest.
Lihtne arvutus näitab, et kui e-teenuseid kasutab ID-kaardiga laias laastus kümnendik selle omanikest, siis maailmarekordis suvatses osaleda vaid sajandik.
Maailmarekord oli esimene osa ID-kaardi teavituskampaaniast, mille jätk tuleb (mitte küll enam maailmarekordina) oktoobris. Tõukefondide programmi “Infoühiskonna teadlikkuse tõstmine” kaudu maksab selle kinni Euroopa Liit. Kokku on aastateks 2007–2015 ette nähtud 50 miljonit krooni.
Tänavu kulub Eesti ID-kaardi elektrooniliste kasutusvõimaluste tutvustamiseks 2,7 miljonit krooni, millest umbes pool ehk 1,35 miljonit krooni läks rekordi püstitamiseks. Kampaania riigihanke võitis reklaamiagentuur Division.
Vaata: http://www.id.ee/
Firefoxil maailmarekord käes
•• Samuti maailma esimest omataolist maailmarekordit püüdnud Mozilla sai üleeile ametliku kinnituse, et Guinnessi maailmarekord “enim tarkvara allalaadimisi 24 tunni jooksul” kuulub nüüd neile.
•• Mozilla uut veebilehitsejat Firefox 3 laaditi 17.–18. juunil alla täpselt 8 002 530 korda. Riikide kaupa pole Mozilla statistikat avaldanud, kuid tõenäoliselt osales rekordis üle 10 000 eestlase.
Kommentaar:
Kas tõesti kulutati kommertsreklaamile 1,35 miljonit?! Kuidas on võimalik, et RIA kui riigiasutus usaldab sellise kampaania läbiviijaks reklaamifirma, mis on ilmselt täiesti ebakompetentse sellise ülesande lahendamiseks???Igatahes jäi kogu kampaania avalikkuses peaaegu märkamatuks. Samal ajal ei kaasatud mingilgi määral avalik-õiguslikku meediat selle kampaania kajastamisse, ehkki see on isenesest tasuta ja kuulub ERRi otseste funktsioonide hulka. Minu andmeil pole RIA ega ka Division näidanud üles mingitki algatust, et see kampaania leiaks inimsõbralikku ja kaasahaaravat kajastust kas ETVs või Vikerraadios. Mäletame, kui hästi õnnestus kevadine koristuskampaania (ometi oli tegu eraalgatusega), kui projektiga kaasati kõik ERRi võimalused, praegusel juhul läks RIA aga sellest võimalusest täiesti mööda. Tulemus on vastav, pole midagi kurta, kui lootma jäädakse vaid üksnes omakasule mõtlevatele äpudest reklaamifirmadele. RIA tundub üldse olevat mingi maa ja taeva vahel tegutsev asutus, mis tõrjub avalikku meediat ja maksab ülikasumeid erameediale (kas juhuslikult?).
HUVITAJA
Eestis pole probleemiks tsensuur, vaid enesetsensuur?
Kui ajakirjaniku ja lugeja vahele astub tsensor...
EPL
Kas demokraatlik ühiskond suudab taluda tsensuuri? Üheparteilistest oligarhiatest tulnud ühiskonnad kalduvad vahel uskuma, et suudab. Kuid nad eksivad sügavalt.
Parimal juhul lahenevad sellised intsidendid kriisidena, kus võim pingutab meediavastaste aktsioonidega üle ja meedia ise muutub kainemaks, kuid omavaheline mõistmine ei süvene. Halvimal juhul kuritarvitab riik oma võimu ja tavaline lugeja jääb informatsioonist ilma.
Kuid internetiajastu on andnud varem harjumatu sõnavabaduse ka tavalisele kodanikule. Nõukogude meedias ta loomulikult midagi arvata ei tohtinud, ilmuda võis vaid ühele parteile ideoloogiliselt sobivat juttu. Ka vabas ajakirjanduses otsustab ajakirjanik, mida pidada avaldamisväärseks ja mida mitte. Vaba foorum on seevastu igaühe jaoks lahti, kuid paraku enamasti anonüümne.
Praegu on küll juba tööl nooremate ajakirjanike põlvkond, kes ei tea, mida tähendab tsensor tagatoas. Poliitikud esindavad aga sageli põlvkonda, kes kasvas tsensuuri sõltlasena. Ajakirjaniku ja poliitiku tõlgendus sõnavabadusest ongi sageli vastuolus.
Tavakodaniku vabadus kipub aga ikka veel segama nii meediat kui ka võimu.
Arvamuste kaleidoskoop
Vahel tekib küll mulje, et keegi kasutab anonüümsust ära kuritahtlike eesmärkide saavutamiseks. Mõnikord on kirjutatud ka asju, mis ei vasta tõele, kuid jätavad külge igavese pleki. Vahel tahaks lausa kisendada: pange see suu kinni! Kuid parem ei kisa, sest kui juba suu kinni panna, leiad sa ühel päeval endagi suu suletute hulgast.
“Interneti peldikuseinteks” nimetatav meediavorm on ilmselgelt tulnud selleks, et jääda. Internetikommentaarid ja blogosfäär püsivad enamikus siiski asjalikul tasemel, ehkki me küll vahel ise ei suuda aru saada teist pidi arvamise vajalikkusest.
Demokraatia ongi igapäevane sõda, kus igaüks peab oma nime eest hea seisma ja saama võimaluse laimu ümber lükata. Kommentaariumides on see võimalus olemas. Nüüd on kodanikul ka vahetu väljund ennast kaitsta. Ja igaüks ei võta ehk enam iga laimavat väidet puhta kullana.
Keskmine ärimees satub avalikkuse meelevalda suhteliselt harva. Poliitik hooajati, kas siis, kui ise esile tükib või kui keegi tahab temast lahti saada. Ajakirjanikku materdatakse iga päev. Enamasti ta lepib sellega ega hakka kohtuuksi kulutama.
Kui internetiportaalidele pannakse kohustus toimetada netikommentaare, tuleks panna ka raadiojaamadele kohustus toimetada otse-eetris kõlavaid arvamusi. Inimene tänavalt enam vabalt sõna ei saaks. Ja kus jookseb piir blogi ja portaali vahel?
Meenutaks George Orwelli raamatut “1984”, mille peategelane töötas ametnikuna, kes pidi
tagantjärele toimetama minevikus ilmunud ajalehenumbreid.
Orwell küll ei aimanud ette, et 2008. aastal üritatakse seda tööd tegema sundida võrguväljaannete toimetusi.
Valedega tuleb võidelda, kuid tsensuur pole selleks õige vahend. Mida tähendaks anonüümsete internetikommentaaride keelustamine? Inimesed kaotaksid võimaluse arvamust avaldada või neid sunnitaks seda tegema tsenseeritud keskkonnas. Kehtestuks just tsensuur, mis on põhiseadusega keelatud.
Kui meedias kehtestub tsensuur, leiab lahkarvamus teise tee. Parim näide on grafiti. Sõnavabaduse piiratus sundis otsima protestiks muid teid. Seintele loosungite kirjutamine oli kõige süütum, kuigi riivab silma. Grafiti võib sisaldada roppusi, kuid ka kunstilisel tasemel asju. Kui roppused ilmuksid meedias, siis ehk ei soditaks neid enam seintele, vaid sinna koliks hoopis intelligentsus...
Tulutu võitlus
Seni üritab enamik võime grafitiga võidelda. Kuid ilma kaamerata igas nurgataguses on see võitlus tulutu. Keegi meist ei taha olla igas punktis jälgitav. Ka internetiga võitlemine meenutab Don Quijote’i võitlust tuuleveskitega. Kui just ei asutata Hiina stiilis internetipolitseid, mis laenaks oskusi Talibani voorusteministeeriumilt, ei ole võimalik kehtestada ka normi, mille järgi meedia peaks foorumeid toimetama.
Vaba foorum on tegelikult seni sõnavabadusele kõige ohutum kaitse. Kui sundida arvajad ennast elektrooniliselt tuvastama, komistaksime ikka identiteedivargustele. Registreerimise kohustus ei paku samuti veavaba filtrit. Ja tsensuurivaba kommentaariumi ründavad poliitikud ei ole veel suutnud pakkuda vahendit, kuidas tagada sõnavabadus ja säilitada võimalus kuritahtlikkust välja juurida.
Solvavaid avaldusi võib aga kirjutada ka tuvastatav inimene ja tagajärjeks on solvatu ja solvaja vahelised kohtuasjad, mis pealegi lõpevad sageli solvatava kahjuks. Küsida tuleks hoopis: miks keegi peab laimamist oma kutsumuseks?
HEIKI SUURKASK
Kommentaariks:
Suurkase arvamus esindab taas kord seda hetkekeskset ajakirjandust, mis näeb ainsa ja õigena hetke, milles elatakse. Kahtlemata pole anonüümse kommenteerimise põhjus mingis jätkuvas nõukogudeaja tsensuuri hirmus või sellest tingitud eelarvamustes.
Nõukogude ajakirjanduses oli kahtlemata olemas tsensuur, kuid vähemasti 1970.-80. aastatel hõlmas see suhteliselt kitsast temaatikat ja fakte. Tegelikku ajakirjanduse sisu suunamist teostasid tollased vastutavad toimetajad ja peatoimetajad, kes püüdsid olla võimalikult võimule lojaalsed. Sisuliselt oli see siis juba enestsensuur.
Jah, täna pole kuskil kodeeritud tsensuurisätteid (ehkki riiklikud ja sõjasaladused on endiselt olemas, samuti muud seadusega tagatud konfidentsiaalsed andmed, nagu omal ajal tsensuurikoodeksiteski), kuid toimetuste ideoloogiline manipuleerimine ja sageli ka omavoli autorite teoste suhtes on püsinud, ainult omandades nüüd niiöelda teised värvid. Ent täpselt samuti kallutatakse ajakirjandust teatud (parempoolsete)ideoloogiliste mallide suhtes, õigustatakse valitsevaid erakondi opositsioonis olevate asemel, lansseeritakse pidevalt materjale teatud poliitikute suhtes, kes on negatiivselt stigmatiseeritud jne.
Mille poolest erineb selline "tsensuur" nõukogude omast!? Et seda teostatakse omariikluse tingimustes, muudab selle märksa patoloogilisemaks probleemiks, ja seda väidetavalt demokraatlikus riigis. Nii kaua, kuni osa meie ajakirjandusväljaanded ei püüagi ühiskonda ja selles valitsevaid arvamusi ning seisukohti tasakaalustatult ja igakülgselt kajastada, vaid lähtuvad maailmavaatelistest doktriinidest ja ka erakondlikest huvidest, jääb anonüümne kommenteerimine oluliseks võimaluseks anda ka sõnavabadusele reaalne võimalus. Viga pole siis niivõrd kommenteerijais, vaid ajakirjanduses ja ühiskonnas, mis ei kujuta endast veel piisavlt pluralistlikku ühiskonda. Anonüümses aitab tasalülitada pead tõstvat enesetsensuuri, ja üksnes seepärast on selle jätkumine vältimatu, et saaksime üldse kõnelda demokraatlikust ühiskonnast.
HUVITAJA
EPL
Kas demokraatlik ühiskond suudab taluda tsensuuri? Üheparteilistest oligarhiatest tulnud ühiskonnad kalduvad vahel uskuma, et suudab. Kuid nad eksivad sügavalt.
Parimal juhul lahenevad sellised intsidendid kriisidena, kus võim pingutab meediavastaste aktsioonidega üle ja meedia ise muutub kainemaks, kuid omavaheline mõistmine ei süvene. Halvimal juhul kuritarvitab riik oma võimu ja tavaline lugeja jääb informatsioonist ilma.
Kuid internetiajastu on andnud varem harjumatu sõnavabaduse ka tavalisele kodanikule. Nõukogude meedias ta loomulikult midagi arvata ei tohtinud, ilmuda võis vaid ühele parteile ideoloogiliselt sobivat juttu. Ka vabas ajakirjanduses otsustab ajakirjanik, mida pidada avaldamisväärseks ja mida mitte. Vaba foorum on seevastu igaühe jaoks lahti, kuid paraku enamasti anonüümne.
Praegu on küll juba tööl nooremate ajakirjanike põlvkond, kes ei tea, mida tähendab tsensor tagatoas. Poliitikud esindavad aga sageli põlvkonda, kes kasvas tsensuuri sõltlasena. Ajakirjaniku ja poliitiku tõlgendus sõnavabadusest ongi sageli vastuolus.
Tavakodaniku vabadus kipub aga ikka veel segama nii meediat kui ka võimu.
Arvamuste kaleidoskoop
Vahel tekib küll mulje, et keegi kasutab anonüümsust ära kuritahtlike eesmärkide saavutamiseks. Mõnikord on kirjutatud ka asju, mis ei vasta tõele, kuid jätavad külge igavese pleki. Vahel tahaks lausa kisendada: pange see suu kinni! Kuid parem ei kisa, sest kui juba suu kinni panna, leiad sa ühel päeval endagi suu suletute hulgast.
“Interneti peldikuseinteks” nimetatav meediavorm on ilmselgelt tulnud selleks, et jääda. Internetikommentaarid ja blogosfäär püsivad enamikus siiski asjalikul tasemel, ehkki me küll vahel ise ei suuda aru saada teist pidi arvamise vajalikkusest.
Demokraatia ongi igapäevane sõda, kus igaüks peab oma nime eest hea seisma ja saama võimaluse laimu ümber lükata. Kommentaariumides on see võimalus olemas. Nüüd on kodanikul ka vahetu väljund ennast kaitsta. Ja igaüks ei võta ehk enam iga laimavat väidet puhta kullana.
Keskmine ärimees satub avalikkuse meelevalda suhteliselt harva. Poliitik hooajati, kas siis, kui ise esile tükib või kui keegi tahab temast lahti saada. Ajakirjanikku materdatakse iga päev. Enamasti ta lepib sellega ega hakka kohtuuksi kulutama.
Kui internetiportaalidele pannakse kohustus toimetada netikommentaare, tuleks panna ka raadiojaamadele kohustus toimetada otse-eetris kõlavaid arvamusi. Inimene tänavalt enam vabalt sõna ei saaks. Ja kus jookseb piir blogi ja portaali vahel?
Meenutaks George Orwelli raamatut “1984”, mille peategelane töötas ametnikuna, kes pidi
tagantjärele toimetama minevikus ilmunud ajalehenumbreid.
Orwell küll ei aimanud ette, et 2008. aastal üritatakse seda tööd tegema sundida võrguväljaannete toimetusi.
Valedega tuleb võidelda, kuid tsensuur pole selleks õige vahend. Mida tähendaks anonüümsete internetikommentaaride keelustamine? Inimesed kaotaksid võimaluse arvamust avaldada või neid sunnitaks seda tegema tsenseeritud keskkonnas. Kehtestuks just tsensuur, mis on põhiseadusega keelatud.
Kui meedias kehtestub tsensuur, leiab lahkarvamus teise tee. Parim näide on grafiti. Sõnavabaduse piiratus sundis otsima protestiks muid teid. Seintele loosungite kirjutamine oli kõige süütum, kuigi riivab silma. Grafiti võib sisaldada roppusi, kuid ka kunstilisel tasemel asju. Kui roppused ilmuksid meedias, siis ehk ei soditaks neid enam seintele, vaid sinna koliks hoopis intelligentsus...
Tulutu võitlus
Seni üritab enamik võime grafitiga võidelda. Kuid ilma kaamerata igas nurgataguses on see võitlus tulutu. Keegi meist ei taha olla igas punktis jälgitav. Ka internetiga võitlemine meenutab Don Quijote’i võitlust tuuleveskitega. Kui just ei asutata Hiina stiilis internetipolitseid, mis laenaks oskusi Talibani voorusteministeeriumilt, ei ole võimalik kehtestada ka normi, mille järgi meedia peaks foorumeid toimetama.
Vaba foorum on tegelikult seni sõnavabadusele kõige ohutum kaitse. Kui sundida arvajad ennast elektrooniliselt tuvastama, komistaksime ikka identiteedivargustele. Registreerimise kohustus ei paku samuti veavaba filtrit. Ja tsensuurivaba kommentaariumi ründavad poliitikud ei ole veel suutnud pakkuda vahendit, kuidas tagada sõnavabadus ja säilitada võimalus kuritahtlikkust välja juurida.
Solvavaid avaldusi võib aga kirjutada ka tuvastatav inimene ja tagajärjeks on solvatu ja solvaja vahelised kohtuasjad, mis pealegi lõpevad sageli solvatava kahjuks. Küsida tuleks hoopis: miks keegi peab laimamist oma kutsumuseks?
HEIKI SUURKASK
Kommentaariks:
Suurkase arvamus esindab taas kord seda hetkekeskset ajakirjandust, mis näeb ainsa ja õigena hetke, milles elatakse. Kahtlemata pole anonüümse kommenteerimise põhjus mingis jätkuvas nõukogudeaja tsensuuri hirmus või sellest tingitud eelarvamustes.
Nõukogude ajakirjanduses oli kahtlemata olemas tsensuur, kuid vähemasti 1970.-80. aastatel hõlmas see suhteliselt kitsast temaatikat ja fakte. Tegelikku ajakirjanduse sisu suunamist teostasid tollased vastutavad toimetajad ja peatoimetajad, kes püüdsid olla võimalikult võimule lojaalsed. Sisuliselt oli see siis juba enestsensuur.
Jah, täna pole kuskil kodeeritud tsensuurisätteid (ehkki riiklikud ja sõjasaladused on endiselt olemas, samuti muud seadusega tagatud konfidentsiaalsed andmed, nagu omal ajal tsensuurikoodeksiteski), kuid toimetuste ideoloogiline manipuleerimine ja sageli ka omavoli autorite teoste suhtes on püsinud, ainult omandades nüüd niiöelda teised värvid. Ent täpselt samuti kallutatakse ajakirjandust teatud (parempoolsete)ideoloogiliste mallide suhtes, õigustatakse valitsevaid erakondi opositsioonis olevate asemel, lansseeritakse pidevalt materjale teatud poliitikute suhtes, kes on negatiivselt stigmatiseeritud jne.
Mille poolest erineb selline "tsensuur" nõukogude omast!? Et seda teostatakse omariikluse tingimustes, muudab selle märksa patoloogilisemaks probleemiks, ja seda väidetavalt demokraatlikus riigis. Nii kaua, kuni osa meie ajakirjandusväljaanded ei püüagi ühiskonda ja selles valitsevaid arvamusi ning seisukohti tasakaalustatult ja igakülgselt kajastada, vaid lähtuvad maailmavaatelistest doktriinidest ja ka erakondlikest huvidest, jääb anonüümne kommenteerimine oluliseks võimaluseks anda ka sõnavabadusele reaalne võimalus. Viga pole siis niivõrd kommenteerijais, vaid ajakirjanduses ja ühiskonnas, mis ei kujuta endast veel piisavlt pluralistlikku ühiskonda. Anonüümses aitab tasalülitada pead tõstvat enesetsensuuri, ja üksnes seepärast on selle jätkumine vältimatu, et saaksime üldse kõnelda demokraatlikust ühiskonnast.
HUVITAJA
Tellimine:
Postitused (Atom)