Ajakaaslane Vaino Vahing oli kohakaaslane. Prosaistide hulgas psühhiaater, psühhiaatrite hulgas dramaturg, dramaturgide hulgas näitleja, näitlejate hulgas kriitik, kriitikute hulgas... Tema tegevusringi keset, gravitatsiooni keskpunkti tabada on ainult raskem nendel, kes teda paremini tundsid. Mõnikord tundus, et selline sõltumatus kujutab endast teatavat sisepagulust, et nõndaviisi põikleb Vaino Vahing kõrvale nõukogudeaegsest sunnist olla kindla töö- ning elukohaga kodanik. Temaga suheldes tuli valmis olla ennustamatuseks, ettearvamatusteks. Ta võis iga kell sooritada ootamatu elu- või mõttekäigu, ikka jalgadele maandudes. Vaino Vahing oli mängur, kaslane.
Sellises võimaluste vabaduses – ja see tundub mulle kõige iseloomustavam, isegi filosoofiliselt keskne – kaotasid kõik asjad oma suhtelise tähtsuse. Vaino Vahing näitas, et pisiasju pole olemas! See, mis alles näis tühine, osutus korraga psühhodraama algeks. Mingi väheoluliseks peetud seik muutus hetkega universumi keskmeks. Tuli tunne, et kõik, millele Vaino Vahing pilgu peale heidab, omandab oomeni tähenduse, muutub salapäraseks ja midagi kuulutavaks. Ta oli demooniline natuur.
Niisugused kannapöörded iseloomustasid ka Vaino Vahingu kõnet. Alati võis ta lausele midagi lisada, mis öeldu kaalu muutis või mõtte pahupidi pööras. Kusjuures iga kord sai tulemus senisest sügavam. Säärastele jänesehaakidele (“See oli oluline nagu maamehele leib... teisipäeva hommikul”) peaks kirjandusteadus andma mingi kujundi nime – äkki “vahing”?
Tema mäng puudutas ja provotseeris alati piire – valguse ja hämaruse, sõna ja mõtte, teo ja tunde, iseenda ja teiste. Sellest relatiivsuse tajust sündis too omalaadne seesmine vabadus, mis tõi kaasa põlvkondliku luule-, teatri- ja vaimu-uuenduse 1960/70. aastatel. Vaino Vahingul oli siin võimsa katalüsaatori roll. Tema kujundas õhustikku. Kui need võimalused järgmistel kümnenditel vähemaks jäid, immitses ta hinge pedagoogiline nostalgia. Tahtmine mõjuda üle oma põlvkonna piiri. Siis innustus ta luuleõhtutest Tartu Kirjanike Majas. Siis avaldas ta oma päevikud ja mälestused.
Vaino Vahing oli vaimne atmosfäär. Kas keegi suudab selle oma kujutluses taastada kümne aasta pärast? Inimene-inimeselt läheb eesti kultuurilugu minevikku. Seda elus hoida on nende ülesanne, kes suudaksid.
Lahkuvat Vaino Vahingut pilguga saates tunnen korraga, igasugustest muudest kirjandusloolistest taustadest hoolimata, et kõige õigem oleks hüüda: “Hüvasti, kollane kass!”
Ta ei vaataks tagasi.
LINNAR PRIIMÄGI
Sellises võimaluste vabaduses – ja see tundub mulle kõige iseloomustavam, isegi filosoofiliselt keskne – kaotasid kõik asjad oma suhtelise tähtsuse. Vaino Vahing näitas, et pisiasju pole olemas! See, mis alles näis tühine, osutus korraga psühhodraama algeks. Mingi väheoluliseks peetud seik muutus hetkega universumi keskmeks. Tuli tunne, et kõik, millele Vaino Vahing pilgu peale heidab, omandab oomeni tähenduse, muutub salapäraseks ja midagi kuulutavaks. Ta oli demooniline natuur.
Niisugused kannapöörded iseloomustasid ka Vaino Vahingu kõnet. Alati võis ta lausele midagi lisada, mis öeldu kaalu muutis või mõtte pahupidi pööras. Kusjuures iga kord sai tulemus senisest sügavam. Säärastele jänesehaakidele (“See oli oluline nagu maamehele leib... teisipäeva hommikul”) peaks kirjandusteadus andma mingi kujundi nime – äkki “vahing”?
Tema mäng puudutas ja provotseeris alati piire – valguse ja hämaruse, sõna ja mõtte, teo ja tunde, iseenda ja teiste. Sellest relatiivsuse tajust sündis too omalaadne seesmine vabadus, mis tõi kaasa põlvkondliku luule-, teatri- ja vaimu-uuenduse 1960/70. aastatel. Vaino Vahingul oli siin võimsa katalüsaatori roll. Tema kujundas õhustikku. Kui need võimalused järgmistel kümnenditel vähemaks jäid, immitses ta hinge pedagoogiline nostalgia. Tahtmine mõjuda üle oma põlvkonna piiri. Siis innustus ta luuleõhtutest Tartu Kirjanike Majas. Siis avaldas ta oma päevikud ja mälestused.
Vaino Vahing oli vaimne atmosfäär. Kas keegi suudab selle oma kujutluses taastada kümne aasta pärast? Inimene-inimeselt läheb eesti kultuurilugu minevikku. Seda elus hoida on nende ülesanne, kes suudaksid.
Lahkuvat Vaino Vahingut pilguga saates tunnen korraga, igasugustest muudest kirjandusloolistest taustadest hoolimata, et kõige õigem oleks hüüda: “Hüvasti, kollane kass!”
Ta ei vaataks tagasi.
LINNAR PRIIMÄGI
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar