Jõuetu diplomaatia

Mida rohkem mõtlen tagasi president Toomas Hendrik Ilvese ebaõnnestunud (Vene propagandistliku lõksuga lõppenud – nagu eesti ajakirjanduses kommenteeritud) käigule Hantõ-Mansiiskisse ja Moskvasse, mida üksikasjalikumalt vaen selle erinevaid episoode, seda enam kipub süvenema tundmus, et see sai võimalikuks just sellisel kujul seetõttu, et oleme taandunud välispoliitiliselt üheteema-riigiks – st et meil on Venemaast piltlikult öeldes lõuakramp – ja et Eesti diplomaatia on liialt ühemõõtmeline, enamasti allutatud üksnes infokogumisele, memode kirjutamisele ja „jutupunktide” täitmisele.
Eesti diplomaatias jääb puudu loovusest. Ma ei tea nimetada viimasest ajast ühtegi Eesti välispoliitilist initsiatiivi (Eestis korraldatavat kõrgetasemelist riikide foorumit ja neil vastuvõetavaid otsuseid), mis nihutanuks Eesti nende riikide hulka, kelle arvamus loeb või kes on suutelised koondama teisi riike. Küll aga loeme ja kuuleme rohkesti sellest, kuidas eesti diplomaadid on sunnitud tegelema Eesti (sise)poliitika eneseõigustusega. Kaasa arvatud kõige värskem juhtum presidendi Venemaa-visiidiga seoses.
Mul on kahju neist inimestest, kes karjääridiplomaatidena on rakendatud meie parteistatud (hirearhilisele lojaalsusele rajatud suletud ringi) välispoliitika vankri ette, kelles mõnestki samal ajal köeb missioonitunne tasandada teed Eesti mõistmiseks mitte ainult neis riikides, kus see niigi juba olemas, vaid ka piirkondades ja riikides, kus meie suhtes valitseb suur eelarvamus või koguni tõrjutus. Olen kogenud seesugust valmisolekut, kuid näinud samas, kui piiratud on olnud nende inimeste tegutsemisvõimalused.
2007. aasta aprillisündmuste kontekstis on hiljuti väga tõsiselt Eesti välisteenistuse passiivsust, et mitte öelda eba-adekvaatsust või jõuetust kritiseerinud end Eestis suureks sõbraks ja imetlejaks pidav Edward Lucas. Ja 4. juuli Eesti Päevalehes Hanti-Mansiiskis Eesti ja Vene presidentide kohtumisel tõstatunud Eesti – Vene ratifitseerimata piirilepinguga seoses on kolumnist Evi Arujärv tõdenud Eesti välispoliitika suletud ringi alkeemilist salapära.
„Küllap muutuks Eesti välispoliitika natukene usaldusväärsemaks ja mõistetavamaks ka kodaniku jaoks, kui seda iseloomustaks ajaloo ja poliitikateatri poolt ettekirjutatud rollide täitmise asemel põhimõttekindlus pika perspektiiviga küsimustes ning selle elluviijate põhjendused. Et olukorras, kus kõik suures osas toimubki üle meie peade, oleks vähemasti teada, miks, kuidas ja mis hinnaga,” lõpetab oma arvamusloo Arujärv.
Tõesti, olen temaga nõus. Sest iseäranis Hanti-Mansiiskis ilmnes kodukootus ja enesekesksus, mis valitseb teljel ”Eesti sisepoliitika – välispoliitika – välisteenistus”. Võib ju imetleda president Ilvese retooriliselt kõrgetasemelist (selle põhisõnum toetus kolmele sambale – Euroopa Liit kui väikerahvaste keelte kaitsja ja euroopalike väärtuste levitaja, Milan Kundera ”Weltliteratur”i küsimusest tõukuv kultuuriökoloogia ning vabadus ja demokraatia Euroopa alusväärtustena, millel pole alternatiivi ida pool Uuraleidki) kõnet soome-ugri rahvaste V maailmakongressil. Aga Venemaa poliitilist kultuuri tundvatele inimestele oli otsemaid selge, et kõne alltekst on seesama, mida venelased tunnevad kui võõras kloostris oma usu kuulutamist. Kas keegi välisministeeriumist või Venemaal teenivatest eesti diplomaatidest (poliitilistest nõunikest) võttis juhtida presidendi tähelepanu kõne seesuguste rõhuasetustega kaasnevatele tõlgendusriskidele. Loomulikult on diplomaatilised kõned eeskätt krüptilised ”mesikõned”, mille allteksti poetatakse lootust ja julgustust neile, kes seda vajavad ja ootavad. Niisugune oli president Urho Kekkoneni kõne Tartu ülikooli aulas 1964 – peetud eesti keeles tol korral oma riigist isegi veel unistuste kaugusel asuvatele eestlastele, kõne mille ajaloolist tähendust meie taasärkamisloos ei saa alahinnata.( Ilves või tema kõne kirjutajad oleksid võinud võtta eeskuju Kekkonenist.)
Ilvese kõnes oli aga ridadevaheline sõnum rida-realt mõistetav.Ilvese otsekohesust võiks kiita (”näed kus pani ära tibladele!” – anonüümses veebikommentaari stiilis), aga siis tuli ollagi valmis Venemaa –poolseks vastureaktsiooniks, mis vähemalt viimasel ajal – meie eiramisest hoolimata – on suurriiklikult ambitsioosne ega hiilga erilise elegantsiga. Ilvese lahkumine saalist on aga omaette kurioosum, rääkimata sellest, et oma kõne pidas ta inglise keeles, mis oli väljakutseks mitte ainult kohalolijaile, vaid ka kõige liberaalsemale rahvuslaselegi Eestis. Ütleksin, et visiidi nässuminek ja selle ”järelpesu”.(nagu oleks presidenti algusest peale kiusatud tõlke mittevõimaldamise pärast, seletus Eesti TV uudistesaates Lotmani büsti asjus, mis pidi avatama, aga tegelikult taandus vaid kingituseks, seejuures eksis Ilves büsti asukohaga, nimetades selleks Moskva väliskirjanduse muuseumi, pro raamatukogu) oligi sisse programmeeritud poolikusse või ülepeakaela ettevalmistusse.
Eesti on määratud Venemaa suunal pidama propagandistlikku kaevikusõda. 5. juulil ühel Vene telekanalitest, mida vaatama juhtusin, ütles mõjukas saatejuht (ilmselt kooskõlastatult Vene asjaomaste ametkondadega), et pärast Ilvese esinemist ei tasu loota mingisugust suhete paranemist Eesti ja Venemaa vahel. Otsekui seda reageeringut oodates võtsid mitmed eesti poliitikud sama ärplevas stiilis vastata: meile pole suhteid Venemaaga vajagi, Ilvese visiidist polnud juba algusest peale midagi head oodata. Ja nüüd, kus president võttis veel kahelda piirilepingu ratifitseerimisotsuse preambuli vajalikkuses ja Siim Kallas on seda koguni pidanud sisepoliitiliseks provokatsiooniks – nii istumegi nüüd üksi oma sise-,välis- ja diplomaatilise mulgipudrupaja ümber.
Kahju. Minu arvates tuleneb eesti välispoliitiline ja diplomaatiline jõuetus Ida suunal ka sellest, et see lähtub ennekõike ajaloost, mitte aga tänasest päevast ja ammugi mitte tulevikust. See tuleneb asjaolust, et Vene-suunalise poliitika kujundamises tegutsevad eeskätt oma parteid ja oma isikliku karjääri huvisid silmas pidavad pistrikud. See tuleneb äärmiselt kitsast end Vene asjatundjateks nimetavate inimeste ringist, kellel võib ju olla teritatud päevapoliitiline ettekujutus, aga puudub kogemus ja ülevaade Eesti – Vene varasemast suhtlusest. Küll tahaks kohata, kuulda ja näha niisugust Vene-asjatundjat või asjatundjate ringi Eestis, kes suudaks üle olla Vene-hirmust, russofoobiast ja suudaks anda nõu nn asümeetrilise diplomaatia viljelemiseks, mis tundub kohane olevat just Eesti, aga laiemalt võttes Läti ja Leedugi suhetes Venemaaga. Seesuguse diplomaatia elemente olen kohanud Soome diplomaatias Vene suunas.
Ja ometi, 20 aastat tagasi olid just eestlased need, kes tänu ulatuslikule rahvadiplomaatiale, kõikvõimalike võrgustike ja isiklike suhete kasutamisele – mis Vene poliitilises kultuuris on määrava tähtsusega – suutsid Eesti vabadusevõtmed Moskvas valmis meisterdada. Sest rahvadiplomaatia tugineb ühistel rohujuuretasandi ja kultuurilise dialoogi pidamise huvil. Rahvadiplomaatias ei hakata lugema moraali selle üle, kuidas partner peab elama, et olla dialoogi vääriline, vaid lähtutakse üldinimlikust koodsüsteemist.
Veelkord, me võime ju öelda, et me ei vaja seda. Eesti riigil pole Venemaaga asja. Tegelgu Euroopa Liit Venemaaga, kuigi me näeme, et selleski tegevuses on paljutki, mis meie riiklikke ja rahvuslikke huve riivab. Ent me ei saa end lahti rebida oma piirist, mis külgneb Venemaaga. Me ei saa enam jätta omaenda riigi venelasi tuulepealseteks inimesteks, keda võib häälestada Eesti riigi vastu. Ja – last not least – Eesti ettevõtjad ei saa ignoreerida Vene põhjatut turgu. Geograafia määrab endiselt poliitilised mängureeglidki. Ja jääbki määrama. Aga neis mängureeglites on võimalik leida nish, millele võib Eesti diplomaatia tugineda ja mille läbi omakorda sünnib siseriiklik usaldus Eesti välispoliitika ja diplomaatia vastu.

Rein Veidemann
Tallinna Ülikooli professor