Kahtlemata on Linnaril (Kes on avaliku elu tegelane? 5.IV, 16:07) ôigus: me vajame töötavat definitsiooni môistele ”avaliku elu tegelane”. Isegi absurdne, et see tuleb kôneks alles EV 91. eluaastal ja ajal, mil nii Linnari kui ka minusuguste jaoks tiksub elu tagumine poolaeg; mitte elu hääled, vaid surmakellad.
Tema omapoolne ettepanek – valitus ametikohale altpoolt – on aga liiaks ühevindiline. Väljaarvatud rektorid, valitakse kôik ôppejôud alati ülevalt poolt. Kas ôppejôud vôib olla avaliku elu tegelane? Vôib vabalt niipea, kui ta on rakkes veel kellenagi ja ka nendel juhtudel, kui inimene ongi rakkes mujal, ent ka ôpetab. ergo, avaliku elu tegelane on muutuv seisund, mis tuleneb mitte valitusest, vaid rollilisest asendist. Avaliku elu tegelane on igaüks, kes ringmängus ”Kes aias?” asub mängijatest seespool. On ka teine vôimalus. Avaliku elu tegelane on igaüks, kelle minimaalseks tunnuseks on kohustuslik nimesilt rinnas. Niipidi vôttes on avalik iga bussijuht, kuid pole ükski jänesekütt piletita reisijate keskel.
Seda on piisavaks definitsiooniks siiski vähe. Avaliku elu tegelaseks vôib olla ka inimene, kellele see on olemise viisiks. Leidub inimesi, kes niisugust olemist pelgavad. Inimene, kes ei taha olla kuskile valitud ja hoiab oma arvamused enesele ning tahab, et teda jäetaks rahule, avaliku elu tegelane ei ole. Vähemasti mitte subjektina. Objektina vôidakse anda avaliku elu tegelase funktsioon näiteks arvamusliidrina igaühele meist. Niisuguse funktsiooni kandjana kiputakse meiesuguseid ära kasutama ja küsimus ongi selles, kuidas säärast ärakasutamist vähemalt pidurdada. Eksistentsiaalne aspekt seisneb järgnevas: kuna elu üldiselt muutub avalikuks, siis kuidas vältida seda, kui ta samas kipub pöörduma ka alastiolekuks.
Alternatiiv oleks elada konservina. Mis elu see on, sest ka konserv vôib minna halvaks?!
Tema omapoolne ettepanek – valitus ametikohale altpoolt – on aga liiaks ühevindiline. Väljaarvatud rektorid, valitakse kôik ôppejôud alati ülevalt poolt. Kas ôppejôud vôib olla avaliku elu tegelane? Vôib vabalt niipea, kui ta on rakkes veel kellenagi ja ka nendel juhtudel, kui inimene ongi rakkes mujal, ent ka ôpetab. ergo, avaliku elu tegelane on muutuv seisund, mis tuleneb mitte valitusest, vaid rollilisest asendist. Avaliku elu tegelane on igaüks, kes ringmängus ”Kes aias?” asub mängijatest seespool. On ka teine vôimalus. Avaliku elu tegelane on igaüks, kelle minimaalseks tunnuseks on kohustuslik nimesilt rinnas. Niipidi vôttes on avalik iga bussijuht, kuid pole ükski jänesekütt piletita reisijate keskel.
Seda on piisavaks definitsiooniks siiski vähe. Avaliku elu tegelaseks vôib olla ka inimene, kellele see on olemise viisiks. Leidub inimesi, kes niisugust olemist pelgavad. Inimene, kes ei taha olla kuskile valitud ja hoiab oma arvamused enesele ning tahab, et teda jäetaks rahule, avaliku elu tegelane ei ole. Vähemasti mitte subjektina. Objektina vôidakse anda avaliku elu tegelase funktsioon näiteks arvamusliidrina igaühele meist. Niisuguse funktsiooni kandjana kiputakse meiesuguseid ära kasutama ja küsimus ongi selles, kuidas säärast ärakasutamist vähemalt pidurdada. Eksistentsiaalne aspekt seisneb järgnevas: kuna elu üldiselt muutub avalikuks, siis kuidas vältida seda, kui ta samas kipub pöörduma ka alastiolekuks.
Alternatiiv oleks elada konservina. Mis elu see on, sest ka konserv vôib minna halvaks?!
PEETER OLESK
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar