Olemine avali ja era

Enne, kui ma hakkasin oskama lugeda lehti, ôppisin ma kuulama raadiot ning enne teda inimesi. Sestap polnud minusugusel pôhjust jääda ootama, millal hakatakse kirjutama küüditamisest. Olin nimelt näinud, kuidas tulid sünnimaale, aga mitte kodukohta, tagasi 1941. aastal Siberisse küüditatud ja mismoodi vaatasid mind need mu eakaaslased, kes olid ”Seal Siberis, Baikali taga” tehtud samasugusest rôômust nagu mina siin, pärast Stalini surma. See arm (gen. armi) on alles ja kevadel 2001 oli tookordne president Lennart Meri ehmunud, kui ma ”Murtud rukkilille” ulatamise ettevalmistuste aegu seda meenutasin. Ta oli môelnud nendest, kes viidi, mitte nendest, kes on seal sündinud (minu näide oli Tartu Ülikooli haldusdirektor Riho Illak).
Kui palju me peame teadma praegu e n n e, kui me lehte lugema hakkame? Konkreetsem olles – kui palju ma pean teadma ajakirjanikust enne tema lugemist? Oma kaastööst lehele tuleb mul teada lihtsaid seiku: esitamise tähtaega, pikkust, vormi, toimetuse ôigust kärpida ja suva avaldamise ajas. K e s on aga see, kes otsustab minu töö ning leivakôrvase üle? Pangas on see nägu ja nimesilt rinnas. Ajalehes pole see tihtipeale kumbagi. Ometi on toimetaja vôim puua ja lasta meeletu ning nimelt avalik. Küsimus on mitte selles, kuidas tilluke autor saaks ennast avaliku poomise eel polsterdada, vaid selles, et avaliku vôimu kandja ôigused peavad olema pôhjendatud ka väljaspool siseringi.
See ei saa olla otsustatud lôplikult. Tema üle tuleb nôu pidada igakord eraldi. Ainult et mitte üksnes näitlejate keskel, vaid ka pealtvaatajate hulgas. Ja siin, tunnistan, pole mul piisavalt andmeid môistmaks artiklit ”Pressinôukogu môistis Eesti Ekspressi ôigeks” (Pm 11. apr.) selle kohta, kuidas ”Eesti Ekspres” ”selgitas, et /Priit/ Pulleritsu ja /Rein/ Veidemanni puhul on tegu avaliku elu tegelastega, kelle tegevuse suhtes on ajakirjanduse suurem tähelepanu ja kriitika ôigustatud”. Kes on Universumis tegelane, selle legaaldefinitsiooni pole tarvis: tegelane vôib kôiksuses olla iga kübe vôi ka täielik vaakum, kellest/millest saab vektor. Avalik elu seevastu vajab täpsemat defineerimist, sest avalikku elu on igal inimesel alati vähem kui eraelu. Loomingusaladus näiteks vôib olla eraelu, kuigi kohtuniku saladus on jällegi töine. Ajakirjanik oma kôikides askeldustes avaliku elu tegelane minu arvates olla ei saa, sest peale muu ei ole ta valitav alt üles.
Tuleme tagasi meie blogi ehk klôpsukirja alguse juurde: jôudkem vähemalt selleni, et eestikeelses Wikipedias oleksid defineeritud ”avalik elu”, ”eraelu”, ”puutumatus” ja ”kaitstus mentaliteedivastaste rünnakute eest” (kaitstus, mitte see, et sellised rünnakud oleksid üldse väärad).
See seni tegemata töö puudutab muide ka meie Riigikogu.
Tähtveres 12. aprillil 2008






PEETER OLESK