Mida inimlikku on Pekingi olümpiamängudes?

Lugesin hiljuti ühest päevalehest meediaarvustust telesaate kohta, milles tüsedaid naisi julgustati valima endale sobivad rõivad, et enesekindluse saavutatuna esineda ka peaaegu alasti kesklinna kõrghoone seinale kuvataval pildil. Eesti arvustaja meelest oli see mõttetu saade, tema kui mees poleks suutnud ette kujutada seda, et samasugust võimalust oleks pakutud ühele mehepojale. Ja üldse polevat mõtet inimeste mingi nõrga enesehinnanguga tegelda, vaid saata nad kohe jõusaali või tervisejooksule, et nad kaalu lihtsalt maha võtaksid ja vastaksid sellega paremini ühiskonnas aktsepteeritud normidele.

Me elame maailmas, kus inimlikkus taandub üha rohkem loomalike väärtuste (pro normide) ees. Reklaamides oleme juba näinud, kuidas sprinter muutub ühel hetkel leopardiks või tiigriks. Pekingi olümpia eel on ka ETV ekraanil korduvalt jooksnud kummaline reklaam, kus noored inimesed keelduvad olemast prillipapad või mingil moel teisiti eripärased, ja kinnitavad seejärel, et on tegelikult atleedid - järelikult ühiskonna poolt positiivselt aktsepteeritavad isiksused. Eripära on siis selle põhjal aina taunitav nähtus, primitiivne reeglipärasus aga igati vastuvõetav.Ent milline reeglipärasus?!

Ma ei kõneleks alfa-isaste temaatikast, mida on meie ajakirjandus patoloogiliselt võimendanud nagu ka sellega üksüheselt haakuvat vanemahüvituspoliitikat: lisanduge, paljunege, võtkem putukariigist üle massilise paljunemise ideaal, et sellega (väidetavalt) tagada väljasureva eesti rahvuse ellujäämise! Keegi ei vaevu aga sealjuures küsima, mis tähtsust või kvaliteeti on ühe rahvuse ja kultuuri puhul üldse selle esindajate arvukusel, volüümil või lausa massilisusel, mida me nagu nii kunagi ei saavuta. Nõukogude Liit oli kunagi maailma suurimaid riike, ka rahvaarvult, kuid missuguse väärtusega kultuuri see suutis sünnitada!? Pigem igasugust kultuuri tõhusalt hävitada, sealjuures aastakümneiks tasalülitades ka selle tuumikuks olnud tuhande aasta vanuse ja ülimalt rikka vene kultuuri.

Mind hirmutab pidev füüsilise paljunemise, kehalise võimekuse ja üleoleku, loomaliku eksistentsi ülistamine, mida paljundab ka eesti meedia, olgu siis niinimetatud tervislikkuse ideoloogia (kaalujälgijad) või kehakultuuri (spordikanalid) hüperboliseerimise kaudu. Ma usun, et tervisespordil on oma koht ühiskonnas, eriti nende ohjamisel, kes muidu tegeleksid lihtsalt destruktiivse lõhkumise, hävitamise ja oma elule sülitamisega. Ent sellest ei tohiks kujuneda rahvuslikku ideaali, paleust, mida peaksime kõik, olenemata oma füüsilistest eeldustest, allaheitlikult teenima.

Mind huvitab, mitut eesti spordihiiu (nimesid nimetamata) last te tunnete, kellest oleks kujunenud oluline eesti rahvuskultuuri edasiviija kas siis muusika, kujutava kunsti või teatri alal? Isegi spordimaailmas endas ei tundu järglased olevat reeglina ligilähedaseltki sama võimekad kui nende pärjatud vanemad. Muidugi, ka sport on vaid osa (keha)kultuurist, kuid see võrdlus muutub patoloogiliseks nii pea, kui vastandame selle osa kultuurist vaimsele kultuurile, eriti veel eelistades kehalist vaimsele. Tuleb küll tunnistada, et teistel kultuurialadel on pärilikkusel olnud märksa suurem kaal. Kas mitte seepärast, et panus on sel puhul tehtud pigem vaimsusele, mitte kehalise võimekuse rõhutamisele, mis on suuresti vaid looduse (loomalik) fenomen!?

Kas mitte Pierre de Coubertin, olümpiamängude traditsiooni taastaja, ei pürginud jätkates antiikseid olümpiamänge eelkõige rõhutama seda kui kultuurisündmust!? Mis on sellest tänaseks globaalsetes teleülekannetes ja reklaamitulvas järele jäänud? Minu arust küll vaid Puna-Hiina lihaste ja muu maailma dopingu(vastase võitluse)epopöa haipimine, pipardatuna rahvuslike ootuste ja lootustega, millel pole sageli aga mingit vähegi tõepärast reaalsuspõhja.

Me elame üha rohkem kummituslike kimääride maailmas, milleks olümpiamängud annavad taas kord ammendamatu ja samavõrd ülehinnatud võimaluse. See on nagu mingi totaalne totalisaator, milles pöörleme ja millel pole vähimatki pistmist maailmakultuuri seniste väärtushinnangute arendamisega ega isegi tõeliselt arvestatava ja ausa spordiajalooga. Järjekordsed olümpiamängud on meie jaoks taas kord muutumas mingiks loomade olümpiaks, reklaami olümpiaks, maailmakultuuri eiravaks või vähemasti tasalülitavaks kultuurinähtuseks. Mille nimel?

MART UMMELAS