Demokraatias on parlamentidel põhimõtteliselt neli peamist funktsiooni: seadusandlik funktsioon, esindusfunktsioon, ülesanne edendada ühiskondlikku debatti ning kontroll valitsuse üle. IRL-i kolm poliitikut on oma tänases parlamendireformi ettepanekus südameasjaks võtnud kaks viimast. Justkui poleks nende asjadega Eestis kõik korras.
Ilmselt polegi, kuna täitevvõim on Eestis viimastel aastatel järjest tugevnenud, samal ajal kui parlament on muutunud järjest enam valitsuse käepikenduseks ja paistab iseseisvalt poliitika kujundamises järjest vähem kaasa rääkivat. Tegemist pole Eesti-spetsiifilise probleemiga. Parlamentide allakäigust on poliitikateaduste-alases kirjanduses kirjutatud palju. Probleem on suuresti selles, et tänapäeva poliitika ja poliitikakujundamise protsess on muutunud niivõrd keeruliseks, et tavapärane rahvaesindaja ei suudagi enam eriti asjatundlikult selles kaasa rääkida ning jäme ots libiseb märkamatult täitevvõimu ja bürokraatide kätte.
Ette pandud parlamendireformi tuumaks pole siiski ainult kontrollimehhanismide tõhustamine valitsuse üle. Rohkem räägitakse sellest, et senisest enam tuleks kaasata otsustetegemise protsessi ka opositsiooni, kodanikeühendusi, avalikkust. See on midagi uut! Õigemini tähistaks see paradigmanihet Eesti poliitikas. Seni on meil prevaleerinud majoritaarne poliitikategemise stiil, mis rahvakeeli tähendab teerullipoliitikat või “tankiga üle” poliitikat. Sellise poliitika-tegemise stiili puhul ei kaasata opositsiooni, vaid “võitja võtab kõik” ja alati “on tugevamal õigus”. See on välja kujunenud käitumismall, mida ei muuda üleöö ja see pole iseloomulik kõigest ühele-kahele kindlale erakonnale, vaid see on juba kindel osa Eesti poliitilisest kultuurist.
Kolme IRL-lase väljakäidud algatus on küll asjakohane (populismiks seda nimetada ei saa, selleks on see liiga sisuline ja programmiline), kuid ilmselt pole Eesti poliitiline eliit seesuguseks paradigmanihkeks veel valmis. Valmis uueks poliitikategemise stiiliks, kus on rohkem debatti ja konsensuseotsinguid ning vähem jõupositsioonilt lähenemist. Kus arvestatakse rohkem nii opositsiooni kui kodanikeühiskonnaga, mitte ei kästa igaühel oma liistude juurde jääda. Kus kaasatakse rohkem eksperte, mitte ei sõimata neid “valede” seisukohtade pärast “puna-professoriteks”. Kus teadmispõhine ja kaasav poliitikakujundamine pole mitte kõigest sõnakõlks, vaid reaalsus
Ilmselt sumbub antud algatus, kui ta üldse arutellu võetakse, tehnilistesse pisivaidlustesse ja avalikkus kaotab teema vastu peagi huvi. Või siis teine võimalus: mitmed ettepanekud lähevadki läbi, kuid midagi sellest ei muutu, kuna kõik on ikka harjunud talitama vanamoodi.
Üle oma varju ikka ei hüppa!
Ilmselt polegi, kuna täitevvõim on Eestis viimastel aastatel järjest tugevnenud, samal ajal kui parlament on muutunud järjest enam valitsuse käepikenduseks ja paistab iseseisvalt poliitika kujundamises järjest vähem kaasa rääkivat. Tegemist pole Eesti-spetsiifilise probleemiga. Parlamentide allakäigust on poliitikateaduste-alases kirjanduses kirjutatud palju. Probleem on suuresti selles, et tänapäeva poliitika ja poliitikakujundamise protsess on muutunud niivõrd keeruliseks, et tavapärane rahvaesindaja ei suudagi enam eriti asjatundlikult selles kaasa rääkida ning jäme ots libiseb märkamatult täitevvõimu ja bürokraatide kätte.
Ette pandud parlamendireformi tuumaks pole siiski ainult kontrollimehhanismide tõhustamine valitsuse üle. Rohkem räägitakse sellest, et senisest enam tuleks kaasata otsustetegemise protsessi ka opositsiooni, kodanikeühendusi, avalikkust. See on midagi uut! Õigemini tähistaks see paradigmanihet Eesti poliitikas. Seni on meil prevaleerinud majoritaarne poliitikategemise stiil, mis rahvakeeli tähendab teerullipoliitikat või “tankiga üle” poliitikat. Sellise poliitika-tegemise stiili puhul ei kaasata opositsiooni, vaid “võitja võtab kõik” ja alati “on tugevamal õigus”. See on välja kujunenud käitumismall, mida ei muuda üleöö ja see pole iseloomulik kõigest ühele-kahele kindlale erakonnale, vaid see on juba kindel osa Eesti poliitilisest kultuurist.
Kolme IRL-lase väljakäidud algatus on küll asjakohane (populismiks seda nimetada ei saa, selleks on see liiga sisuline ja programmiline), kuid ilmselt pole Eesti poliitiline eliit seesuguseks paradigmanihkeks veel valmis. Valmis uueks poliitikategemise stiiliks, kus on rohkem debatti ja konsensuseotsinguid ning vähem jõupositsioonilt lähenemist. Kus arvestatakse rohkem nii opositsiooni kui kodanikeühiskonnaga, mitte ei kästa igaühel oma liistude juurde jääda. Kus kaasatakse rohkem eksperte, mitte ei sõimata neid “valede” seisukohtade pärast “puna-professoriteks”. Kus teadmispõhine ja kaasav poliitikakujundamine pole mitte kõigest sõnakõlks, vaid reaalsus
Ilmselt sumbub antud algatus, kui ta üldse arutellu võetakse, tehnilistesse pisivaidlustesse ja avalikkus kaotab teema vastu peagi huvi. Või siis teine võimalus: mitmed ettepanekud lähevadki läbi, kuid midagi sellest ei muutu, kuna kõik on ikka harjunud talitama vanamoodi.
Üle oma varju ikka ei hüppa!
TÕNIS SAARTS
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar