Minu põlvkond mäletab – tagantjärele ehk isegi lõbusa irooniaga –, kuidas nõukogudeaegses ülikoolis ajaloolise materialismi kursusel õppisime marksismi kolme allikat ja kolme komponenti. Nüüdseks on need meelest läinud, nagu on hajunud suur osa „punaste“ õppeainete udust, aga see ei tähenda, et allikate ja komponentide otsimises iseendast puuduks iva. Sest mistahes ühiskondliku või vaimse nähtuse kujunemislugu ja toime jääks tabamata või segaseks, kui ei püütaks siduda seda mõne varasema nähtuse, motiivi või sündmusega. Ometi, inimese, aga ka inimrühmade ja tervete rahvaste mälu valikulisus tingib selle, et mingid sündmused või tegelased metaforiseeruvad, mõnedest saavad koguni müüdid. Ajalugu on rekonstruktsioon, mis peaks teenima mõistmist. Seda silmas pidades on 20. sajandi filosoofilise hermeneutika üks suurkujudest Hans-Georg Gadamer määratlenud ajalugu eeskätt mõjutusajaloona. See tähendab, et meil tuleb teadlikult arvestada, et „ajalooline-olemine tähendab mitte kunagi eneseteadmises ammenduda“ ja et minevik ja olevik on vastastikku tingitud.
Nii et kui ma järgnevalt paari märkusega puudutan eestlaste laulvat revolutsiooni, selle ainulaadsust allikalisust, siis annan endale samas aru, et laulev revolutsioon ajaloohorisondina on Gadameri sõnu laenates „midagi, millesse me sisse rändame ja mis meiega kaasa rändab.“
Et miks just „l a u l e v revolutsioon“? Miks Rahvarinde kui tervemõistuslikule strateegiale ja taktikale rajatud poliitilise liikumise sünd 20 aastat tagasi sõna otseses mõttes kleepus eestlaste laulupeotraditsiooniga? See, et me laulsime end vabaks on võimas ja kaunis, aga siiski vaid metafoor. See aga, et laulupeost sai Rahvarinde põhiformaat (meenutagem Tartu muusikapäevi mais 1988 ja selle järge Tallinna „öölaulupidudena“, 17. juuni 1988.a. lauluväljakut ja sealt 150 tuhande eestlase ühislauluga Eestimaa Kommunistliku Partei delegaatide läkitamist Moskvasse parteikonverentsile – milline absurd tagantjärele hinnates! – või 300 tuhande osavõtjaga „Eestimaa laulu“ 13. septembril, mis oli Rahvarinde Algatuskeskuse poolt mõeldud sisse juhatama Rahvarinde asutamiskongressi) – see viitab tunnusjoonele, mis määras Eesti ajaloo suurima rahvaliikumise olemuse ja ainulaadsuse. Muide, koos lätlastega, kelle Tautas Fronte toetus samuti laulupeotraditsioonile.
Olen üldlaululaulupidu käsitlenud eesti kultuuri tüvitekstina (pikemalt sellest loe R. Veidemann, Tuikav tekst. Tartu, 2007, lk. 73 – 77), st millegi niisugusena, millele saab toetuda nagu suure puu tüvele, millel on mitmekesine ja eluvõimeline juurestik ning mille võra hargneb teistesse kultuuritekstidesse (kirjandusse, kunsti, haridusse, rituaalidesse, juriidikasse jne).
1869. aastal Johann Voldemar Jannseni eestvõttel käivitunud üldlaulupeo traditsiooni juured ei ole teatavasti meie esivanemate ellu loomuldasa kuulunud regivärsilises rahvalaulus, vaid 18. sajandi lõpul Eestisse, eriti Lõuna-Eestisse ehk Liivimaa kubermangu jõudnud luterliku usulahu, vennastekoguduse muusikalises traditsioonis. Vennastekoguduse ajalugu ja Eesti laulupeotraditsiooni põhjalikult uurinud Rudolf Põldmäe on osutanud 19. sajandi algul Lõuna-Saksast Tartumaale asunud hernhuutlasele Chr. Fr. Schmidtile ja eriti tema Šveitsis muusikapedagoogilise hariduse saanud naisele, kes rajasid Rõngus Hellenurmes erakooli, kus muusikalist haridust sai sadakond eesti poissi. Vennastekogudustest said niisiis eesti koorimuusika viljelemise pioneerid.
Eesti soost köstrite (J.V. Jannsen oli ka pietistliku taustaga köster) ja pastorite (näiteks Jakob Hurt, Villem Reiman jt) lisandumine ning seni härrasrahva kirikuna toiminud luterliku kiriku triivimine rahvakiriku suunas tähendas seda, et 19. sajandi keskpaigas suutis kirik initsiatiivi taas enda kätte võita ja seni omapead arenenud kirikumuusika uuele, mitmehäälsuse teele juhatada.
Jannsen on kirjeldanud 1863, seega veel kuus aastat enne esimest üldlaulupidu, kirikus jumalateenistusel kõlanud laulu ja muusikat järgmiselt: „Pühapäeval kirikus oli Pabiloni keeltesegamine kuulda, ajas küll kõrvad huugama, aga ei kosutanud kellegi meelt ega südant.“ Ühtlasi kurdab ta, et rahvas ei teadvat midagi noodist ja kirikus lauldavat ainult köstri eeslaulmise järgi, sest vähe olevat olnud ka kirikuid, kus leidunuvat orelid. Koorilaulu käsitati „saksa asjana“, mida linnades pruugiti, mis lauluviisi eestlaste arusaama kohaselt teinud „siga-saga“.
Jannseni murelikud täheldused tulevad tuttavad ette. Selle „saksa asjaga“ maadlesid eestlastest kirikulised juba 17. sajandi algul. Nüüd, kus tänapäeva eesti keeleski on kättesaadavaks tehtud Tallinna Pühavaimu kiriku abiõpetaja (diakoni) Georg Mülleri jutlused 1600 - 1607 (G.Müller. Jutluseraamat. Ilmamaa, 2008), võib iga huviline lugeda sealt Mülleri värvikaid pöördumisi koguduse poole. Näiteks 9. jutluses manitseb Müller: „Laulud, armas rahvas, on head, ja seda, et sa laulad, sallib Jumal küll – vaid sinu süda peab seal juures olema, ning kõik, mida me teeme või laulame, peab sündima Jumala auks. Aga neid, kes seal laulavad ja määgivad nagu lambad ning ei mõista ega tea, mida nad laulavad, ma ei kiida, vaid pigem manitsen teid, et te sellest halvast kombest loobuksite ja õpiksite õigesti laulma, nii nagu te kuulete meid koos koolipoistega kooris laulmas.“
Aga kui esimeseks laulupeoks olid eestlased lõpuks selle „saksa asja“ omaks võtnud, nii et laulupeo lõppedes teatas Jannsen suurest hingeliigutusest, et ta „võtaks oma südame põuest ja jagaks selle nii mitmeks osaks, et võiks anda igaühele lauljale ühe tüki kojuviimiseks“, siis oli selge, et koorilaulust saab mitte ainult eesti kultuuri üks alustalasid, vaid ka eesti rahvusliku identiteedi peamisi kandjaid.
Näib siis nii, et sellisel massilisel kooslaulmisel elustub ühelt poolt eestlaste ja soome-ugrilaste ürgne šamanism – seda, et laul on hinge kandja, rõhutas pidevalt ka Georg Müller –, teisalt sobis just koorilaul eestlaste individualistliku hingelaadiga. Kooris laulda tähendab talitseda või arendada ennast üldise eesmärgi ja kooskõla nimel. See tähendab, et just kooris laulmisel laulukaare all tundsid lauljad ühtsust, mida igapäevaelus ei vajatud või mida koguni vastustati. Naaber ei olnud laulupeol kõõrdivaatamiseks, ta ei olnud enam võistleja, ta ei olnud enam ei Pearu ega Andres – ta oli samasugune osake ühest suurest tervikust, kellena laulja end sel hetkel tundis.
Ma toon siin ära nüüd vahest kõige tabavama kirjelduse sellele, mis juhtub eestlasega, kui temast saab laulupeoline. Akadeemik Jaan Undusk:
„Ning eestlane, see alaarenenud kollektiivse tundeeluga isik, võib sattuda selliste ühisemotsioonide küüsi, mille ees muu maailm kartlikult taandub. See on seesama asi, mis juhtub mõnikord laulupeol ja mille võõrad võtavad kaasa kui oma vapustava Eesti-elamuse. / --- / Eestlasi ümbritseb äkki väli, mis lööb põlved nõrgaks. Suurrahvad ei saa aru, kuhu kaob nende üleolek. Eestlane ei ole kollektiivsete emotsioonidega harjunud, aga kui need ta mingis rutiinipraos viimaks oma võimusesse haaravad, siis aukartust äratava jõuga. Ta ei hakka võidukalt hüüdma, rõõmsalt ringi kargama ja embama, nagu sel puhul prantslased või leedukad võiksid teha, sest see viitaks väljenduslikele oskustele. Eestlase siiras ühisemotsioon on tõeliselt ürgne põhjapaks, näotu, vormitu, lömastav. See väljendub kangestuses. Nagu surnute riik seisab lauluväljak „Isamaa“ helides. Nagu ürginimene pikse ees kangestub eestlane oma rahvusliku ühisemotsiooni kütkes.“ (J. Undusk. Nagu kivikild hamba all. – Valge kääbustäht hajuvas kõiksuses. Tallinn: Perioodika, 1998, lk. 134 – 135).
Selles passionaarses arutluskäigus leiabki kajastuse mitte ainult massilise, kümneid tuhandeid kolme ja nelja häälega ühendava, noodikirjale toetuva ja dirigendi tahtele allutatud koorilaulu ime, see osutab ühtlasi ainulaadsusele, mida eestlastel on maailmale pakkuda – et nad ühest saksa kristlikust traditsioonist võrsunud ettevõtmisest kujundasid primum mobile. Ning et Rahvarinne just laulupeo formaadile tugines, mis muide, läbi aegade on sisaldanud ka laulude vahel kõnepidamisi, ning et ta sellest formaadist oma jõu ammutas, see määraski ära Rahvarinde ajaloolise tähenduse.
Tundsin seda Rahvarinde ja laulupeo allikalist ühtsust nii 1988. aasta kuumal suvel kui ka Rahvarinde kongressi avapäeval 1. oktoobril Rahvarinde hümni kaasa lauldes, mille refräänis kõlab seesama loitsuline tõdemus „vaid ühte hoides, vaid ühist leides me hinge ümbersünd saab tõeks“, mis ehk kunagi kõlas hernhuutlaste palvemajades. Aga küllap kõige meeldesööbivamalt tundsin seda 1991. aasta 20. augusti pärastlõunal Tallinnas Vabaduse väljakul, kui linna murdnud Pihkva dessantdiviisi tanketid valmistusid Tondil vallutama Eesti võimukeskusi ja kommunikatsioone.
Vallutajate käsust hoolimata toimunud Rahvarinde koosolekul tõotasime väljakutäiele rahvale, et veel samal õhtul saab Eestist taas iseseisev riik. Ja sellel kogunemisel oli ka Eesti rahvusmeeskoor Kanada pagulaseestlaste Ernesaksa, sealsete kooride õpetaja ja dirigendi Roman Toi juhatamisel. Toil oleks olnud võimalus lahkuda vägivalla jalgu ähvardada jäävast Eestist. Aga ta oli jäänud. Ja miitingu finaalis võttis ta üles ja juhatas Eestis toona vähetuntud Juhan Aaviku koorilaulu „Hoia Jumal, Eestit“. Ja kogu väljak laulis kaasa. Ja tundus, et Jumal oli tõesti meiega.
Tallinnas, 21. aprillil 2008.a.
Nii et kui ma järgnevalt paari märkusega puudutan eestlaste laulvat revolutsiooni, selle ainulaadsust allikalisust, siis annan endale samas aru, et laulev revolutsioon ajaloohorisondina on Gadameri sõnu laenates „midagi, millesse me sisse rändame ja mis meiega kaasa rändab.“
Et miks just „l a u l e v revolutsioon“? Miks Rahvarinde kui tervemõistuslikule strateegiale ja taktikale rajatud poliitilise liikumise sünd 20 aastat tagasi sõna otseses mõttes kleepus eestlaste laulupeotraditsiooniga? See, et me laulsime end vabaks on võimas ja kaunis, aga siiski vaid metafoor. See aga, et laulupeost sai Rahvarinde põhiformaat (meenutagem Tartu muusikapäevi mais 1988 ja selle järge Tallinna „öölaulupidudena“, 17. juuni 1988.a. lauluväljakut ja sealt 150 tuhande eestlase ühislauluga Eestimaa Kommunistliku Partei delegaatide läkitamist Moskvasse parteikonverentsile – milline absurd tagantjärele hinnates! – või 300 tuhande osavõtjaga „Eestimaa laulu“ 13. septembril, mis oli Rahvarinde Algatuskeskuse poolt mõeldud sisse juhatama Rahvarinde asutamiskongressi) – see viitab tunnusjoonele, mis määras Eesti ajaloo suurima rahvaliikumise olemuse ja ainulaadsuse. Muide, koos lätlastega, kelle Tautas Fronte toetus samuti laulupeotraditsioonile.
Olen üldlaululaulupidu käsitlenud eesti kultuuri tüvitekstina (pikemalt sellest loe R. Veidemann, Tuikav tekst. Tartu, 2007, lk. 73 – 77), st millegi niisugusena, millele saab toetuda nagu suure puu tüvele, millel on mitmekesine ja eluvõimeline juurestik ning mille võra hargneb teistesse kultuuritekstidesse (kirjandusse, kunsti, haridusse, rituaalidesse, juriidikasse jne).
1869. aastal Johann Voldemar Jannseni eestvõttel käivitunud üldlaulupeo traditsiooni juured ei ole teatavasti meie esivanemate ellu loomuldasa kuulunud regivärsilises rahvalaulus, vaid 18. sajandi lõpul Eestisse, eriti Lõuna-Eestisse ehk Liivimaa kubermangu jõudnud luterliku usulahu, vennastekoguduse muusikalises traditsioonis. Vennastekoguduse ajalugu ja Eesti laulupeotraditsiooni põhjalikult uurinud Rudolf Põldmäe on osutanud 19. sajandi algul Lõuna-Saksast Tartumaale asunud hernhuutlasele Chr. Fr. Schmidtile ja eriti tema Šveitsis muusikapedagoogilise hariduse saanud naisele, kes rajasid Rõngus Hellenurmes erakooli, kus muusikalist haridust sai sadakond eesti poissi. Vennastekogudustest said niisiis eesti koorimuusika viljelemise pioneerid.
Eesti soost köstrite (J.V. Jannsen oli ka pietistliku taustaga köster) ja pastorite (näiteks Jakob Hurt, Villem Reiman jt) lisandumine ning seni härrasrahva kirikuna toiminud luterliku kiriku triivimine rahvakiriku suunas tähendas seda, et 19. sajandi keskpaigas suutis kirik initsiatiivi taas enda kätte võita ja seni omapead arenenud kirikumuusika uuele, mitmehäälsuse teele juhatada.
Jannsen on kirjeldanud 1863, seega veel kuus aastat enne esimest üldlaulupidu, kirikus jumalateenistusel kõlanud laulu ja muusikat järgmiselt: „Pühapäeval kirikus oli Pabiloni keeltesegamine kuulda, ajas küll kõrvad huugama, aga ei kosutanud kellegi meelt ega südant.“ Ühtlasi kurdab ta, et rahvas ei teadvat midagi noodist ja kirikus lauldavat ainult köstri eeslaulmise järgi, sest vähe olevat olnud ka kirikuid, kus leidunuvat orelid. Koorilaulu käsitati „saksa asjana“, mida linnades pruugiti, mis lauluviisi eestlaste arusaama kohaselt teinud „siga-saga“.
Jannseni murelikud täheldused tulevad tuttavad ette. Selle „saksa asjaga“ maadlesid eestlastest kirikulised juba 17. sajandi algul. Nüüd, kus tänapäeva eesti keeleski on kättesaadavaks tehtud Tallinna Pühavaimu kiriku abiõpetaja (diakoni) Georg Mülleri jutlused 1600 - 1607 (G.Müller. Jutluseraamat. Ilmamaa, 2008), võib iga huviline lugeda sealt Mülleri värvikaid pöördumisi koguduse poole. Näiteks 9. jutluses manitseb Müller: „Laulud, armas rahvas, on head, ja seda, et sa laulad, sallib Jumal küll – vaid sinu süda peab seal juures olema, ning kõik, mida me teeme või laulame, peab sündima Jumala auks. Aga neid, kes seal laulavad ja määgivad nagu lambad ning ei mõista ega tea, mida nad laulavad, ma ei kiida, vaid pigem manitsen teid, et te sellest halvast kombest loobuksite ja õpiksite õigesti laulma, nii nagu te kuulete meid koos koolipoistega kooris laulmas.“
Aga kui esimeseks laulupeoks olid eestlased lõpuks selle „saksa asja“ omaks võtnud, nii et laulupeo lõppedes teatas Jannsen suurest hingeliigutusest, et ta „võtaks oma südame põuest ja jagaks selle nii mitmeks osaks, et võiks anda igaühele lauljale ühe tüki kojuviimiseks“, siis oli selge, et koorilaulust saab mitte ainult eesti kultuuri üks alustalasid, vaid ka eesti rahvusliku identiteedi peamisi kandjaid.
Näib siis nii, et sellisel massilisel kooslaulmisel elustub ühelt poolt eestlaste ja soome-ugrilaste ürgne šamanism – seda, et laul on hinge kandja, rõhutas pidevalt ka Georg Müller –, teisalt sobis just koorilaul eestlaste individualistliku hingelaadiga. Kooris laulda tähendab talitseda või arendada ennast üldise eesmärgi ja kooskõla nimel. See tähendab, et just kooris laulmisel laulukaare all tundsid lauljad ühtsust, mida igapäevaelus ei vajatud või mida koguni vastustati. Naaber ei olnud laulupeol kõõrdivaatamiseks, ta ei olnud enam võistleja, ta ei olnud enam ei Pearu ega Andres – ta oli samasugune osake ühest suurest tervikust, kellena laulja end sel hetkel tundis.
Ma toon siin ära nüüd vahest kõige tabavama kirjelduse sellele, mis juhtub eestlasega, kui temast saab laulupeoline. Akadeemik Jaan Undusk:
„Ning eestlane, see alaarenenud kollektiivse tundeeluga isik, võib sattuda selliste ühisemotsioonide küüsi, mille ees muu maailm kartlikult taandub. See on seesama asi, mis juhtub mõnikord laulupeol ja mille võõrad võtavad kaasa kui oma vapustava Eesti-elamuse. / --- / Eestlasi ümbritseb äkki väli, mis lööb põlved nõrgaks. Suurrahvad ei saa aru, kuhu kaob nende üleolek. Eestlane ei ole kollektiivsete emotsioonidega harjunud, aga kui need ta mingis rutiinipraos viimaks oma võimusesse haaravad, siis aukartust äratava jõuga. Ta ei hakka võidukalt hüüdma, rõõmsalt ringi kargama ja embama, nagu sel puhul prantslased või leedukad võiksid teha, sest see viitaks väljenduslikele oskustele. Eestlase siiras ühisemotsioon on tõeliselt ürgne põhjapaks, näotu, vormitu, lömastav. See väljendub kangestuses. Nagu surnute riik seisab lauluväljak „Isamaa“ helides. Nagu ürginimene pikse ees kangestub eestlane oma rahvusliku ühisemotsiooni kütkes.“ (J. Undusk. Nagu kivikild hamba all. – Valge kääbustäht hajuvas kõiksuses. Tallinn: Perioodika, 1998, lk. 134 – 135).
Selles passionaarses arutluskäigus leiabki kajastuse mitte ainult massilise, kümneid tuhandeid kolme ja nelja häälega ühendava, noodikirjale toetuva ja dirigendi tahtele allutatud koorilaulu ime, see osutab ühtlasi ainulaadsusele, mida eestlastel on maailmale pakkuda – et nad ühest saksa kristlikust traditsioonist võrsunud ettevõtmisest kujundasid primum mobile. Ning et Rahvarinne just laulupeo formaadile tugines, mis muide, läbi aegade on sisaldanud ka laulude vahel kõnepidamisi, ning et ta sellest formaadist oma jõu ammutas, see määraski ära Rahvarinde ajaloolise tähenduse.
Tundsin seda Rahvarinde ja laulupeo allikalist ühtsust nii 1988. aasta kuumal suvel kui ka Rahvarinde kongressi avapäeval 1. oktoobril Rahvarinde hümni kaasa lauldes, mille refräänis kõlab seesama loitsuline tõdemus „vaid ühte hoides, vaid ühist leides me hinge ümbersünd saab tõeks“, mis ehk kunagi kõlas hernhuutlaste palvemajades. Aga küllap kõige meeldesööbivamalt tundsin seda 1991. aasta 20. augusti pärastlõunal Tallinnas Vabaduse väljakul, kui linna murdnud Pihkva dessantdiviisi tanketid valmistusid Tondil vallutama Eesti võimukeskusi ja kommunikatsioone.
Vallutajate käsust hoolimata toimunud Rahvarinde koosolekul tõotasime väljakutäiele rahvale, et veel samal õhtul saab Eestist taas iseseisev riik. Ja sellel kogunemisel oli ka Eesti rahvusmeeskoor Kanada pagulaseestlaste Ernesaksa, sealsete kooride õpetaja ja dirigendi Roman Toi juhatamisel. Toil oleks olnud võimalus lahkuda vägivalla jalgu ähvardada jäävast Eestist. Aga ta oli jäänud. Ja miitingu finaalis võttis ta üles ja juhatas Eestis toona vähetuntud Juhan Aaviku koorilaulu „Hoia Jumal, Eestit“. Ja kogu väljak laulis kaasa. Ja tundus, et Jumal oli tõesti meiega.
Tallinnas, 21. aprillil 2008.a.
REIN VEIDEMANN
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar