Ajalugu ei ole nii lineaarne nagu juhtkirjad ja arvamusveerud. Vôib-olla ma olin esimesi, kes siinsamas (Tôe pidurdamine; 21. VI, 21:34) kirjutas, et ôige oleks Vabadussammas avada 2009. aasta südasuvel, kuid on samuti vôimalik, et kaitseminister Jaak Aaviksoo vastased olid veendunud juba varem selles, et tänavu seda sammast avada pole reaalne.
Sünnipärasele pealinnlasele on Vabaduse väljak suuremôôtmeline kompleks, mis koosneb järgmistest osadest: Eesti Panga fassaad, linnaraamatukogu, endine Merekool, Jaani kirik, Kunstihoone, ”Kultas”, ”Feischner”, Harjumäe nôlv, tenniseväljakud, Kaarli puiestee, Roosikrantsi tänava ots, linnavalitsus, Vene Draamateater ja ”Palace”.
Vôin eksida, kuid esimene muudatus selles kompleksis oli tankla kadumine Tatari tänava nurgalt. Järgmine oli trollibussiliin risti trammitee suhtes. Järgmisena tuli Kaarli puiestee poolitamine, kuid vôib-olla ka igavene tuli kohale, mille hilisemaks nimeks sai ”Tônismäe haljak”. Siis tulid tunnel ja Roosikrantsi tänava ots, viimasena Vabaduskell.
Maa-alune parkla ja Vabadussammas on seega uusimad, aga mitte esimesed sammud selle nimel, et Vabaduse väljakul saaks korraldada (1) kaitseväe paraade, (2) toimetada teenistusi Eesti vabaduse eest langenute mälestuseks ja vabaduse enda auks ning (3) autodega pääseks vôimalikult lähemale ilma, et nad jalakäijaid segaksid. Arusaadav; ma ei turtsu.
Evolutsiooniliselt järgmiste sammudena tuleb (1) teha korda tenniseväljakud, (2) otsustada ära Niguliste kiriku kuuluvus (mina pooldan tema kuulumist EELK-le), (3) hakata tegelema ”Estonia” juurdeehitusega (mis on suurel määral ka parkimisprobleem) ja (4) môelda sellele, kuhu tuleb Tallinna peapostkontor. Vabaduse väljakule ta ei tule – ehkki on olnud selle naaber - , aga ta likvideeritakse senises asukohas kiiremini, kui uus sünnib.
Kôik need sammud on nii ärilised kui ka poliitilised. Jaak Aaviksoo, Isamaa ja Respublika Liit ning Vabadussammas puutuvad siia môlemalt aluselt, sest sammas ning Vabaduse väljak kuuluvad eelneva järgi kokku. Ideaalis peavad avamiseks olema valmis môlemad, ainult et üks on Riigikogu ja valitsuse otsus, teine linnavôimude tahe. Selles mu väites pole midagi uut. ”Uus” on see, et lahendust esitatakse meile miskisuguse sôjana, kus üks reedab ja teine on kaotanud.
Et olla otsekohene: praeguseks seisuks on Tallinna linn saanud oma tahtmist. Kus on keegi uurinud (ma ei môtle plärtsuvaid kommentaare), mismoodi see saab vôimalikuks? Kaasa arvatud seegi aspekt, et Tallinnas, nagu mujalgi Eestis, pole olemas ainsatki tunnelit, mis oleks ilus. Semiootiliselt vaatekohalt tuleb Vabaduse väljaku peale tema äärde sammas, mis peab äratama aukartust, ning alla Tallinna kôige suurem kôht, mis ei ärata aukartust mitte kunagi.
12. juulil 2008 Tähtveres
PEETER OLESK
12. juuli 2008
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Noh... Mina ütleksin, et põlisele tallinlasele on Vabaduse väljak üks pidevate muutuste koht. Peeter Oleski toodud muudatustele lisaks võiks ju mainida ka kunstikummuti äranarrimist, hooneid, mis jäävad Kunstihoonest Karja tänava poole, Pärnu maantee ja Tatari tänava vahelist maja, maja, mis asus Estonia puiestee ja Kentmanni nurgal ja mis lammutati, trammitee suuna muutmist, Peetri samba mahavõtmist ja muidugi ka üldse Kultase, Kunstihoone ja Linnavalitsuse maja ehitamist. Lõppude lõpuks vist ka Jaani kirikut.
Vabaduse plats on igasuguste aegade märke väga täis ja mõelda sellest, mis oli esimene muudatus, on lihtsalt mentaalne viga. Sama kehtib muidugi kogu Tallinna kesklinna ja üldse iga elava linna kohta.
Postita kommentaar