On pakutud mullegi võimalust teha oma blogi ehk klõpsukiri. Jäin kõhklema, sest siis peaksin ma alati olema löögivalmis. Jah, aga kui ma ei ole? Mitte seepärast, et puudub tuju, vaid et mul pole veel seisukohta. Seisukoha puudumine ei ole patt, patt on see, kui sul puudub istekoht. Järgmistes ridades istekoht küll puudubki, kuid ma tahan südamelt ära öelda ühe asja, mis vähemasti ei pea diskussiooni kinni.
Meie aeg sarnaneb väga keiser Nero valitsemisaja kõige halvemate aastatega. Nero oli aktiivne teatrisõber, enda arvates ka hea näitleja. Kõik see kokku oli aga üks suur kuliss, tünn ümber tühjuse. Teater, milles kuliss on tähtsam kui tegelased, on olemuselt halb, sest nagu teada, teatri miinimumiks on tegelane. Eestis pean ma halva teatri tunnismärgiks seda, et paljud poliitikud, järelikult ka suur osa võimust, on saanud meelelahutuse asjaosaliseks. Ajaviitmise ja igavuse peletamise subjektiks ja objektiks samas isikus. Kutsuge meid külla, pakub Kristiina Ojuland miskisuguses järjekordses avaldises. Külla kutsutakse teatavasti ajal väljaspool tööd. Kristiina Ojuland peaks väga hästi teadma, et Riigikogu liige saab ”küllakutseid” rohkem, kui ta suudab positiivselt vastata, ja kui seesama liige saab neid vähe, on ta tegelikult tühi koht. Heas teatris peab leiduma vabu kohti, kuid ei tohiks olla tühje. Halb teater algabki viimastest.
Me ei pea kôike kaasa tegema, ehk teiste sônadega, meil on olemas õigus olla pealtvaataja ja mitte segada head mängu. Samavõrd on meil ka õigus mitte jääda pealt vaatama halba mängu, sest meil on vabadus minna ära. Ometi seisneb kunsti mõte selles, et ta tirib su enda seest välja, et sa ei lähe ära. Kui nii, siis tuleb sarnasusest Nero ajaga lahti saada. Vabaneda ilma laamendamiseta.
See on pikk väljakutse.
Meie aeg sarnaneb väga keiser Nero valitsemisaja kõige halvemate aastatega. Nero oli aktiivne teatrisõber, enda arvates ka hea näitleja. Kõik see kokku oli aga üks suur kuliss, tünn ümber tühjuse. Teater, milles kuliss on tähtsam kui tegelased, on olemuselt halb, sest nagu teada, teatri miinimumiks on tegelane. Eestis pean ma halva teatri tunnismärgiks seda, et paljud poliitikud, järelikult ka suur osa võimust, on saanud meelelahutuse asjaosaliseks. Ajaviitmise ja igavuse peletamise subjektiks ja objektiks samas isikus. Kutsuge meid külla, pakub Kristiina Ojuland miskisuguses järjekordses avaldises. Külla kutsutakse teatavasti ajal väljaspool tööd. Kristiina Ojuland peaks väga hästi teadma, et Riigikogu liige saab ”küllakutseid” rohkem, kui ta suudab positiivselt vastata, ja kui seesama liige saab neid vähe, on ta tegelikult tühi koht. Heas teatris peab leiduma vabu kohti, kuid ei tohiks olla tühje. Halb teater algabki viimastest.
Me ei pea kôike kaasa tegema, ehk teiste sônadega, meil on olemas õigus olla pealtvaataja ja mitte segada head mängu. Samavõrd on meil ka õigus mitte jääda pealt vaatama halba mängu, sest meil on vabadus minna ära. Ometi seisneb kunsti mõte selles, et ta tirib su enda seest välja, et sa ei lähe ära. Kui nii, siis tuleb sarnasusest Nero ajaga lahti saada. Vabaneda ilma laamendamiseta.
See on pikk väljakutse.
PEETER OLESK
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar