Üks kirjavahetus vaimuinimeste vahel

Lp Pressinõukogu esinaine

Eesti Ajakirjanike Liidu juhatuse liikmena esitan isikliku küsimuse Pressinõukogule. Mille põhjal otsustati Eesti Ekspressile Rein Veidemanni ja Priit Pulleritsu kaebuse osas vabastavat otsust andes, et EE publikatsioon oli satiir? Kas selleks piisas ainult EE peatoimetaja Priit Hõbemägi väitest või tehti ka vastav erapooletu ekspertiis? Kui kultuurivaenulike tegude loendit satiiriks pidada, kas puudutab see siis kõiki selles loetelus nimetatud punkte, sealhulgas nõukogude võimu kuritegusid? Kas Pressinõukogu ei arva, et oma otsusega ollakse ise nõus inimsusevastaste kuritegudega eesti rahva vastu?Palun vastust!

Mart Ummelas
...................................................................................................................................

Lp Mart Ummelas,

Pressinõukogu lähtus Rein Veidemanni ja Priit Pulleritsu kaebuste arutamisel nii ajakirjanduseetika koodeksist, artiklist, kaebustest, Eesti Ekspressi vastustest kui ka Pressinõukogu liikmete hinnangutest.
Ennekõike tuleb selle kaasuse puhul vaadata žanrilist määratlust. Tegemist on loendiga ja igasugune nimekiri või muu kogum tähendab selle kokkupanijate subjektiivset suhtumist. EE Areeni kaanelugu võib vastavalt toimetuse otsusele olla eri ajakirjanduslikus vormis, olgu see siis intervjuu, reportaaž, olemuslugu või arvamus.
Paraku pole satiiril kindlaid vormireegleid nagu uudislool. Pressinõukogu aga ei anna hinnangut materjali tõepärasusele, adekvaatsusele vms omadusele, vaid hindab asja ajakirjanduseetika seisukohalt.
Kuigi selle kaaneloo pealkiri eeldaks tõsisemat suhtumist, ei ole kusagil žanriõpetuses kirjas, et naljal või satiiril peab olema naljakas pealkiri. Kaaneloo pealkiri on ju „Eesti Vabariigi 90 kultuurisigadust“, kuid teksti enda pealkiri oli neutraalsem „Eesti Vabariigi ajaloo 90 kõige kultuurivaenulikumat tegu“. Nalja, ka ebaõnnestunud nalja äratundmine tuleb teksti lugemise järel.
Loomulikult on selles nimekirjas valdavalt tõsiseltvõetavad kultuurivaenulikud teod, kuid nimekirja on pikitud siiski küllalt tegusid, mida võib mitmeti mõista. Ehk siis teisti öeldes on tegemist mitmetähendusliku tekstiga. Näiteks seisavad selles nimekirjas kõrvuti Karla katedraali ehitamine (1985) ja Karla katedraali lammutamine (2007). Kumb neist siis kultuurivaenulik on?
Samuti võib nende nimetatute kõrvale tuua näiteks Marko Pomerantsi luuletuse "Praktiline luuletus" avaldamine Postimehes 15. juulil 2006, Erich Kriegeri esinemine Arnold Rüütli presidendikampaania käigus korraldatud laulupeol 2006, Kivisildniku teatmeteose "ENSV Kirjanike Liit..." mitteavaldamine, Marie Underi abielu Artur Adsoniga 1917 - 1977 jne.
Ja näiteks selgitused mõnele nimekirja pandud teole. “Estonia pommitamine "Krati" etenduse ajal 1944. Külmas märtsiöös Krati õhukeses kostüümis põleva Estonia juures ringi jooksnud näitlejanna on üks mõjukamaid sümboleid kultuuri kaitsetusest. Kui te, idioodid, muidu ei saa, siis pommitage, aga ärge segage etendust." Kui selle teo selgitus pole satiir, siis mis see on?
Rein Veidemanni ja Priit Pulleritsu osa selles nimekirjas on nimekirja koostajad tõepoolest jätnud põhjendamata, kuid seda saab nimetada žanriliselt satiiriliseks või sarkastiliseks märkuseks. Iseasi on, kas või kuidas lugeja seda mõistab. Nali ei pruugi meeldida, kuid seda ei saa Pressinõukogu ära keelata.
Lugupidamisega,
Eve Rohtla
Pressinõukogu esimees

..................................................................................................................................

Tänan, Eve, põhjaliku vastuse eest, mida luban kasutada edaspidi kui pretsedenti loovat põhjendust teiste vastavate publikatsioonide puhul. Vaevalt küll muudab see minu sisulist hoiakut selles küsimuses, mille olen väljendanud vaimuinimeste blogis http://20aastathiljem.blogspot.com
Luban endale siiski siinkohal ka märkuse, et selle seletuse põhjal jääb üldse küsitavaks kogu Pressinõukogu funktsioon, sest tunnistate ju isegi, et nii Veidemanni kui Pulleritsu mainimine jäi kirjutises põhjendamata, seda võib pidada vaid (äärmiselt) sarkastiliseks märkuseks. Mõlemal juhul halvustatakse konkreetseid inimesi, ilma et esitataks ühtegi arvestatavat fakti nn satiiri põhjenduseks.
Nagu olen kirjutanud eelnimetatud blogis, kui Veiko Märka või mõne teise inimese alateadvuses on mingid sellised assotsiatsioonid seoses nende konkreetsete isikutega, siis pole sellel mitte mingit pistmist (eetilise) ajakirjandusega. Need on haiglased luulud, mida võib mitteadekvaatne teadvus esitada ehk mõnes keskpärases kirjandusteoses, mitte aga üldloetava väljaande mittefiktiivsetel veergudel, kus antakse hinnang Eesti kultuuri viimastele aastakümnetele.
Mina küll ei mõista ka seda, kuidas sellised sarkastilised märkused kuuluvad mingilgi moel hea ajakirjandustava juurde, mida peaks ajakirjanduse eneseregulatsiooni organ, isegi Pressinõukogu, kaitsma. Eetikakoodeks kutsub ju üles vältima inimestele põhjendamatute kannatuste valmistamist.
Pealegi, lubatagu öelda, et sarkasm pole kunagi olnud mingi "nali", vaid siiski ja eelkõige taotluslik ja pahatahtlik solvang. Kas tõesti peab Pressinõukogu kaitsma inimeste teadlikku solvamist suure nädalalehe "kultuuri"lisas?!

Endiselt hämmeldunud
Mart Ummelas