Lugege asjalikke kommentaare

Postimees Online 29.04.08
Kommentaariks majandusteadlase Andres Arraku nn analüüsile
Jüri
29.04.2008 02:05
Keegi autoriteet peaks ennast tanki lööma ja ütlema peale 17 aastast edulugu välja kibeda tõe, et ei saa olla majandusedu ilma majanduseta. Saksa majanduses on Mersud, Bemarid, Osramid, Boschid jne.. ja majandus kasvab paar protsenti.Meil on sms laenu kontorid, kalkunikitkujad ja küprokmetropolid ja kasv on eiteamitu protsenti. Riigi majanduse mootoriteks on eksportivad ettevõtted ja kui neid pole, siis pole majandusedu vaid mull. Mitte millestki ei saa mitte midagi. Kui raha läheb välja, siis peab tulema raha ka sisse. Välja läheb ta Prantsuse autosid, Soome telefone ja Vene gaasi ostes. Sisse on ta siiamaani tulnud laenuna, Nõuk.Liidu pärandi müügina ja tööjõuekspordina. Aga edaspidi....Kui keegi seda majanduspoliitikat veel usub, siis vaadake autoriteetide hinnanguid paar aastat tagasi. Ja võrrelge. Kui meie rahva mälu oleks pikem kui kalal siisolekski see Eesti Nokia.
Lugege majandusspetside hinnanguid meie põllumajanduse vajaduse ja tuleviku kohta nii aastast 1992- 1995a. Ja siis lugege hädakisa toiduainekriisist ja jutukesi liha süüa tahtvatest hiinlastest. Ja siis minge poodi, nutke ja makske ja mõelge sellele , et mingil hetkel võivad nende ülejäänud visioonid ja otsused sama valusalt igaühe pihta lüüa.

tsg
29.04.2008 08:10
Miks ma peaksin nii Reformierakonna kui ka mõnede kõrgete riigiametnike poolt tasku pistetud "majandusteadlast" uskuma? Ei peagi. Ja ei usu ka. Mõned tõesed näited ei tee kogu juttu tõeseks. Samamoodi nagu Arrak manitseb meie maad ja rahvast minema õitsva paremliberaalse tuleviku poole, peaks ta olema iseenda (ja eelkõige teiste) vastu sama aus ning tegema ametlikuks oma reformierakondlik staatus. Nii lihtne see ongi Andres, nii lihtne see ongi.

Delfi ründab :))

gigairww, 28.04.2008 00:56
http://20aastathiljem.blogspot.com/lugege seda !nüüd kerjatakse juba abi!delfi debiilikud ründavad!hahahaha

Ansipi sõda

Enim kommenteeritud artikleid viimasel ajal. Toetage Ruutsood!

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/article.php?id=18752388

REIN RUUTSOO

Kes, missugune ametkond tegeleb nii suurejoonelise obstruktsiooniga demokraatlikus riigis?

Vt ka http://www.postimees.ee/250408/esileht/siseuudised/326464.php
Salapärastel asjaoludel jäävad ära kõik 20 homseks ja ülehomseks kesklinna, pronksöö sündmustega rohkem või vähem seotud paikadesse kavandatud avalikku koosolekut.
Kui veel eile oli ürituste taga kirjas, et need toimuvad, siis täna oli «Ametlikult toimuv» asendunud teatega «ei toimu».
Postimees.ee helistas ajavahemikus kella 18.50-19.30 läbi kõigi ürituste korraldajad, keda oli kokku üksteist, kuid ühtki neist tabada ei õnnestunud.
Iga ürituse korrapidaja kontakt peab olema antud Tallinna linna kodulehel avalike koosolekute registreeringute seas.
Paraku oli enamik telefonidest kas välja lülitatud või ekslikud.
Näiteks homme kolme terve päeva kestvat prügikoristuskampaania «Teeme Ära 2008» toetusmiitingut korraldada soovinud Angeelika Somelari telefonile helistamise tuli automaatvastus: «Valitud number ei ole kasutusel.»
Omapärane oli Uue turu platsil samat kampaaniat toetada soovinud Asko Kivinuki juhtum. Tema Tallinna linnale esitatud telefonil vastas nimelt venekeelne meesterahvas, kes polnud mainitud üritusest ega isikust kuulnudki, ja oli üllatunud, et tema numbrit avalikult Tallinna linna kodulehel eksponeeritakse.
Nii laupäeval kui pühapäeval Kaarli puiestee alleel sportliku eluviisi tutvustada ja planeerida kavatsenud Agur Fuchsile tehtud kõne suundus teisele numbrile. Vastu võtnud sõber teatas, et Fuchs on välisreisil ning saabub täna õhtul. Sõber ei osanud öelda, kas homne ja ülehomne üritus toimub või mitte.
Samas on Fuchs registreerinud samasisulise ürituse samassse kohta juba ka 9. maiks, mil on pronkssõduri kuju juures harjutud tähistama Teise maailmasõja lõppu.
www.postimees.ee

Hüsteeria ärajuhtimisest

Lugenud läbi ”Pressinõukogu vastuolulised otsused” (24.IV; 14:56), võtsin vaevaks uurida ”Ajakirjanduseetika koodeksit” (www.eall.ee/eetikakoodeks.html). Selle p. 5 ”Vastulause” sätestab selgesti, et kunstilisena tõlgendatavad tekstid lotmanlikus mõttes vastulause võimalust ”kohe sealsamas” ei eelda, kuid ta ei sätesta ega saagi seda teha, milline tekst on kunstiline.

Küsimus on selles, kas kolleegi üle võib irvitada. Võib, kui vastamisvõimalus on võrdväärne ja tagatud. Seda eesti praeguses ajakirjanduses ei ole ega ole alates 1930. aastate keskpaigast olnudki. Probleem ise on ajakirjanduseetika koodeksist hetkel täiesti väljas; kehtival kujul ei näe koodeks ette käitumist olukorras, kus üks ajakirjanik kirjutab teisest. See puue tuleb kõrvaldada.

Samas ei sätesta koodeks kaht fundamentaalset mõistet, millest teine ulatub põhiseadusesse. Esimene on ”uudisväärtus”. Kuigi selle mõiste sisu on subjektiivne, tuleb teda vähemasti kirjeldada, sest pole mingi saladus: uudisväärtuse lati tõstmine on hiiliva tsensuuri algus. Teine on ”avalikkuse huvi”. Ka see peab olema defineeritud või me kõik hakkame sõltuma õigusemõistmise pimedusest.

Loogiline on, et ”Ajakirjanduseetika koodeksi” kaasajastamine tehakse kellelegi ülesandeks. Kuna ülesannet pole näha, magab keegi nagu kott.

24. IV 08

PEETER OLESK

Pressinõukogu vastuolulised otsused

Kuulake, missuguse otsuse andis Pressinõukogu vaidluses Veidemann versus Vikerraadio, kahjuks puudub see veel tekstina:
http://www.vikerraadio.ee/helid?main_id=942921
ja seejärel lugege, mida öeldi algse kaasuse kohta, mis algatas kogu selle eesti ajakirjanduse usaldusväärsuse ja ebapoliitilisuse suhtes sügavat umbusku tekitanud juhtumi. Kas Pressinõukogu väärib siiski usaldust?
Pressinõukogu: Eesti Ekspress avaldas satiirilises võtmes hinnanguid
Tallinn, 10. aprill 2008. Pressinõukogu arutas Rein Veidemanni ja Priit Pulleritsu kaebust Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen ilmunud loo „Eesti Vabariigi ajaloo 90 kõige kultuurivaenulikumat tegu“ peale ning otsustas, et leht ei ole rikkunud head ajakirjandustava.
21. veebruaril ilmunud artiklis on märgitud, et nimekiri “ei sisalda Eesti kultuuri vastu toime pandud kuritegusid, mis ei kuulu mitte kultuuri-, vaid inimsusevastaste tegude liiki”, millest ühe näitena on nimetatud “Rein Veidemanni artiklid”. Priit Pulleritsu kohta on artiklis üks rida: “Priit Pullerits (1965)”.
Mõlemad kaebajad leidsid, et leht on tekitanud neile põhjendamata kannatusi, kuna pole esitatud vähimatki põhjendust selle kohta, miks neid artiklis on nimetatud. Samuti ei olnud nad rahul, et nendega ei võetud ühendust, kuigi tegu oli konflikti sisaldava materjaliga.
Eesti Ekspress selgitas, et Priit Pulleritsu ja Rein Veidemanni puhul on tegu avaliku elu tegelastega, kelle tegevuse üle on ajakirjanduse suurem tähelepanu ja kriitika õigustatud. Toimetuse kinnitusel ei ole artikli puhul tegu faktilist laadi infoga, vaid satiirilises võtmes kirjutatud arvamuslooga. Ekspress leiab, et avaliku elu tegelane peab suutma taluda tema kohta avaldatud arvamust isegi juhul, kui tegemist on iroonilise, satiirilise või üldse negatiivse arvamusega.
Pressinõukogu otsustas mõlema kaebuse puhul, et Eesti Ekspress ei ole rikkunud head ajakirjandustava, sest ajakirjanduseetika koodeksist lähtuvalt ei ole antud loo puhul tegu konfliktse materjaliga ning selle žanr välistab osapoolte kommetaarid ja vastulause. Pressinõukogu meelest on avaldatu puhul tegemist satiirilises võtmes esitatud hinnangute kogumiga või edetabeliga ning maitseküsimusega.
Pressinõukogu otsused allkirjastas nõukogu esimees Eve Rohtla.

Kas Eesti (ainult) eestlastele?

Lugege Juhan Kivirähki põhjapanevat analüüsi aastataguste sündmuste põhjustest ja vastasseisu ärakasutamisest poliitilistel eesmärkidel. Tõde tõuseb, vale vaob!
http://www.epl.ee/arvamus/426573

Laulva revolutsiooni ühest allikast

Minu põlvkond mäletab – tagantjärele ehk isegi lõbusa irooniaga –, kuidas nõukogudeaegses ülikoolis ajaloolise materialismi kursusel õppisime marksismi kolme allikat ja kolme komponenti. Nüüdseks on need meelest läinud, nagu on hajunud suur osa „punaste“ õppeainete udust, aga see ei tähenda, et allikate ja komponentide otsimises iseendast puuduks iva. Sest mistahes ühiskondliku või vaimse nähtuse kujunemislugu ja toime jääks tabamata või segaseks, kui ei püütaks siduda seda mõne varasema nähtuse, motiivi või sündmusega. Ometi, inimese, aga ka inimrühmade ja tervete rahvaste mälu valikulisus tingib selle, et mingid sündmused või tegelased metaforiseeruvad, mõnedest saavad koguni müüdid. Ajalugu on rekonstruktsioon, mis peaks teenima mõistmist. Seda silmas pidades on 20. sajandi filosoofilise hermeneutika üks suurkujudest Hans-Georg Gadamer määratlenud ajalugu eeskätt mõjutusajaloona. See tähendab, et meil tuleb teadlikult arvestada, et „ajalooline-olemine tähendab mitte kunagi eneseteadmises ammenduda“ ja et minevik ja olevik on vastastikku tingitud.
Nii et kui ma järgnevalt paari märkusega puudutan eestlaste laulvat revolutsiooni, selle ainulaadsust allikalisust, siis annan endale samas aru, et laulev revolutsioon ajaloohorisondina on Gadameri sõnu laenates „midagi, millesse me sisse rändame ja mis meiega kaasa rändab.“
Et miks just „l a u l e v revolutsioon“? Miks Rahvarinde kui tervemõistuslikule strateegiale ja taktikale rajatud poliitilise liikumise sünd 20 aastat tagasi sõna otseses mõttes kleepus eestlaste laulupeotraditsiooniga? See, et me laulsime end vabaks on võimas ja kaunis, aga siiski vaid metafoor. See aga, et laulupeost sai Rahvarinde põhiformaat (meenutagem Tartu muusikapäevi mais 1988 ja selle järge Tallinna „öölaulupidudena“, 17. juuni 1988.a. lauluväljakut ja sealt 150 tuhande eestlase ühislauluga Eestimaa Kommunistliku Partei delegaatide läkitamist Moskvasse parteikonverentsile – milline absurd tagantjärele hinnates! – või 300 tuhande osavõtjaga „Eestimaa laulu“ 13. septembril, mis oli Rahvarinde Algatuskeskuse poolt mõeldud sisse juhatama Rahvarinde asutamiskongressi) – see viitab tunnusjoonele, mis määras Eesti ajaloo suurima rahvaliikumise olemuse ja ainulaadsuse. Muide, koos lätlastega, kelle Tautas Fronte toetus samuti laulupeotraditsioonile.
Olen üldlaululaulupidu käsitlenud eesti kultuuri tüvitekstina (pikemalt sellest loe R. Veidemann, Tuikav tekst. Tartu, 2007, lk. 73 – 77), st millegi niisugusena, millele saab toetuda nagu suure puu tüvele, millel on mitmekesine ja eluvõimeline juurestik ning mille võra hargneb teistesse kultuuritekstidesse (kirjandusse, kunsti, haridusse, rituaalidesse, juriidikasse jne).
1869. aastal Johann Voldemar Jannseni eestvõttel käivitunud üldlaulupeo traditsiooni juured ei ole teatavasti meie esivanemate ellu loomuldasa kuulunud regivärsilises rahvalaulus, vaid 18. sajandi lõpul Eestisse, eriti Lõuna-Eestisse ehk Liivimaa kubermangu jõudnud luterliku usulahu, vennastekoguduse muusikalises traditsioonis. Vennastekoguduse ajalugu ja Eesti laulupeotraditsiooni põhjalikult uurinud Rudolf Põldmäe on osutanud 19. sajandi algul Lõuna-Saksast Tartumaale asunud hernhuutlasele Chr. Fr. Schmidtile ja eriti tema Šveitsis muusikapedagoogilise hariduse saanud naisele, kes rajasid Rõngus Hellenurmes erakooli, kus muusikalist haridust sai sadakond eesti poissi. Vennastekogudustest said niisiis eesti koorimuusika viljelemise pioneerid.
Eesti soost köstrite (J.V. Jannsen oli ka pietistliku taustaga köster) ja pastorite (näiteks Jakob Hurt, Villem Reiman jt) lisandumine ning seni härrasrahva kirikuna toiminud luterliku kiriku triivimine rahvakiriku suunas tähendas seda, et 19. sajandi keskpaigas suutis kirik initsiatiivi taas enda kätte võita ja seni omapead arenenud kirikumuusika uuele, mitmehäälsuse teele juhatada.
Jannsen on kirjeldanud 1863, seega veel kuus aastat enne esimest üldlaulupidu, kirikus jumalateenistusel kõlanud laulu ja muusikat järgmiselt: „Pühapäeval kirikus oli Pabiloni keeltesegamine kuulda, ajas küll kõrvad huugama, aga ei kosutanud kellegi meelt ega südant.“ Ühtlasi kurdab ta, et rahvas ei teadvat midagi noodist ja kirikus lauldavat ainult köstri eeslaulmise järgi, sest vähe olevat olnud ka kirikuid, kus leidunuvat orelid. Koorilaulu käsitati „saksa asjana“, mida linnades pruugiti, mis lauluviisi eestlaste arusaama kohaselt teinud „siga-saga“.
Jannseni murelikud täheldused tulevad tuttavad ette. Selle „saksa asjaga“ maadlesid eestlastest kirikulised juba 17. sajandi algul. Nüüd, kus tänapäeva eesti keeleski on kättesaadavaks tehtud Tallinna Pühavaimu kiriku abiõpetaja (diakoni) Georg Mülleri jutlused 1600 - 1607 (G.Müller. Jutluseraamat. Ilmamaa, 2008), võib iga huviline lugeda sealt Mülleri värvikaid pöördumisi koguduse poole. Näiteks 9. jutluses manitseb Müller: „Laulud, armas rahvas, on head, ja seda, et sa laulad, sallib Jumal küll – vaid sinu süda peab seal juures olema, ning kõik, mida me teeme või laulame, peab sündima Jumala auks. Aga neid, kes seal laulavad ja määgivad nagu lambad ning ei mõista ega tea, mida nad laulavad, ma ei kiida, vaid pigem manitsen teid, et te sellest halvast kombest loobuksite ja õpiksite õigesti laulma, nii nagu te kuulete meid koos koolipoistega kooris laulmas.“
Aga kui esimeseks laulupeoks olid eestlased lõpuks selle „saksa asja“ omaks võtnud, nii et laulupeo lõppedes teatas Jannsen suurest hingeliigutusest, et ta „võtaks oma südame põuest ja jagaks selle nii mitmeks osaks, et võiks anda igaühele lauljale ühe tüki kojuviimiseks“, siis oli selge, et koorilaulust saab mitte ainult eesti kultuuri üks alustalasid, vaid ka eesti rahvusliku identiteedi peamisi kandjaid.
Näib siis nii, et sellisel massilisel kooslaulmisel elustub ühelt poolt eestlaste ja soome-ugrilaste ürgne šamanism – seda, et laul on hinge kandja, rõhutas pidevalt ka Georg Müller –, teisalt sobis just koorilaul eestlaste individualistliku hingelaadiga. Kooris laulda tähendab talitseda või arendada ennast üldise eesmärgi ja kooskõla nimel. See tähendab, et just kooris laulmisel laulukaare all tundsid lauljad ühtsust, mida igapäevaelus ei vajatud või mida koguni vastustati. Naaber ei olnud laulupeol kõõrdivaatamiseks, ta ei olnud enam võistleja, ta ei olnud enam ei Pearu ega Andres – ta oli samasugune osake ühest suurest tervikust, kellena laulja end sel hetkel tundis.
Ma toon siin ära nüüd vahest kõige tabavama kirjelduse sellele, mis juhtub eestlasega, kui temast saab laulupeoline. Akadeemik Jaan Undusk:
„Ning eestlane, see alaarenenud kollektiivse tundeeluga isik, võib sattuda selliste ühisemotsioonide küüsi, mille ees muu maailm kartlikult taandub. See on seesama asi, mis juhtub mõnikord laulupeol ja mille võõrad võtavad kaasa kui oma vapustava Eesti-elamuse. / --- / Eestlasi ümbritseb äkki väli, mis lööb põlved nõrgaks. Suurrahvad ei saa aru, kuhu kaob nende üleolek. Eestlane ei ole kollektiivsete emotsioonidega harjunud, aga kui need ta mingis rutiinipraos viimaks oma võimusesse haaravad, siis aukartust äratava jõuga. Ta ei hakka võidukalt hüüdma, rõõmsalt ringi kargama ja embama, nagu sel puhul prantslased või leedukad võiksid teha, sest see viitaks väljenduslikele oskustele. Eestlase siiras ühisemotsioon on tõeliselt ürgne põhjapaks, näotu, vormitu, lömastav. See väljendub kangestuses. Nagu surnute riik seisab lauluväljak „Isamaa“ helides. Nagu ürginimene pikse ees kangestub eestlane oma rahvusliku ühisemotsiooni kütkes.“ (J. Undusk. Nagu kivikild hamba all. – Valge kääbustäht hajuvas kõiksuses. Tallinn: Perioodika, 1998, lk. 134 – 135).
Selles passionaarses arutluskäigus leiabki kajastuse mitte ainult massilise, kümneid tuhandeid kolme ja nelja häälega ühendava, noodikirjale toetuva ja dirigendi tahtele allutatud koorilaulu ime, see osutab ühtlasi ainulaadsusele, mida eestlastel on maailmale pakkuda – et nad ühest saksa kristlikust traditsioonist võrsunud ettevõtmisest kujundasid primum mobile. Ning et Rahvarinne just laulupeo formaadile tugines, mis muide, läbi aegade on sisaldanud ka laulude vahel kõnepidamisi, ning et ta sellest formaadist oma jõu ammutas, see määraski ära Rahvarinde ajaloolise tähenduse.
Tundsin seda Rahvarinde ja laulupeo allikalist ühtsust nii 1988. aasta kuumal suvel kui ka Rahvarinde kongressi avapäeval 1. oktoobril Rahvarinde hümni kaasa lauldes, mille refräänis kõlab seesama loitsuline tõdemus „vaid ühte hoides, vaid ühist leides me hinge ümbersünd saab tõeks“, mis ehk kunagi kõlas hernhuutlaste palvemajades. Aga küllap kõige meeldesööbivamalt tundsin seda 1991. aasta 20. augusti pärastlõunal Tallinnas Vabaduse väljakul, kui linna murdnud Pihkva dessantdiviisi tanketid valmistusid Tondil vallutama Eesti võimukeskusi ja kommunikatsioone.
Vallutajate käsust hoolimata toimunud Rahvarinde koosolekul tõotasime väljakutäiele rahvale, et veel samal õhtul saab Eestist taas iseseisev riik. Ja sellel kogunemisel oli ka Eesti rahvusmeeskoor Kanada pagulaseestlaste Ernesaksa, sealsete kooride õpetaja ja dirigendi Roman Toi juhatamisel. Toil oleks olnud võimalus lahkuda vägivalla jalgu ähvardada jäävast Eestist. Aga ta oli jäänud. Ja miitingu finaalis võttis ta üles ja juhatas Eestis toona vähetuntud Juhan Aaviku koorilaulu „Hoia Jumal, Eestit“. Ja kogu väljak laulis kaasa. Ja tundus, et Jumal oli tõesti meiega.
Tallinnas, 21. aprillil 2008.a.

REIN VEIDEMANN

Positsioonid paigale!

August Sang oli 48-aastane, kui ta kirjutas oma luuletuse ”Peremehe mured” (1962). See on lüürilise mina vigurlik ülestunnistus, et ”Iga kõige pisem sammgi,/ mis peaks kuskil astutama,/ kuulub minu kompetentsi - /”. Mulle tundub, et Eestis on kompetents läinud nihkesse vôi vähemalt hakanud libisema ja mitte alles nüüd, vaid hiljemalt 20 aastat tagasi.

Tookord, mil asjade piduriks nõukogude ühiskonnas oli juba stagnatsiooni inerts, räägiti peamiselt kahest. Üks: rahvuslik ajalugu peab olema avalik ja avalikuna nähtav esmajoones seestpoolt. Kaks: fosforiidikaevandamise laiendamine Nôukogude Liidu huvides jääb ära. Môlemad radikaalsed otsused, mis viidi ka läbi.

Praegu me oleme märksa kõhklevamad. See vôib tähendada uut stagnatsiooni, ent teisalt olekski väär, kui me ikka veel iseseisvusega ära ei harju. Ainult et meie kompetents ses suhtes ei saa kasvada nii sõltumatult nagu eraku entsüklopedism. Me kõik ei jaksa olla klaasikunstnikud; enamik meist ei oska klaase isegi korralikult pesta. Teiste sõnadega, minusugusel ei saa olla pädevust Vabadussambas rohkem kui ilma erihariduseta kodanikul. Olen seda kôige elementaarsemat kompetentsi sõnastanud järgmiselt: me ei ole 10 aastat hiljem targemad, kuid juba ette on vale teha sellest sambast monument nn. poliitilisele tahtele pärast Vabadussõda. Kuna nii siiski läheb, olen ma oma häälega järelikult kaotaja. Kas on keegi kokku lugenud, kui paljudel kordadel on terve mõistus jäänud uues Eesti Vabariigis kaotajaks?

Tuletan meelde, et terve mõistuse seisukohalt oli täiesti väär omaaegse presidendi Arnold Rüütli sättimine kahe erakonna garandiks presidendivalimistel 2006. Tookord saadeti terve mõistuse pidur kuradile. Villu Reiljan väitis siis hoopiski, et – ma refereerin – moosekandid, hoidke rongi eest. Praegu, st. siinkohal, ei ole küsimus Villu Reiljani isiklikus kaotuses. Küsimus seisneb põhimõttes, et on kaks iseasja, kas terve mõistus tõmbab pidurit või annab gaasi. Lennart Meri pooldas (mitte kõiges!) gaasi, Arnold Rüütel pidurit. Paar viimast aastat on vabariigi valitsus pooldanud gaasi, andmata endale aru, et pidurit võib riigile tõmmata ka riigist väljastpoolt. Ka Vabadussambale on antud ennekõike gaasi.

Suurel maanteel nimetatakse gaasi ja piduri anarhilist vaheldamist nõelumiseks. Kartulikott vajab tôesti vahel nõelumist. Isegi püksid vajavad. Ainult et Vabadussôda ei peetud pükste paikamiseks. Veel vähem nende pesemiseks.

Järelikult – kuna see sammas sinna tuleb, peab iga kodanik olema valmis seletama ja mitte ainult samba jalamil või lähimas suvekohvikus, mis postament see niisugune on ning milles Vabadussõda tegelikult seisnes. Selle viimase ülesande täitmist tulevane monument iseendale lihtsamaks ei tee.

Ometi on igasuguse monumendi peamine ülesanne teha ajalugu klaarimaks.
21. aprillil Tähtveres

PEETER OLESK

Lugupeetud kolumnist eksib rängalt

Allpool on esitatud Enn Soosaare vastus Postimehele tänases lehelisas AK. Ma loodan siiralt, et meie vaimuinimesed, kes on juhtinud tähelepanu sellele, et vabadussõja võidusammas on kunstiliselt küündimatu ja ebasobiv oma praegusesse asukohta, võtavad veel kord ka selles blogis sõna ja veenavad inimesi, et vaimuinimesed ei ole kuidagi vastu selle sõja, meie iseseisvussõja mälestuse sobivale jäädvustamisele, vaid on oma protestiga täiesti üheselt näidanud, et sellisel kujul see sammas kahjuks ei jäädvusta seda mälestust, vaid diskrediteerib seda, andes täiesti vääraid signaale meie sõpradele maailmas ja võimaldades suurel idanaabril skandaali kohal taas käsi hõõruda. Lugupeetud kolumnist võiks siiski teksti mõistmiselt tõusta ka metateksti mõistmiseni. Mingisugune nn rahva poolehoid pole kahtlemata selline argument, mis peaks välja lülitama terve mõistuse, sest paljud teised ja märksa soliidsemad uuringud, mitte poliitpropagandistlikud loosungid, on osutanud eestlaste süvenevat ärevust rahvussuhete võimaliku destabiliseerimise osas ja mitte-eestlaste kasvavat distantseerumist meie rahvusriigi identiteedist. Kahjuks teenib see sammas sellisel kujul just samasugust, süvendavalt negatiivset eesmärki. Ja asi pole ainult esteetikas, nagu arvab Soosaar, vaid nimelt humanistlikus maailmanägemises, mille järgi ajaloosündmusi ei tohiks kasutada tänaste rahvusprobleemide (kirve meetodil) lahendamiseks ja sellega elementaarsete inimõiguste torpedeerimiseks. Balkani kurb kogemus on sellise mõtteviisi ohtlikkusele parim tõestus. Kas tõesti tahaksime Baltikumi balkaniseerida!?
MART UMMELAS

Haritlaskond ju teebki seda praegu suhteliselt üksmeelselt Võidusamba puhul. Ja teeb seda alal, mis just nende kompetentsi kuulubki. Äkki peaks neid ikkagi kuulama?
Neid on igatpidi kuulatud ja nende professionaalset nõu arvestatud. Rahuldamata on jäänud ainult soov sammast mitte püstitada. Siin on asi siiski keerulisem. Vabadussõja lõpust saab kahe aasta pärast 90 aastat, ja kuigi ühtegi sõjast osavõtnut meie hulgas enam ei ole, elab palju neid inimesi, kelle isad või vanaisad või vanavanaisad osalesid Vabadussõjas.
Ja päris tühine ei ole nendegi arv, kes olid Vabadussõja ajal väikesed lapsed. Minu ema sai viieseks, kui sõda lõppes.
Nende inimeste hulk, kellel on perekondlik või mõni muu oluline seos Vabadussõjaga, küündib kindlasti sadadesse tuhandetesse. Nad tahavad väärilist mälestusmärki. Ja nagu arvamusküsitlused kinnitavad, on enamik eestlasi pakutud lahendusega rahul.
Väited, et tegemist on ajast ja arust samba ja ristiga ja et kogu see kupatus ei kõlba tänasesse Tallinna… nojah, aga need on ju puhtesteetilised maitsehinnangud. Siin ei saa kunagi olla üksmeelt. Ükski varasem ideekonkurss pole andnud lahendust, mis «kõiki» rahuldaks. Ja ei anna ka järgmine või ülejärgmine.
Kes on Tallinnas ringi liikunud, see on kurbusega tõdenud, et meie pealinna ei ole õnnistatud monumentaalskulptuuri meistritöödega. Ma ei tea seletust, miks see kunstiala on siin nii mannetu. Samal ajal on meil mitu rahvusvaheliselt tunnustatud ja hinnatud väga head heliloojat ja dirigenti.
Aga monumentaalskulptuur ja linnakujundus kiratsevad. Sestap ei usu ma, et kui too sammas jääks püstitamata, siis ilmuksid põõsa tagant kunstnikud ja arhitektid ja nende loominguline palang tooks Tallinna kõiki ahhetama paneva suurteose.
Praegune kavand on kompromisslahendus, millel on üks selge väärtus: selle toetus on suurem, kui oleks mõnel teisel võimalikul variandil.

ENN SOOSAAR

Eesti Moskva saatkonnast Venemaa pressis

Marina Kaljuranna pressibriifingust eestikeelsele õppekeelele osalisest üleminekust Eesti vene koolides (vt pealkirja)
http://www.pravda.ru/news/world/17-04-2008/264212-estonia-0
Eesti vahetab Moskva suursaadikut parandamaks suhteid Venemaaga (?)
http://en.rian.ru/world/20080402/102815399.html

Ootame eeskuju andvaid ülestunnistusi Isamaa ja Res Publica liikmeilt!

Seltsimehed peavad kahetsema

ROLAND TULIK, IRL

Kavatsetakse luua ekskommunistide andmebaasi. Milleks, ei tea. Andmebaas on kiretu, abstraktne, selles pole elu ja hinge, kui ei kaasne kahetsust. Kas kahetsus tuleb? Vaevalt. Vahest piisab sellest, kui kõrge riigiametnik või tunnustatud poliitik tunnistaks, et kunagine EKP-sse kuulumine ei kaunista tema elulugu ja oli eksliku inimese samm, mida ajendas ebaküpsus ning mis oli vastuolus südametunnistusega.
Paraku ei jätku endistel kompartei liikmel sisemist jõudu tunnistada, et nad olid nõukogude ideoloogia tööriistad. Ollakse nõus arvustama NLKP-d tervikuna, aga mitte ennast.
Endised parteilased on saanud nägijaks Karl Vaino suhtes, aga ei suuda tunnistada seda, et nad ise aitasid kaasa partei üldjoone tagamisele. Nemad ju valisid parteilise demokraatia tavasid jälgides oma liidriks Vaino. Selles protsessis ei osalenud ju parteitud seltsimehed.
Kas ühiskond nõuab kahetsusavaldust EKP endiste lihtliikmete käest: kassiirilt, maalrilt, autoluksepalt? Vaevalt. Inimesed teavad niigi, kes linnakeses, alevis või külas parteis oli, mida tegi või tegemata jättis.
Kahetsusavalduse initsiatiiv peaks tulema ikkagi komsomoli ja partei nomeklatuurist. Neilt persoonidelt, kes oli või on praegugi kõrgetel kohtadel riigikogus, valitsuses, kohtu- ja justiitssüsteemis. See oleks võrreldav lapsevanema puhtsüdamliku ülestunnistusega oma täiskasvanud ja koolitatud pojale, et eks kasvatustöös sai ka vigu tehtud.
Tuleb au anda neile üksikutele inimestele, kes ei salga oma kuulumist komparteisse ja mõistavad avalikult hukka NLKP inimsusevastase tegevuse.
http://www.delfi.ee/

Üks kirjavahetus vaimuinimeste vahel

Lp Pressinõukogu esinaine

Eesti Ajakirjanike Liidu juhatuse liikmena esitan isikliku küsimuse Pressinõukogule. Mille põhjal otsustati Eesti Ekspressile Rein Veidemanni ja Priit Pulleritsu kaebuse osas vabastavat otsust andes, et EE publikatsioon oli satiir? Kas selleks piisas ainult EE peatoimetaja Priit Hõbemägi väitest või tehti ka vastav erapooletu ekspertiis? Kui kultuurivaenulike tegude loendit satiiriks pidada, kas puudutab see siis kõiki selles loetelus nimetatud punkte, sealhulgas nõukogude võimu kuritegusid? Kas Pressinõukogu ei arva, et oma otsusega ollakse ise nõus inimsusevastaste kuritegudega eesti rahva vastu?Palun vastust!

Mart Ummelas
...................................................................................................................................

Lp Mart Ummelas,

Pressinõukogu lähtus Rein Veidemanni ja Priit Pulleritsu kaebuste arutamisel nii ajakirjanduseetika koodeksist, artiklist, kaebustest, Eesti Ekspressi vastustest kui ka Pressinõukogu liikmete hinnangutest.
Ennekõike tuleb selle kaasuse puhul vaadata žanrilist määratlust. Tegemist on loendiga ja igasugune nimekiri või muu kogum tähendab selle kokkupanijate subjektiivset suhtumist. EE Areeni kaanelugu võib vastavalt toimetuse otsusele olla eri ajakirjanduslikus vormis, olgu see siis intervjuu, reportaaž, olemuslugu või arvamus.
Paraku pole satiiril kindlaid vormireegleid nagu uudislool. Pressinõukogu aga ei anna hinnangut materjali tõepärasusele, adekvaatsusele vms omadusele, vaid hindab asja ajakirjanduseetika seisukohalt.
Kuigi selle kaaneloo pealkiri eeldaks tõsisemat suhtumist, ei ole kusagil žanriõpetuses kirjas, et naljal või satiiril peab olema naljakas pealkiri. Kaaneloo pealkiri on ju „Eesti Vabariigi 90 kultuurisigadust“, kuid teksti enda pealkiri oli neutraalsem „Eesti Vabariigi ajaloo 90 kõige kultuurivaenulikumat tegu“. Nalja, ka ebaõnnestunud nalja äratundmine tuleb teksti lugemise järel.
Loomulikult on selles nimekirjas valdavalt tõsiseltvõetavad kultuurivaenulikud teod, kuid nimekirja on pikitud siiski küllalt tegusid, mida võib mitmeti mõista. Ehk siis teisti öeldes on tegemist mitmetähendusliku tekstiga. Näiteks seisavad selles nimekirjas kõrvuti Karla katedraali ehitamine (1985) ja Karla katedraali lammutamine (2007). Kumb neist siis kultuurivaenulik on?
Samuti võib nende nimetatute kõrvale tuua näiteks Marko Pomerantsi luuletuse "Praktiline luuletus" avaldamine Postimehes 15. juulil 2006, Erich Kriegeri esinemine Arnold Rüütli presidendikampaania käigus korraldatud laulupeol 2006, Kivisildniku teatmeteose "ENSV Kirjanike Liit..." mitteavaldamine, Marie Underi abielu Artur Adsoniga 1917 - 1977 jne.
Ja näiteks selgitused mõnele nimekirja pandud teole. “Estonia pommitamine "Krati" etenduse ajal 1944. Külmas märtsiöös Krati õhukeses kostüümis põleva Estonia juures ringi jooksnud näitlejanna on üks mõjukamaid sümboleid kultuuri kaitsetusest. Kui te, idioodid, muidu ei saa, siis pommitage, aga ärge segage etendust." Kui selle teo selgitus pole satiir, siis mis see on?
Rein Veidemanni ja Priit Pulleritsu osa selles nimekirjas on nimekirja koostajad tõepoolest jätnud põhjendamata, kuid seda saab nimetada žanriliselt satiiriliseks või sarkastiliseks märkuseks. Iseasi on, kas või kuidas lugeja seda mõistab. Nali ei pruugi meeldida, kuid seda ei saa Pressinõukogu ära keelata.
Lugupidamisega,
Eve Rohtla
Pressinõukogu esimees

..................................................................................................................................

Tänan, Eve, põhjaliku vastuse eest, mida luban kasutada edaspidi kui pretsedenti loovat põhjendust teiste vastavate publikatsioonide puhul. Vaevalt küll muudab see minu sisulist hoiakut selles küsimuses, mille olen väljendanud vaimuinimeste blogis http://20aastathiljem.blogspot.com
Luban endale siiski siinkohal ka märkuse, et selle seletuse põhjal jääb üldse küsitavaks kogu Pressinõukogu funktsioon, sest tunnistate ju isegi, et nii Veidemanni kui Pulleritsu mainimine jäi kirjutises põhjendamata, seda võib pidada vaid (äärmiselt) sarkastiliseks märkuseks. Mõlemal juhul halvustatakse konkreetseid inimesi, ilma et esitataks ühtegi arvestatavat fakti nn satiiri põhjenduseks.
Nagu olen kirjutanud eelnimetatud blogis, kui Veiko Märka või mõne teise inimese alateadvuses on mingid sellised assotsiatsioonid seoses nende konkreetsete isikutega, siis pole sellel mitte mingit pistmist (eetilise) ajakirjandusega. Need on haiglased luulud, mida võib mitteadekvaatne teadvus esitada ehk mõnes keskpärases kirjandusteoses, mitte aga üldloetava väljaande mittefiktiivsetel veergudel, kus antakse hinnang Eesti kultuuri viimastele aastakümnetele.
Mina küll ei mõista ka seda, kuidas sellised sarkastilised märkused kuuluvad mingilgi moel hea ajakirjandustava juurde, mida peaks ajakirjanduse eneseregulatsiooni organ, isegi Pressinõukogu, kaitsma. Eetikakoodeks kutsub ju üles vältima inimestele põhjendamatute kannatuste valmistamist.
Pealegi, lubatagu öelda, et sarkasm pole kunagi olnud mingi "nali", vaid siiski ja eelkõige taotluslik ja pahatahtlik solvang. Kas tõesti peab Pressinõukogu kaitsma inimeste teadlikku solvamist suure nädalalehe "kultuuri"lisas?!

Endiselt hämmeldunud
Mart Ummelas

20 aastat rahvusvärvide väljatoomisest

Täna 20 aastat tagasi algasid Tartus rahvarohked muinsuskaitsepäevad, mis kujutasid endast olulist etappi nõukogude võimust vabanemisel. Päevade raames toodi üle aastakümnete välja taas ka sinimustvalged värvid, vahendab ETV24 “Aktuaalset kaamerat”.
“See oli kujund, metafoor, et aeg on nii kaugel, et see salk peab teele asuma, et tuua kaasa olulisi muudatusi. See tunne, põhiline kujund, mis meid kõiki kandis oli puhastustuli, et nagu mingi puhastustuli käis inimeste hingest läbi,” meenutas Muinsuskaitse Seltsi auesimees Trivimi Velliste oma toonaseid sõnu “Asugem tööle ja asugem teele”.
“See oli julge samm,” kommenteeris Velliste rahvusvärvide väljatoomist. “Meil esines ju ka kõhklusi ja sellepärast panime esialgu välja sinise lipu, musta lipu ja valge lipu — et ei saaks kohe ütelda, et sinimustvalge lipp.”
Muinsuskaitsepäevadele järgnenud Tartu muusikapäevade ja öölaulupidude ajal lehvisid sinimustvalged juba julgemalt.
www.delfi.ee

Rahvarinde asutamisest möödub 20 aastat

Täna möödub 20 aasta Eestimaa Rahvarinde asutamisest, sel puhul avati mälestustahvel Tallinna vanalinnas Uus tänav 28, kus asus Rahvarinde büroo.
Linnavolikogu esimees Toomas Vitsut tõstis Tallinnas Rahvarindele mälestustahvlit avades esile 20 aastat tagasi sündinud rahvaliikumise juhtrolli Eesti taasiseseisvumisel, teatas linnavolikogu pressiesindaja.
Täna Uuel tänaval Rahvarinde mälestustahvli avanud Vitsut hindas üldrahvaliku liikumise sündi Eesti lähiajaloo otsustavaks pöördeks: “Kogu Eestimaa ärkas ja hakkas senise lubatavuse piiride kompamise asemel liikuma samm-sammult, aga väga sihikindlalt vabaduse suunas.”
Vitsuti hinnangul oli selle protsessi vedajaks Rahvarinne, kuhu kuulus vähemalt üks esindaja igast eesti perest. “Tollase rahvaliikumise liidrid ilmutasid imetlusväärset suutlikkust ületada erimeelsusi võimalike valikuvariantide osas ning tarkust oma eesmärkide saavutamisel,” hindas ta laialdase toetuse põhjusi. “Väärtuslikem on aga tollane kogemus pöördeliste protsesside juhtimiseks nii, et ühiskonnas ei tekiks laialdasi konflikte, mis ei ole kahjuks õnnestunud tänases Eestis — kui silmas pidada kasvõi aprilliööd ja Võidusammast.”
Ühtlasi leidub Vitsuti sõnul siin “mõtlemisainet kõigile neile, kes juurdlevad osalusdemokraatia nõrkuse ja võimaluste üle tänases Eesti ühiskonnas”. “Mulle tundub, et Eesti vajab jälle suuremat konsolideerumist ja kasvõi üldrahvalikku arutelugi selle üle, mis on meie tänased eesmärgid,” tõdes linnavolikogu esimees.
Ta tänas nimeliselt neid inimesi, kes olid 20 aastat tagasi Rahvarinde sünni ja juhtimise juures, aidates eestlastel teoks teha oma unistust vabadusest.
www.delfi.ee

Tartu vaim kutsub lugema

http://tartumuliseb.net
http://artishok.blogspot.com

INDREK GRIGOR

Olemine avali ja era

Enne, kui ma hakkasin oskama lugeda lehti, ôppisin ma kuulama raadiot ning enne teda inimesi. Sestap polnud minusugusel pôhjust jääda ootama, millal hakatakse kirjutama küüditamisest. Olin nimelt näinud, kuidas tulid sünnimaale, aga mitte kodukohta, tagasi 1941. aastal Siberisse küüditatud ja mismoodi vaatasid mind need mu eakaaslased, kes olid ”Seal Siberis, Baikali taga” tehtud samasugusest rôômust nagu mina siin, pärast Stalini surma. See arm (gen. armi) on alles ja kevadel 2001 oli tookordne president Lennart Meri ehmunud, kui ma ”Murtud rukkilille” ulatamise ettevalmistuste aegu seda meenutasin. Ta oli môelnud nendest, kes viidi, mitte nendest, kes on seal sündinud (minu näide oli Tartu Ülikooli haldusdirektor Riho Illak).
Kui palju me peame teadma praegu e n n e, kui me lehte lugema hakkame? Konkreetsem olles – kui palju ma pean teadma ajakirjanikust enne tema lugemist? Oma kaastööst lehele tuleb mul teada lihtsaid seiku: esitamise tähtaega, pikkust, vormi, toimetuse ôigust kärpida ja suva avaldamise ajas. K e s on aga see, kes otsustab minu töö ning leivakôrvase üle? Pangas on see nägu ja nimesilt rinnas. Ajalehes pole see tihtipeale kumbagi. Ometi on toimetaja vôim puua ja lasta meeletu ning nimelt avalik. Küsimus on mitte selles, kuidas tilluke autor saaks ennast avaliku poomise eel polsterdada, vaid selles, et avaliku vôimu kandja ôigused peavad olema pôhjendatud ka väljaspool siseringi.
See ei saa olla otsustatud lôplikult. Tema üle tuleb nôu pidada igakord eraldi. Ainult et mitte üksnes näitlejate keskel, vaid ka pealtvaatajate hulgas. Ja siin, tunnistan, pole mul piisavalt andmeid môistmaks artiklit ”Pressinôukogu môistis Eesti Ekspressi ôigeks” (Pm 11. apr.) selle kohta, kuidas ”Eesti Ekspres” ”selgitas, et /Priit/ Pulleritsu ja /Rein/ Veidemanni puhul on tegu avaliku elu tegelastega, kelle tegevuse suhtes on ajakirjanduse suurem tähelepanu ja kriitika ôigustatud”. Kes on Universumis tegelane, selle legaaldefinitsiooni pole tarvis: tegelane vôib kôiksuses olla iga kübe vôi ka täielik vaakum, kellest/millest saab vektor. Avalik elu seevastu vajab täpsemat defineerimist, sest avalikku elu on igal inimesel alati vähem kui eraelu. Loomingusaladus näiteks vôib olla eraelu, kuigi kohtuniku saladus on jällegi töine. Ajakirjanik oma kôikides askeldustes avaliku elu tegelane minu arvates olla ei saa, sest peale muu ei ole ta valitav alt üles.
Tuleme tagasi meie blogi ehk klôpsukirja alguse juurde: jôudkem vähemalt selleni, et eestikeelses Wikipedias oleksid defineeritud ”avalik elu”, ”eraelu”, ”puutumatus” ja ”kaitstus mentaliteedivastaste rünnakute eest” (kaitstus, mitte see, et sellised rünnakud oleksid üldse väärad).
See seni tegemata töö puudutab muide ka meie Riigikogu.
Tähtveres 12. aprillil 2008






PEETER OLESK

Mõtleme veel!

PEETER MARVET (pühapäev, 6. aprill 2008):
küberneetiline tervitus
Arutelu avaliku elu tegelase üle sunnib mind tähelepanu juhtima tõsiasjale, et avalikkuse õigustatud huvi on ennekõike seotud tegelase mõjuga, mida avalikkus oma elu-olule tunnetab. Altpoolt valituse printsiip jätaks kriitikast mugavalt välja nii halli kardinali kui usina kõmuajakirjaniku.

Kuni pole määratletud "avalikkus", kestab senine omavolitsus ja kõmuajakirjanike meelevald.
Äkki saaks "avaliku elu tegelaste" ringi konkretiseerida nii, et selle moodustaksid

(1) demokraatlikult (altpoolt) oma tegevuspositsioonile valitud ja seda valikut aktsepteerinud inimesed,

(2) inimesed, kes tegutsevad nonde demokraatlikult (alt üles) valitute poolt ametisse (ülevalt alla) määratute esimeses ringis.

See annaks põhjuse ning juhise igal konkreetsel juhul mõelda, kas antud inimene on avaliku elu tegelane või mitte. (Kas näiteks Peeter Marvet on?)

"Hall kardinal" võib olla lihtsalt sõber-nõuandja, ja mitteavaliku tegelase eraelu jälitada ning avalikustada ei tohiks. Usin kõmuajakirjanik aga ei ole avaliku elu tegelane, pingutagu, kuidas tahes.


LINNAR PRIIMÄGI

Teised meist

Eesti Ekspressis olime päeva valiku blogilink
http://www.ekspress.ee/paeva_valik/link/539

Äripäevas
Priimägi: näitame, et Eesti Vabariigil kui kultuurriigil on mõtet!

Delfi
Priimägi: öökülm purustab vabadussamba

Postimees
Priimägi: Eestis võtab maad ebakultuursus
Samas link Terevisiooni videole

Ajakirjandus pole kellegi alateadvuses sobramiseks

Kommenteeriksin veel kord lühidalt Eesti Ekspressi juhtumit. Paljud vastuväitjad, sealhulgas Pressinõukogu, on viidanud sellele, et "90 kultuurivaenulikku tegu" sisaldavad autorite isiklikel arvamustel põhinevaid, nihestatud ja satiirilisi hinnanguid. Niisiis, tegu pole ajakirjandusliku, vaid hoopis kirjandusliku teosega. Probleem just selles ongi, et ajakirjanduslikku teksti lugedes ei pea lugeja suutma autorite alateadvuses sobrada, et aru saada, millel üks või teine hinnang põhineb, kas süüdi on kellegi "Ameerika-meelsus" või autori jaoks liigne "vasakpoolsus". Kollektiivses teadvuses pole need märgid nii ühemõtteliselt paigas nagu Veiko Märka alateadvuses. Ei usu ka, et Pressinõukogul, mis praegusel juhul valis lihtsalt tsunftisisese, korporatiivse hoiaku. Probleem pole praegusel juhul niivõrd Veidemanni ega Pulleritsu inimväärikust ühemõtteliselt solvavais ja täiesti ebaõiglastes väidetes, aga põhimõtteliselt kallutatud hinnangus sellele, mis on olnud Eesti Vabariigi ajaloo tegelikud 90 kultuurivaenulikku tegu. Eesti Ekspressi kirjutis ise asetub selles reas kahtlemata ühe kõige kultuurivaenulikuma teosena tähistama vähemasti 91. kultuurivaenulikku tegu kui mitte esimest.

MART UMMELAS

küberneetiline tervitus

Arutelu avaliku elu tegelase üle sunnib mind tähelepanu juhtima tõsiasjale, et avalikkuse õigustatud huvi on ennekõike seotud tegelase mõjuga, mida avalikkus oma elu-olule tunnetab. Altpoolt valituseprintsiip jätaks kriitikast mugavalt välja nii halli kardinali kui usina kõmuajakirjaniku. Mäletamist mööda olen selle jaotuse õppinud Pulleritsult ja ma ei näe suuremat mõtet seda muuta. Pigem võiks proovida lahti seletada konflikti olemuse, sest nagu näha Eesti Ekspressis Pressinõukogu otsust puudutava nupu kommentaaridest seisab positsiooni põhjendava Ummelase vastas üsna tugev opositsioon. Nii nagu Priimägi on nõus piirama oluliselt avaliku elu tegelasemääratlust on Ekspress rõõmuga satiirilises võtmes ja lähemale Pulleritsu tahtmisele teada saada MIKS ta sinna nimekirja sattus ei liiguta protsessi kumbki. Seisust väljumiseks peab emb-kumb osapool muutma taktikat. Käiks näiteks omalt poolt välja põhjuse, miks Pullerits listi sattus -oletame, et selleks on Ameerika. Viitab meil mitte eriti populaarsetele autoritele, teeb seda koolipapalikus toonis, mis meile ei meeldi, ja üleüldse on ju Ameerika kultuurituse sünonüüm.

Pärinedes ise tehnoloogiamaailmast kipun ma ise kah liiga Ameerika olema ja ma ei imestaks eriti, kui mul näiteks juristide ja ametnike ringkonnas mingi asjakohane hüüdnimi oleks. Aga kuhugi nimekirja sattudes tahaksin ka mina teada, et miks, sest võibolla ma ei saa muidusiseringi-naljast aru ja isegi Pressinõukogu seisukoha kajastamine pealkirja "Marvet ei saa naljast aru" ei annaks mulle mingit selgust. Seega tegeleks asjaga. Hetkel kajab mulle nii meedias kui 20-aastat-hiljem blogis pigem Alvin Lucier'i "I Am Sitting in a Room"- ning et satiir poolikuks ei jääks, olgu siinkohal toodud ka link kust igaüks võib teose kuulamiseks alla laadida ning otsustada, kas võrdlus ikka on kohane ja naljakas: http://www.ubu.com/sound/lucier.html

Asjaga tegelemine võiks konkreetsemalt väljenduda selles, et teeks endale selgeks diskussiooni puudumise põhjused. Äkki me viibime lihtsalt erinevates taustsüsteemides? Võtame või sellesama ajaveebi abil kommunikeerumise. Näiteks mina kirjutaksin selle arvamuse parema meelega oma ajaveebi, mis automaagiliselt lisaks vastava viite 20-aastat-hiljem kommentaariks. Ja siis ma telliks endale 20-aastat-hiljem RSSi ja kommentaaride RSSi kah, klikkaks Twitteris "follow" ja ... aga jah, see oleks nii 2008. Hetkel pole ma saanud isegi vastust e-postile küsimusega, miks RSS ära keelatud on. Ootame natuke, pikutame, äkki läheb diskussiooni-meem üle.

-pets (PEETER MARVET)

Nädal 20 aastat hiljem

I

... ma tahan südamelt ära öelda ühe asja, mis vähemasti ei pea diskussiooni kinni.

Peeter Olesk: Halva teatri pealtvaatajatest (01.04.2008)


Inimene-inimeselt läheb eesti kultuurilugu minevikku. Seda elus hoida on nende ülesanne, kes suudaksid.

Linnar Priimägi: Hüvasti, kollane kass! (01.04.2008)


II

Riigikogu liikmed ei suvatse oma erakonnaga suhelda juba ammu.

Liige (03.04.2008)


... ilmselt pole Eesti poliitiline eliit seesuguseks paradigmanihkeks veel valmis. Valmis uueks poliitikategemise stiiliks, kus on rohkem debatti ja konsensuseotsinguid ning vähem jõupositsioonilt lähenemist.

Tõnis Saarts: Üle oma varju ei hüppa (03.04.2008)


Olukord on tragikoomiline – Rahandusministeeriumi kevadprognoos langeb suurtes joontes kokku nii Eesti Panga kui ka kommertspankade ning mitmesuguste huvigruppide poolt avaldatud sügisprognooside... ja mis seal keerutada, ka terve mõistusega.
Heido Vitsur: Mõtteid “Ajaloo kõige suurema ülejäägiga” eelarvest (04.04.2008)


Aasta valitsust – vähe õpitud.

Juhan Kivirähk (04.04.2008)


III


Miks ma peaksin haltuurategijat pidama loomeinimeseks?

Peeter Olesk: Reisijad valel platsil? (04.04.2008)


Vähem pealiskaudset lobisemist ajakirjandusest ja rohkem sisukat juttu kultuurist, sõbrad!
Priit Hõbemägi: Vähem ajakirjandusest, rohkem kultuurist! (04.04.2008)


Teen ettepaneku määratleda “avaliku elu tegelane” kui isik, kes tegutseb ametikohal, millele ta on demokraatlikult (altpoolt) valitud. Seega: riigikogu, valitsus, popstaarid... palun jätkake!

Linnar Priimägi: Kes on avaliku elu tegelane? (05.04.2008)


Alternatiiv oleks elada konservina. Mis elu see on, sest ka konserv vôib minna halvaks?!

Peeter Olesk: Avalik konserv (06.04.2008)

Avalik konserv

Kahtlemata on Linnaril (Kes on avaliku elu tegelane? 5.IV, 16:07) ôigus: me vajame töötavat definitsiooni môistele ”avaliku elu tegelane”. Isegi absurdne, et see tuleb kôneks alles EV 91. eluaastal ja ajal, mil nii Linnari kui ka minusuguste jaoks tiksub elu tagumine poolaeg; mitte elu hääled, vaid surmakellad.

Tema omapoolne ettepanek – valitus ametikohale altpoolt – on aga liiaks ühevindiline. Väljaarvatud rektorid, valitakse kôik ôppejôud alati ülevalt poolt. Kas ôppejôud vôib olla avaliku elu tegelane? Vôib vabalt niipea, kui ta on rakkes veel kellenagi ja ka nendel juhtudel, kui inimene ongi rakkes mujal, ent ka ôpetab. ergo, avaliku elu tegelane on muutuv seisund, mis tuleneb mitte valitusest, vaid rollilisest asendist. Avaliku elu tegelane on igaüks, kes ringmängus ”Kes aias?” asub mängijatest seespool. On ka teine vôimalus. Avaliku elu tegelane on igaüks, kelle minimaalseks tunnuseks on kohustuslik nimesilt rinnas. Niipidi vôttes on avalik iga bussijuht, kuid pole ükski jänesekütt piletita reisijate keskel.

Seda on piisavaks definitsiooniks siiski vähe. Avaliku elu tegelaseks vôib olla ka inimene, kellele see on olemise viisiks. Leidub inimesi, kes niisugust olemist pelgavad. Inimene, kes ei taha olla kuskile valitud ja hoiab oma arvamused enesele ning tahab, et teda jäetaks rahule, avaliku elu tegelane ei ole. Vähemasti mitte subjektina. Objektina vôidakse anda avaliku elu tegelase funktsioon näiteks arvamusliidrina igaühele meist. Niisuguse funktsiooni kandjana kiputakse meiesuguseid ära kasutama ja küsimus ongi selles, kuidas säärast ärakasutamist vähemalt pidurdada. Eksistentsiaalne aspekt seisneb järgnevas: kuna elu üldiselt muutub avalikuks, siis kuidas vältida seda, kui ta samas kipub pöörduma ka alastiolekuks.

Alternatiiv oleks elada konservina. Mis elu see on, sest ka konserv vôib minna halvaks?!

PEETER OLESK

Kes on avaliku elu tegelane?

Veidemann ja Pullerits ei saa naljast aru

Priit Pullerits ja Rein Veidemann, kes kaebasid Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen

21. veebruaril ilmunud loo „Eesti Vabariigi ajaloo 90 kõige kultuurivaenulikumat tegu“ peale Pressinõukogusse, ei saanud oma tahtmist... Eesti Ekspress selgitas Pressinõukogule, et mõlema mehe puhul on tegu avaliku elu tegelasega, kelle tegevuse üle on ajakirjanduse suurem tähelepanu ja kriitika õigustatud.
http://www.ekspress.ee/2008/04/04/eesti-uudised/2014-veidemann-ja-pullerits-ei-saa-naljast-aru

Teen ettepaneku määratleda “avaliku elu tegelane” kui isik, kes tegutseb ametikohal, millele ta on demokraatlikult (altpoolt) valitud. Seega: riigikogu, valitsus, popstaarid... palun jätkake! Pelgalt ühiskondlik mõjukus ei tee intellektuaalist veel avaliku elu tegelast! Arvamusliider ei tarvitse olla avaliku elu tegelane. Ning avaliku elu tegelane ei tarvitse olla arvamusliider.

Igatahes tuleks inimese eraelu ning isegi elu (Priit Pulleritsu kaasus!) kaitstuse põhimõtte rakenduse piirides selgus luua!

Mõtleme veel!

LINNAR PRIIMÄGI

Mõtteid „Ajaloo kõige suurema ülejäägiga” eelarvest

Juhtus see, mis juhtuma pidi –suure ülejäägi ja 25% suuruse kasvuga eelarve asemele saame negatiivne lisaeelarve. Kui negatiivse, seda me veel ei tea, kuid mõned orientiirid mõtlemiseks on siiski olemas. Uue Rahandusministeeriumi prognoosi järgi saab meil sel aastal majanduskasvu suuruseks 3,7% ja riigi tulude maht jääb 6-7 miljardit väiksemaks kui sügisel seadusse kirja sai pandud.

Olukord on tragikoomiline – Rahandusministeeriumi kevadprognoos langeb suurtes joontes kokku nii Eesti Panga kui ka kommertspankade ning mitmesuguste huvigruppide poolt avaldatud sügisprognooside ... ja mis seal keerutada, ka terve mõistusega. Ei olnud ju möödunud aasta sügisel enam kellelegi saladuseks see, mis toimub maailma rahaturgudel ja Eesti kinnisvara sektoris. Samuti ei olnud kellelegi saladuseks ka see, et suurim osa Eesti viimaste aastate majanduskasvust oli tingitud mitte niivõrd meie konkurentsivõime tugevnemisest maailmaturgudel vaid hoopis laenuraha najal jõudsalt kasvanud sisenõudlusest. Saladuseks on ainult see, millise mehhanismi abil see teadmine Eesti 2008 aasta riigieelarve koostamise protsessist mööda juhiti.

Kuigi ajaloo, seega ka eelarve koostamise telgitaguste üle on tunduvalt riskivabam arutleda kui tuleviku üle, proovin siiski piiluda tulevikku. Vähemalt kasvõi selleks, et teada saada, kui palju Rahandusministeeriumit seekord usaldada võib. Ilmselt võikski, kui tegu oleks rahuliku väliskeskkonnaga, kuid seda tänane väliskeskkond päris kindlasti ei ole. Paraku on Rahandusministeeriumi poolt lubatud Eesti majanduskasvu tõus 6% suunas seotud just väliskeskkonnaga, piisavalt soodsa väliskeskkonna püsimisega, sest sisenõudluse hoogustumiseks kulub ilmselt parasjagu aega. Esimese tõsisema indikatsiooni väliskeskkonna suundumistest saame aprilli keskel, kui avaldatakse USA esimese kvartali tulemused. On vihjeid, et need ei ole rõõmustavad. Mida retsessioon Ameerikas maailmale täpsemalt tähendab, seda otsustavad turud. Aga kui keskpankadel ei õnnestu turgusid rahustada, pole tõenäoliselt loota ka meie sisenõudluse suurenemist ega ka majanduskasvu kiirenemist, pigem vastupidi. Kui aga maailm stabiliseerub, siis peaks kevad näitama, kas meil elamuehitus hakkab taastuma või mitte ning ka seda, milline saab olema autoturg. On ju neist mõlema taga nii käibemaks kui ka töökohad. Praeguses olukorras on tähtsam just see, mida teeb suhteliselt jõukam osa elanikkonnast: kas taastab kulutamistaseme või mitte, sest ülejäänud 80% inimestest on hing hinnatõusu pärast niigi tükiks ajaks kinni.

Seega, kui meil veab, pääsemegi 6-7 miljardi suuruse vähemlaekumisega, aga kui maailmal kehvemini läheb, tuleb meil ilmselt veelgi püksirihma pingutada.

Üldiselt kulub see meile õpetuseks küll ära küll. Esiteks sellepärast, et nagu Meelis Atonen ütles, tuleb spetsialiste kuulama hakata. Teiseks, jääb püksirihma pingutamise ajal paremini meelde ka see, kes on spetsialist ja kes mitte.

Kuid siiski on lõpmatu kahju sellepärast, et me juba möödunud aasta sügisel, kui kõik niigi selge oli, spetsialiste ei kuulatud.

Esiteks sellepärast, et eelarve hädakärpimine ei ole enam see mis realistliku eelarve koostamine – poolel teel on hobuseid keeruline kui mitte võimatu vahetada, sest terve rida regesid on esimese kvartaliga juba tagasikutsumatult teele läinud ja nüüd tuleb teha valikuid seal, kus see tehniliselt võimalik on. Kuid sellised valikud ei saa põhimõtteliseltki olla parimad.

Teiseks ei saa me silmi sulgeda ka selle tõiga ees, et 7% suurune möödalaskmine eelarve planeerimisel on pretsedenditu. Eriti aga siis, kui seda teeb riik, kes on konservatiivse eelarvepoliitika ja eelarve tasakaalu kuulutanud oma majanduspoliitika nurgakiviks. See on märk küündimatusest. Ja paraku mitte ainult eelarve koostamisel. Majandustsükliga me ennast siin puhtaks ei räägi, sest tsükkel, kinnisvara mulli teke ja lõhkemine olid nähtavad ja seega ka mõnevõrra mõjutatavad ja arvessevõetavad. Kuigi jah, ega enamvähem stabiilse kasvu saavutamine niisama lihtne ei ole.

Kuid ei ole halba ilma heata. Äkki hakkamegi nüüd mõtlema ka sellele, et võibolla vajaks ka Eesti sellist majanduspoliitikat mille poole enamikes riikides püüeldakse – nimelt tsükli silumise suunas. Kõrged lained on küll uhked, aga paljudele reisijatele siiski väga ebameeldivad.

HEIDO VITSUR

Vähem ajakirjandusest, rohkem kultuurist!

Mart Ummelasele on kommentaaris “Eesti Ekspress seljatas Pressinõukogu” kõik selge: et “Pressinõukogu hakkas kartma” ja et “toimetuse selgitus on laest võetud ja sulepeast välja imetud”. Ka Peeter Oleski kirjutises elati välja tundeid kohtumisest ajakirjanikega.
Asusin Teie blogi huviga lugema, kuid mulle tundub, et see on juba muutumas mõnusaks omavaheliseks ajakirjanduse tagarääkimise pesaks.
Vähem pealiskaudset lobisemist ajakirjandusest ja rohkem sisukat juttu kultuurist, sõbrad!

Tervitades,
Priit Hõbemägi,
Eesti Ekspressi peatoimetaja

Aasta valitsust - vähe õpitud

Kuulake Juhan Kivirähki kommentaari aadressilt
http://www.vikerraadio.ee/helid?main_id=932061

Eesti Ekspress seljatas Pressinõukogu

Veidemanni artiklid ja Pullerits on kultuurivaenulikud
Priit Pullerits ja Rein Veidemann, kes kaebasid Eesti Ekspressi kultuurilisas Areen 21. veebruaril ilmunud loo „Eesti Vabariigi ajaloo 90 kõige kultuurivaenulikumat tegu“ peale Pressinõukogusse, ei saanud oma tahtmist.
Lühikommentaar:
Kahjuks Pressinõukogu ei võtnud esitatud kaebusi tõsiselt ja lõi kartma selle ees, et hakkab oma tauniva otsusega niiöelda võitlema ajakirjandusvabaduse vastu. Tegelikult on täiesti selge, et toimetuse selgitus on laest võetud ja sulepeast välja imetud. Toodud nimekiri ei saa mingil moel olla satiiriline, sest sisaldab täiesti üheselt kultuurivaenulikuks tõlgendatavaid tegusid, näiteks aprillirahutuste aegset vandaalitsemist. Kas kirjutise autorite meelest on siis ka näiteks eesti loomeinimeste tagakusamine nõukogude perioodil jpm samast nimekirjast nali nagu Veidemanni loomingu ilma jutumärkideta tembeldamine inimsusevastaseks kuriteoks!? Siinkohal saab küll igasugune terve mõistus otsa. Kas tulekski Eesti Ekspressi edaspidi lugeda kui pilkelehte!?
MART UMMELAS

Reisijad valel platsil?

Tänane päev oli planeeritud teisiti kui nüüd teostub, sest ma ei teadnud, et 3. aprillil kell 15 kirjutas sôber ja kolleeg Mart Ummelas valmis oma seisukoha ”Eesti riik ei pea ajakirjanikke loomeinimesteks”. Kui Eesti riik, siis ka mina. Miks ma peaksin säärase etteheitega leppima vôi lükkama vastulause paremateks aegadeks?

Luuakse kutsumusest – seepärast, et teisiti ei saa. Romantiline küll, kuid kôige olemuslikum. Ükski ei maksnud Jumalale palka, kui Tema lôi maailma. Tahaksin teada, millal viimati kirjutas (vôi ka rääkis) Eesti ajakirjanikest keegi kutsumusest. Värskeim kogemus oli just vastupidine. Ühte telesaatesse läks tarvis 5-minutilist monoloogi. Selle ettevalmistamiseks minu poolt kulus poolteist päeva. Veel enne, kui kaamera hakkas tööle, sai selgeks, et ajakirjanik istus minu vastu täiesti ettevalmistamatult, umbes nii, et teeme ära. Pärast seda läksime kumbki oma teed. Tema saab oma palga. Mis jääb mulle? Kas see oli looming? Minu poolt – jah. Tema poolt oli see puhas haltuura. Miks ma peaksin haltuurategijat pidama loomeinimeseks?

Olen môelnud sellest palju kordi laupäeviti ja pühapäevadel, kui pean minema kodust ära, sest ajavahemikus k. 11-13 algavad siis raadiosaated, mida ma kuulata ei taha. Tegelikult on neid kellaaegu rohkemgi, sest muist saateid tehakse ka ôhtusel ajal ning muist toimub telekanalitel. Mind ei häiri see, mis jama seal aetakse. Häirib suletud ruum, see, et esinejad on aastate kaupa ühed ja samad tüübid, kes räägivad aja täis. Umbes nagu Ervin Abel Kiirena. Semiootiliselt vaatekohalt nimetatakse niisugust suletust hermeetilisuseks, aga hermetism pole kunagi loov avamaastiku môttes.

Ei, ma ei küsi kaasarääkimise ôigust ka enesele. See, mida ma soovin, on lahtine ruum, loominguvabadus. Kui ei loo (sest näiteks ei oska vôi ei taha), vaatan leiva järele kuskilt mujalt - vôi olen ülalpeetav. Kui loon ja see teile meeldib, siis pidage meeles, aga mitte alles nekroloogis.

Ajakirjanik peab ennast loomeinimesena kehtestama ennekôike ise. Loed ja naudid, kuulad ja oled vaimustuses. Vôib-olla on meie ajakirjanikud hakanud unustama, et inimeste nôudlikkus on kasvanud. Mingil määral see tähendab vaatamist peeglisse, kuid ma ei ütle ka seda, et meie riik pole patune. Lihtsalt tuleb üle vaadata, kas number sinu piletil langeb kokku numbriga istekohal. Iga kord, kui olen jätnud selle väikese töö tegemata, tekib avarii.



PEETER OLESK

Üle oma varju ei hüppa

Demokraatias on parlamentidel põhimõtteliselt neli peamist funktsiooni: seadusandlik funktsioon, esindusfunktsioon, ülesanne edendada ühiskondlikku debatti ning kontroll valitsuse üle. IRL-i kolm poliitikut on oma tänases parlamendireformi ettepanekus südameasjaks võtnud kaks viimast. Justkui poleks nende asjadega Eestis kõik korras.

Ilmselt polegi, kuna täitevvõim on Eestis viimastel aastatel järjest tugevnenud, samal ajal kui parlament on muutunud järjest enam valitsuse käepikenduseks ja paistab iseseisvalt poliitika kujundamises järjest vähem kaasa rääkivat. Tegemist pole Eesti-spetsiifilise probleemiga. Parlamentide allakäigust on poliitikateaduste-alases kirjanduses kirjutatud palju. Probleem on suuresti selles, et tänapäeva poliitika ja poliitikakujundamise protsess on muutunud niivõrd keeruliseks, et tavapärane rahvaesindaja ei suudagi enam eriti asjatundlikult selles kaasa rääkida ning jäme ots libiseb märkamatult täitevvõimu ja bürokraatide kätte.

Ette pandud parlamendireformi tuumaks pole siiski ainult kontrollimehhanismide tõhustamine valitsuse üle. Rohkem räägitakse sellest, et senisest enam tuleks kaasata otsustetegemise protsessi ka opositsiooni, kodanikeühendusi, avalikkust. See on midagi uut! Õigemini tähistaks see paradigmanihet Eesti poliitikas. Seni on meil prevaleerinud majoritaarne poliitikategemise stiil, mis rahvakeeli tähendab teerullipoliitikat või “tankiga üle” poliitikat. Sellise poliitika-tegemise stiili puhul ei kaasata opositsiooni, vaid “võitja võtab kõik” ja alati “on tugevamal õigus”. See on välja kujunenud käitumismall, mida ei muuda üleöö ja see pole iseloomulik kõigest ühele-kahele kindlale erakonnale, vaid see on juba kindel osa Eesti poliitilisest kultuurist.

Kolme IRL-lase väljakäidud algatus on küll asjakohane (populismiks seda nimetada ei saa, selleks on see liiga sisuline ja programmiline), kuid ilmselt pole Eesti poliitiline eliit seesuguseks paradigmanihkeks veel valmis. Valmis uueks poliitikategemise stiiliks, kus on rohkem debatti ja konsensuseotsinguid ning vähem jõupositsioonilt lähenemist. Kus arvestatakse rohkem nii opositsiooni kui kodanikeühiskonnaga, mitte ei kästa igaühel oma liistude juurde jääda. Kus kaasatakse rohkem eksperte, mitte ei sõimata neid “valede” seisukohtade pärast “puna-professoriteks”. Kus teadmispõhine ja kaasav poliitikakujundamine pole mitte kõigest sõnakõlks, vaid reaalsus

Ilmselt sumbub antud algatus, kui ta üldse arutellu võetakse, tehnilistesse pisivaidlustesse ja avalikkus kaotab teema vastu peagi huvi. Või siis teine võimalus: mitmed ettepanekud lähevadki läbi, kuid midagi sellest ei muutu, kuna kõik on ikka harjunud talitama vanamoodi.

Üle oma varju ikka ei hüppa!

TÕNIS SAARTS

Keegi ütles

Netikommentaare artiklile:
Andres Herkel, IRLi fraktsiooni aseesimees; Mart Laar, IRLi fraktsiooni esimees; Urmas Reinsalu, IRLi fraktsiooni aseesimees: IRL: kümme ettepanekut parlamendi muutmiseks.
Postimees Online ja Eesti Päevaleht Online 02.04.2008


grõloff
Õige. Tormilised kiiduavaldused. Juba klassikud soovitasid orkestri töö sisukuse tõstmiseks radikaalseid ümberpaigutusi orkestrantide istekohtades. Mõelge, millise efekti annab suure trummi paigutamine esimese viiuli kohale ja teise oboe lükkamine neljanda metsasarve asemele. Kahjuks on ettepanekus vähe kasutatud sõnu nagu “tõhustada, parandada jne” Aga need väikesed kosmeetilised vead on parandatavad. Ja põhiküsimuses loomulikult debatti ei tule – seegi on õige.

chip
Need on siis nagu IRL-i aprilliteesid. :-)

Liige
Riigikogu liikmed ei suvatse oma erakonnaga suhelda juba ammu. Suhtlemine toimub enamasti kas kõne või siis valijatega kohtumise vormis.

DH
Mehed! Te ajate koalitsiooni lõhki. Reform peab selleks Pika tänava mõlemast saatkonnast rohelise tule saama. Aga kui ei saa, mis siis?

Kakskümmend aastat hiljem

Eesti mälutöös kutsutakse üles meenutama nõukogude totalitaarse režiimi põhjustatud kannatusi, ülekohut, kollaboratsionismi juhtumeid – sõnaga: kõike halba, mida tänaste pensionäride või pensionieelikute põlvkonnal oli määratud kogeda. Aga elati ja võideldi eluõiguse eest ka siis, kas või selleks, et säiliks lootus.

Kätte puutus presidendikantselei 1997. aasta 17. juuni pressiteade sellest, kuidas Kadriorgu kogunes oma kümnendat asutamisaastat tähistama Loome¬liitude Kultuurinõukogu, kuhu kuulus ka president Lennart Meri.

Kultuuri¬nõukogu moodustus peale ligi kolmekuuseid läbirääkimisi ja põhikirja arutamist 1987. aasta 25. mail. Samal päeval võeti vastu ka esimene märgukiri – masselamuehituse peatamise vajadusest. Kultuurinõukogu loomise idee tekkis aga juba 1986. aasta detsembris, mõttega loomeliitude võimalikust oma¬vahelisest ühendusest, mille kaudu saaks tolleaegset uutmise ja avalikustamise vaimu realiseerida.

Tol 1997. aasta hiliskevadisel päeval alustas Kultuurinõukogu oma kokkutulekut kroonika¬filmide vaatamisega aastast 1987 kinomajas, millele järgnes istung, kus lisaks Kultuurinõukogu kirjaliku pärandiga seotud küsimustele keskenduti Eesti senisele arengule ning tulevikuväljavaadetele.

Ühist mõttevahetust jätkati Kadrioru lossis, kus president Meri andis ühtlasi Loomeliitude Kultuurinõukogu liikmete auks piduliku õhtusöögi. Pole teada, kes õhtusöögil osalesid. Küll aga on huvitav teada, kes kuulusid Loomeliitude Kultuurinõukokku: Jaak Allik, Eino Baskin, Ado Eigi, Ene Hion, Jaak Jõerüüt, Tiit Kaljundi, Jaak Kangilaski, Raimo Kangro, Kaljo Kiisk, Kalju Komissarov, Lennart Meri, Marju Lauristin, Rein Maran, Mikk Mikiver, Arne Mikk, Jüri Paalma, Valve Pormeister, Enn Põldroos, Ilmar Rattus, Paul-Eerik Rummo, Hando Runnel, Jaan Rääts, Peeter Simm, Mark Soosaar, Lepo Sumera, Andres Sööt, Eino Tamberg, Andres Tolts, Henno Toming, Heinz Valk, Ivo Valter, Arvo Valton.

Panen nimekirjas tähele, et loomeliitude hulka oli tol ajal arvatud ka Ajakirjanike Liit. Ja tähele panen sedagi, et suur hulk nimetatuist kuulub hiljaaegu sõimatud „kommarite“ seltskonda (EKP Keskkomitee ja selle büroo liikmed, loomeliitude parteiorganisatsioonide juhid), kelle koht nii mõnegi tänase ägeda rahvuslase silmis oleks „ahjus“.

Kui kümme aastat tagasi pälvis loomeliitude kultuurinõukogu veel avalikkuse tähelepanu – lausa presidendi enda institutsiooni tasandil, siis kakskümmend aastat kultuurinõukogu asutamisest ja sama palju loomeliitude ühispleenumist möödus vaikselt. Ei tulnud meenutamiskohtumise korraldamise peale ei Kadriorg ega Toompea. Paar ülevaadet toimunust ajakirjanduses, mõni meenutuskatke – kõik. Kuigi võinuks ju küsida, kuidas ikkagi nõukogude režiimi ajupesu ei mõjunud, kuidas täitus eesti kunsti, kirjanduse ja muusika varasalv ka okupatsiooniaastatel klassikaga. Võiks ajalukku õpetust minna küsima, selle asemel, et temast tänaste arveteklaarimise nuia treida.

Iga¬tahes tõi kahekümne aasta tagune kevad lähemale pöörde Eesti saatuses. Kultuurinõukogu moodustamine oli selle eelmänguks, mida kroonisid loome¬liitude ühispleenum, Rahvarinde sünd, 16. novembri suveräänsusdeklaratsioon.

Olin toona tänasenigi avangardmõtet ja -loomingut avaldava ajakirja Vikerkaar peatoimetaja, kui kuulsin, et Eesti Teatriliidu kongressil on näitleja ja lavastaja Kalju Komissarov välja tulnud ideega loominguliste liitude ühispleenumi kokkukutsumiseks. Õige pea olin ka ise kutsutud selle korraldajate lähiringi. Mäletan, et käisime koos Estonia teatri keldris – nagu mõned põranda-alused! –, kus pleenumi üks eestvedajaist Jaak Allik rääkis kavatsustest tulla kokku just nimelt Toompeal ja millist mimikrit oli vaja kasutada, jätmaks parteiladvikule muljet, et tegemist on perestroikameelse, õige ja vajaliku üritusega.

Mitte kunagi varem ega ka hiljem pole Toompea näinud sellisel hulgal ja sellises kontsentratsioonis eesti vaimuinimesi, kui 1.-2. aprillil 1988. Muidugi ei kavatsetud võimu üle võtta, küll aga oli algusest peale selge, et võimule tahetakse näkku öelda: Eesti seisab kuristiku lävel, valitsemissüsteem on pehkinud ja et just kunstirahvas tunnetab oma vääramatut kohust kuulutada: „Siiamaani ja mitte sammugi kaugemale!“

Viiskümmend ettekannet ja sõnavõttu täitsid kaks pikka ja kevadpäikselist päeva. See oli ennekuulmatu, südameisse ja mõtetesse kogunenud kibe tõde kõigi ligi viiekümne elatud aasta kohta, tõde sellest, et eestlasi ähvardab oht jääda vähemusrahvuseks omaenda tuhandete aastate vanusel asualal, et eestlastelt on röövitud otsustusvõimalus oma tuleviku üle, et ühiskonda rõhub tsensuur, partei korruptsioon ning ideoloogiline vägivald.

Olin ka ise üks sõnavõtjatest. Kibelesin kannatamatult oma esinemisvooru oodates. Mingil hetkel kartsin juba , et mul polegi midagi olulist lisada. Heinz Valk oli esitanud nõude Karl Vaino tagasikutsumiseks oma kohalt. Tema oli ka see, kes kutsus üles perestroika tulemusena taastama Eesti vabariigi suveräänsus – milline prohvetlik kuulutus! Lisasin oma sõnavõtus umbusaldusavalduse toonasele peaministrile Bruno Saulile ja liitusin Valguga lootuses, et Eestil avaneb kord võimalus elada „tõeliselt suveräänse vabariigina“.

Iga sõnavõtt oli kantud tõe väljaütlemise kirest ja õigusjanust. Tõnu Tepandi esitas oma sõnavõtu kitarri saatel lauldes. Kalju Komissarov müristas üle saali: „Kallid inimesed, meie ei ole kohustatud seda hullumaja kaasa mängima. Kõik. Tänan tähelepanu eest!“ Pleenumit kroonisid teatriliidu esimehe Mikk Mikiveri sõnad: „Meie ei lähe siit kuhugi. Siia me kuulume. Tulgu või surm.“

Selles oli saatuslikku otsustavust. Kui pleenumi kultuurinõukogu juhataja arhitekt Ignar Fjuk lõpetas oma ettekande sõnadega „Eesti aeg läheb“, siis tundsin, et tavalise aega mõõtva kella kõrval hakkas tiksuma veel üks kell, mille üleskeeramine oli äkitselt meie endi kätes ja mis hakkas mõõtma meie endi aega.

Loomeliitude pleenum tähendas seda, et vabadustee esimesed meetrid olid astutud. Kakskümmend aastat hiljem naudime iseseisva ja vaba riigi kõiki hüvesid. Aga ma pole kindel, et meil ei jätkuks ainet uue loomeliitude pleenumi kokkukutsumiseks. Sest küsigem, kui palju meil siis ikka on järel veel (riiklikku) iseseisvust? Mis ja kui palju üldse veel sõltub meist endist? Kui vabad me oleme, kui oleme nii vabad? Või siis taaskord Mikk Mikiveri sõnu loomeliitude pleenumilt korrates: „Kelle käes on võim, kui võim on rahva käes?“

Võiksime taas kord kokku saada. Võiksime, kui paljud meist polekski juba üksteisega karvupidi koos…







REIN VEIDEMANN

Hüvasti, kollane kass!

Ajakaaslane Vaino Vahing oli kohakaaslane. Prosaistide hulgas psühhiaater, psühhiaatrite hulgas dramaturg, dramaturgide hulgas näitleja, näitlejate hulgas kriitik, kriitikute hulgas... Tema tegevusringi keset, gravitatsiooni keskpunkti tabada on ainult raskem nendel, kes teda paremini tundsid. Mõnikord tundus, et selline sõltumatus kujutab endast teatavat sisepagulust, et nõndaviisi põikleb Vaino Vahing kõrvale nõukogude­aegsest sunnist olla kindla töö- ning elukohaga kodanik. Temaga suheldes tuli valmis olla ennustamatuseks, ettearvamatusteks. Ta võis iga kell sooritada ootamatu elu- või mõttekäigu, ikka jalgadele maandudes. Vaino Vahing oli mängur, kaslane.

Sellises võimaluste vabaduses – ja see tundub mulle kõige ise­loomustavam, isegi filosoofiliselt keskne – kaotasid kõik asjad oma suhtelise tähtsuse. Vaino Vahing näitas, et pisiasju pole olemas! See, mis alles näis tühine, osutus korraga psühhodraama algeks. Mingi väheoluliseks peetud seik muutus hetkega universumi keskmeks. Tuli tunne, et kõik, millele Vaino Vahing pilgu peale heidab, omandab oomeni tähenduse, muutub sala­päraseks ja midagi kuulutavaks. Ta oli demooniline natuur.

Niisugused kannapöörded iseloomustasid ka Vaino Vahingu kõnet. Alati võis ta lausele midagi lisada, mis öeldu kaalu muutis või mõtte pahupidi pööras. Kusjuures iga kord sai tulemus senisest sügavam. Säärastele jänesehaakidele (“See oli oluline nagu maamehele leib... teisipäeva hommikul”) peaks kirjandusteadus andma mingi kujundi nime – äkki “vahing”?

Tema mäng puudutas ja provotseeris alati piire – valguse ja hämaruse, sõna ja mõtte, teo ja tunde, iseenda ja teiste. Sellest relatiivsuse tajust sündis too omalaadne seesmine vabadus, mis tõi kaasa põlvkondliku luule-, teatri- ja vaimu-uuenduse 1960/70. aastatel. Vaino Vahingul oli siin võimsa katalüsaatori roll. Tema kujundas õhustikku. Kui need võimalused järgmistel kümnenditel vähemaks jäid, immitses ta hinge pedagoogiline nostalgia. Tahtmine mõjuda üle oma põlvkonna piiri. Siis innustus ta luuleõhtutest Tartu Kirjanike Majas. Siis avaldas ta oma päevikud ja mälestused.

Vaino Vahing oli vaimne atmosfäär. Kas keegi suudab selle oma kujutluses taastada kümne aasta pärast? Inimene-inimeselt läheb eesti kultuurilugu minevikku. Seda elus hoida on nende ülesanne, kes suudaksid.

Lahkuvat Vaino Vahingut pilguga saates tunnen korraga, igasugustest muudest kirjandusloolistest taustadest hoolimata, et kõige õigem oleks hüüda: “Hüvasti, kollane kass!”

Ta ei vaataks tagasi.


LINNAR PRIIMÄGI

Halva teatri pealtvaatajatest

On pakutud mullegi võimalust teha oma blogi ehk klõpsukiri. Jäin kõhklema, sest siis peaksin ma alati olema löögivalmis. Jah, aga kui ma ei ole? Mitte seepärast, et puudub tuju, vaid et mul pole veel seisukohta. Seisu­koha puudumine ei ole patt, patt on see, kui sul puudub istekoht. Järgmistes ridades istekoht küll puudubki, kuid ma tahan südamelt ära öelda ühe asja, mis vähemasti ei pea diskussiooni kinni.

Meie aeg sarnaneb väga keiser Nero valitsemisaja kõige halvemate aastatega. Nero oli aktiivne teatrisõber, enda arvates ka hea näitleja. Kõik see kokku oli aga üks suur kuliss, tünn ümber tühjuse. Teater, milles kuliss on tähtsam kui tegelased, on olemuselt halb, sest nagu teada, teatri miinimumiks on tegelane. Eestis pean ma halva teatri tunnismärgiks seda, et paljud poliitikud, järelikult ka suur osa võimust, on saanud meelelahutuse asjaosaliseks. Ajaviitmise ja igavuse peletamise subjektiks ja objektiks samas isikus. Kutsuge meid külla, pakub Kristiina Ojuland miskisuguses järjekordses avaldises. Külla kutsutakse teatavasti ajal väljaspool tööd. Kristiina Ojuland peaks väga hästi teadma, et Riigikogu liige saab ”külla­kutseid” rohkem, kui ta suudab positiivselt vastata, ja kui seesama liige saab neid vähe, on ta tegelikult tühi koht. Heas teatris peab leiduma vabu kohti, kuid ei tohiks olla tühje. Halb teater algabki viimastest.

Me ei pea kôike kaasa tegema, ehk teiste sônadega, meil on olemas õigus olla pealtvaataja ja mitte segada head mängu. Samavõrd on meil ka õigus mitte jääda pealt vaatama halba mängu, sest meil on vabadus minna ära. Ometi seisneb kunsti mõte selles, et ta tirib su enda seest välja, et sa ei lähe ära. Kui nii, siis tuleb sarnasusest Nero ajaga lahti saada. Vabaneda ilma laamendamiseta.

See on pikk väljakutse.

PEETER OLESK